Vahetevahel on vahe vahel

Ehk siis- nii nagu koolid pole kõik ühe vitsaga löödud, ei ole seda ka koolisüsteemid ega ka õpetajad. Ma algul mõtlesin, et kommenteerin otse postituse alla… aga vist oleks liiga pikaks läinud. Ja las olla mul endal ka väike memo siin, kui ma mõtlema ja kõhklema hakkan.

Niisiis: mis on kool? Õppimise koht. Laiemas laastus tähendab see tervet elu kus iga uus kogemus midagi uut õppida. Kitsamalt võttes: hoone, milles sisalduvad inimesed loovad koolist kooli. Ja need inimesed on eelkõige õpetajad, nemad teavad, kuidas, miks ja milleks. Või siis ei tea. Ja see tean-ei- tea värk (loe: oskan-ei-oska) määrabki kogu kooli olemuse.

Aga  alustame algusest.  Olin vanuses 1 aasta ja 8 kuud kui alustasin oma (nagu tänapäeval öeldakse) alusharidusteed.  See juhtus Tartus, Õnne tänava lastesõimes ja hiljem jätkus Lootuse tänava lasteaias.  (te ikka sõnamaagiat märkate?)

Hiljem  jätkasