Selline mõte tuli pähe just nüüd

Vanemad (loe: staažikamad) blogijad ilmselt mäletavad sellist mõistet nagu meem; tänapäeval tehakse pigem igasuguseid tääge või siis küsitakse oma lugejatelt: õu, kullakesed, aga kuidas teil? Mida te minu blogist lugeda tahaksite? Esitage küsimusi? tehke no midagi, siis ma tean, millisest teemast mahlad taas välja imeda ja värki.
Aga ma nüüd teen veidi pea peale pööratud teemat ja küsin ise viielt blogijalt asju, mida ma teada tahaks (ja olete teretulnud mu eeskuju järgima).
Niisiis, Mac, palun räägi meile Ellie ja su kaasa suhetest,
Siit blogist sooviks teada rohkem teemal- kas on ka plaan “maale elama” olemas? (kunagi oli see teema jutuks)
Märgiks ära ka laborihiire, tahaks kuulda lõuna vs põhi, plussid ja miinused
ja siis (lihtsalt huvi pärast) anda teema üle Lindale:ja teema oleks : mina, muusikaõpetaja :D
ja (last, but not least: Eliisabet, )elu võimalikkusest väikelinnas?
Te võite nüüd mind sarjata kogu südamest ja ka täiesti rahulikult vastamata jätta… aga no ikkagi oleks põnev kuulda teie mõtteid :)
Ja kui see mõte tundub järgimist väärt, ärge kõhelge ega kahelge :D

Maryl oli väike tall

Üks väike lumivalge tall.

Ja ükskõik kuhu minna tal’

see tall on ikka kaasas tal…

Asendage Mary minu nimega, sõna “tall” sõnaga “koer”, väikese asemel pigem suur… aga muidu on pilt üsna täpne.

Kuna me suure osa sellest nädalast oleme veetnud Koerikuga kahekesi, olen ilmselgelt mina koeriku jaoks siin  põhiline huviobjekt. Lähen kööki süüa tegema- tuleb kaasa ja istub uudishimulikult lävel. Eriti huvitav on siis, kui külmkapp avatakse- iial ei või teada, mis sealt pudeneb. Lähen mina rõdule kopse rikkuma- istub truult ukse taga. Kui on asja sinna, kus keiser jala käib- ka seda kohta tuleb ju valvata. Kui ma aga diivanile ankrusse jään, laseb end lötsti külile, ohkab sügavalt ja jääb magama. Teinekord ei jää ja norib pai (nii nagu retriiverid ikka oskuslikult oma nosplit kasutades)… siis saab loa diivanile ronida ja mu selja taga end kerra visata. Toetab nina puusalohu peale ja lubab end sügada. Seni kuni magama jääb :). Nii et mõned asjad ei ole (võrreldes aastataguse ajaga) muutunud.

Aga midagi on varasemaga (loe: T-ga) võrreldes uut ka:

Koerik (edaspidi M) on iseloomuga tüdruk (suureks rõõmuks Meesinimesele, kes kunagi ammu ei pidanud retriiveritest midagi, väites, et koeral peab ikka iseloomu olema. Küll ta nüüd saab seda iseloomu, kui Norrast tagasi tuleb :D)

Kui T ja S viitsisid mõlemad oodata, kuna majakondsed ärkavad, siis M-ga seda muret pole.  M väljendab end erineval kõrgusel niitsumise teel vägagi ilmekalt. Hea uudis on see, et äratuse oleme sujuvalt suutnud treenida kella 5.00-lt kella 7-le. Nii et äratuskella võin ma minema visata (või siis ikka ei või ka, mul on need telefoniga 2 in 1)

M keeldub krõbinatest (nagu juba enne öeldud on RC tema arvates puhas p***),  ta oli neid nõus sööma vaid koos maksaga segatult. Häda on selles, et viimane ei mõjunud hästi tema seedesüsteemile ja nii olen ma sisuliselt iga paari tunni tagant temaga sunnitud olnud väljas käima (viimased kolm päeva).  Niisiis muutusin ma veidi murelikuks ja guugeldasin isetehtud koeratoiduretsepte. Ja -great success!- sain hakkama. Koerikul kõht korras, söögikauss tühi ja hetkel magus uni käsil. Vaatame, kuidas edasi.

Söögist veel: nii T kui S fännasid tooreid juurikaid; T armastab tooreid kartuleid ja kurki, S porgandeid. M põlgab need kõik ära. Tema veganlus avaldub teisel moel: täna hommikul tüüp (peale esmaste vajaduste rahuldamist) jäi keset muruplatsi seisma ja asus rahulikult rohtu krõmpsutama. Täiesti konkreetselt rebis teine hammastega heina ja mälus  nagu väike vissi. Ja nii julgelt oma 10 minutit.Ja kogu see aeg kui ma seal kõrval passisin, tundsin sügavat kahetsust, et telefon toas vedeles. Oleks tahtnud filmida. :)

Kuulmine on koerikul esialgu valikuline… aga õppimisvõimega on kõik korras. Pärast üleeilset väikest kõrvalepõiget trajektoorilt (ja sellele järgnenud riidlemist) ei  vaadatud ei eile ega täna enam selle koha poolegi, mis toona nii ahvatlev tundus :D.

T ja S lendasid omal ajal elegantse kaarega nii diivanile kui autosse. M pigem vinnab end sinna. Samas nii T kui S pidasid paremaks kraavipõhjad läbi  kolistada- M eelistab kõik kraavid elegantse kaugushüppega ületada. 2 meetrit paigalt kaugust pole mingi probleem.

(Meel läks kurvaks, sest tuli meelde, et T ei saa enam üldse hüpata… :( )

Aga reipamal toonil jätkates: M ei suuda meelde jätta, mitmendal korrusel me elame. Iga jumala kord, kui õuest tuleme, peatub ta kõigepealt esimese ja seejärel ka teise alt- naabri ukse taga. Ja mitte nii et “no jõua juba järgi, kaua ma siin passin” vaid ikka pilk kinnitatud uksele ja “laskesissemardisandid”- nägu ees :D. Ja üleüldse, mis värk selle vasaku käel liikumisega on? Ma hoian ise käsipuu poole (trepist üles tulles), et koer saaks suurema ruumi ja ei peaks käsipuu vahelt alla vahtima… aga ei, tema litsub end minu ja käsipuu vahele ja siis oleks nagu kõik hästi? Veider loomake , ma ütlen. Aga väga armas :)

Nagu öeldud, iseloomu jagub ja kui (peaaegu) nädal tagasi M siia toodud sai, siis omanik hoiatas, et selle loomakesega tuleb rääkida koolmeistrihäälel.  Kohati saab muidugi leebemalt, aga ka koolmeistrihäält on vaja läinud. Igatahes sõnapaar “Mmmmmmmmmmarrrtaaa, mmmmmmagamaaaa!!!!!!!” töötab praegu palju paremini, kui 26 aastat tagasi,

Igatahes on tore, kui kodus oma isiklik õnnedraakon leidub :)

lucky dragon

Täna 26 aastat tagasi…

… seisin Balti ketis. Seisime sõbrannaga Tallinnas Kaarli kiriku taga hoides endi vahel mustale voodisiidile valgete tähtedega traageldatud sõnumit :MRP =  \infty SÜNDIMATA EESTLAST. Üks 7 kuud tagasi sündinud eestlane (seenior) oli mul kängurukotiga rinnal. Juunior polnud toona isegi  mitte säde kahe noore inimese silmis. :)

Täna, 26 aastat hiljem käisin väljas jalutamas sellesama seeniori, samanimelise koeriku ja kahe lapselapsega.

Kuhu küll need vahepealsed aastad jäänud on? (see oli retooriline küsimus)

Ja mis te ise tol päeval tegite? (läks nostalgiliseks kätte ära)…

Koerik

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ükskord ammu tõi Juunior meile hoida kaks kuldset retriiverit. Üks siis tema oma ja teine sõbranna oma (püsilugejad teavad, millest jutt). Käesolevaks ajahetkeks on nende koertega nii:

  1. T. elab Juuniori juures  esimesel korrusel (mitte minu kolmandal), põeb luuvähki, ei kasuta ühte esikäppa, on habras ja kokku kuivanud… aga kas see vähendab ta elurõõmu? Unustage ära :D. Juunior just jagas FB videot, kuidas koer veevoolikuga mässas… elurõõm kees ülegi. Vot selline koerik on T.
  2. S. on nüüd mandri saare vastu vahetanud. Kuuldavasti elab sellises peres, kus temaga iga päev 15 kilomeetrine jooksuring tehakse. Veab tal. Ma ei viitsi joosta, koer võib.

Jutt, mida kohe pajatama hakkan, kõneleb aga hoopis kolmandast koerast (jajaa, seesama Seeniori nimekaim). Aga vist on targem veidi ajas tagasi minna ja alustada algusest.

Niisiis, koerik T tuli meile 2014 aprillis Põnni sünnipäeval ja vallutas hoobilt kõikide südamed ära. Me muidugi teadsime, et tegu on Juuniori koerikuga… aga see ei takistanud meid  teda fännamast. Sest – olgem ausad- me räägime ikkagi maailma parimast penist.  Jaanuaris 2015 sai seesama koerik diagnoosi ja aprillis kutsikad. Kusjuures teda ennast ei paista kumbki fakt eriliselt rööpast välja viivat :)

Pilt nr 1: minu kohtumine koerikuga  peale emapuhkust :D (27 mai) (läks poegima 8.04, kutsikud sündisid 10.04)

Tutti

Pilt 2: kolm põlvkonda tüdrikuid. Vasemalt vaadates on nii: T, siis P ( 13 vana ja T ema) ja siis V, tüdruk T viimasest pesast :) )

telo 4 või midagi 015

Igatahes. Kui T tuli Saekülla tagasi, siis mitte meile vaid Juuniori kotta, See, nagu täheldatud, juhtus juunis. Ja mul on sajaga savi, kes kui pruuniks hakkab või hakkas… aga mul tekkis koerikuigatsus. Ma siis väljendasin end verbaalselt koduseinte vahel ja sain heakskiidu teemal “koerpeabmajasolema”.

Aga aeg läks edasi.  Ja ühel eriti tundelisel momendil kirjutasin siis koerteomanikule kirja, mis peamiselt sisaldas väidet “pakun hoiukodu, sõprust, sügamist ja muud, mis sellega kaasas käib”.

Kuu aega hiljem  juhtuski nii, et üks sõbrake vajas tähelepanemist. ja – nagu eelpool mainitud- olin redis.Päris küpse. Esmaspäeva õhtul tõime siis sõbrakese meile.

Algab väike koerapäevik.

E, 17.08

Ma olen tegelt veic väss ja otsin varju. Pernaine koos kahe tädiga pläkutavad keset muru, ma otsin välja kõige kõhnema inimese varju ja heidan sinna unele. Paraku eriti uinuda ei lasta sest et see lokilammas üritab minuga suhelda. Olgu pealegi, ma suudan küll.’

Oot, me läheme sõitma? See on hea mõte- mulle meeldivad uued elamused. Aga kõrgushüpe pole päris minu ala. Vinnan end  pagasiruumi (T kõrvale) ja sõit võib alata.

Lokilammas käis poes ära ja tuleb autosse. Jagab meile maiuspala. Mismõttes T saab esimesena? Aa jaa, tegelt ma hooman küll, tema 8 eluaastat minu kolme vastu ja värki.

Olgu, nii ruttu, kui autost välja sain, vajas keha kergendamist… ja siis oligi uued põnevad kolme korruse jagu treppi ees ja uued inimesed ootamas.

See suur kiilakas, muide, oli täitsa ok… aga ma hoian endiselt lokilamba poole. Tegelikult ma hoian teda isegi nii häst vormis, et äratan ta kaebliku halaga ja me käime õues ära. Ma tema meeleheaks ikka ühe pisikese soru teen,

Päev 2 (teisipäev)

Ma nüüd tahaks süüa. Ma tean, et söön 2 korda sama palju kui T ja ma ei tohiks pirtspeff olla… aga no sorry :) Ja üleüldse otsustatagu ära, mis kell sööki antakse ja kas õhtune jalutuskäik toimub enne või peale sööki. Nii lihtne ju. Ja neer RC krõbinad on räme saast, kas toorest maksa siin ei pakutagi?

Olgu ette öeldud, et need väikesed emotsioonimomendid saavad peatselt järje.

Viimased vabad päevad…

Järgmine nädal toob endaga kaasa järgmised uuendused (reastatud kestvusega alates lühiajalisemast)

  1. meesinime reisib Norra kalale ja lebole (kestab nädal)
  2. algab uus tööaasta (kestab peaaegu aasta)
  3. meile laekub uus Koon (kestab määramata aja)  Uus Koon on hoiukoer, tõug sama mis eelmistel. Sugu: tüdruk, vanus: 3, nimi: sama mis Seenioril :D. Poliitilise korrektsuse huvides peaks nüüd kuldkala või hamstri võtma ja ta Juunioriga samanimeliseks ristima. Aga oh issake, Kutt ja Põnn on ju ka veel… Merisead? Kilpkonnad? :D

Ikka juhtub

Aasta on möödas sellest, kui ma suve kohalikus kaupluses müüjana töötades veetsin, aga müüjanägu pole vist päris ära kadunud. Täna küsiti mu käest juhendust lausega “kus teil* siin soolapähklid asuvad?”. Ja mul polnud seljas midagi punast (mis on siin vormirõivastus). Tõsi küll, võib-olla põrnitsesin ma seda kohviriiulit lihtsalt liiga asjatundlikul pilgul ja ostukorvi polnud ka hetkel käes…. no igatahes kui abi vaja on, siis aitan alati ja nii sai see mure lahenduse.

Aga see tõi meelde hoopis ühe teise mälestuse.

Aasta siis oli kaheksakendviis. Tulime ühe EÜE- seltskonnaga kusagilt Lõuna- Eestist ja Tartu kandis läks kõht tühjaks. Sel ajal oli burks tundmatu suurus ja igas bensukas snäkke ei müüdud. Niisiis külastasime Võidu sööklat (mitte seda pukibaari, vaid seda, mis seal vastas paremat kätt asus). Laadisime kandikud täis ja head isu. Kogu kamba välimus oli pehmelt öeldes veider – tulime ju stiilipulmast. Minul riietus koosnes helekollastest puhvpükstest, vanaema vaibast meisterdatud saraapest ning varbavaheplätudest. Aksessuaarina kandsin kaasas kitarri (muidugi mitte lihtsalt niisama aksessuaarina).

Ühel sulnil hetkel laekus uksest sisse grupp rahvast. Nende pealik (hennapunase krunniga naisterahvas) vaatas saalis otsiva pilguga ringi ning suundus joonelt minu juurde. Edasi arenes meie vahel järgmine dialoog:

Tema: Zdravstvuite. Kuda možem sidet?

Mina: Kuda hotite, mest hvatajet.

Tema: A što nam zakazat?

Mina: Što vam ugodno…

Tema: A što võ rekommendujete?

Mina: Ja, naprimer, sjela guljaš i gretšku. Otšen vkusno.

Tema: A võ zdjes ofitsianka, da?

Mina: Da njet, zdes samoobsluživanije…

Heitis tädi mulle pika pilgu ja lahkus. Ma ei tea, mis tex-mex restorani ta arvas end sattunud olevat.

***

Elu jooksul on mind peetud veel soomlaseks, arstiks, koolidirektoriks, giidiks, konduktoriks (rongis)… aga see juhtum oli konkurentsitult veidraim.Praegugi toob muige suule. Teeme nüüd nii, et ma pole ainuke, kellega sedalaadi juhtumeid esinenud on…

* – ta võib -olla pidas silmas “teil siin” lausudes, et ma olen lihtsalt väga keskmise Saeküla elaniku nägu :D

Kui ma ükskord endale aia saan…

… siis peab seal kasvama järgmine kraam:

kartul-porgand-naeris-peet-till-sibul-küüslauk-uba-vaarikas-maasikas-marjapõõsad-viljapuud- porrulauk -kurk -tomat-mädarõigas-redis-lehtsalat (no elutähtis kraam, ühesõnaga)

aga lisaks ka:

vesimünt

meliss

basiilik

angervaks

lupiin

põdrakanep

ja kännud austerservikutega.

Ja pihlakad.

Ja kastanid.

Midagi läks niikuinii meelest lahti ka.

See peab olema üks lahmakas aed.

Ah jaa, arooniad muidugi.

(nimekiri täiendamisel)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.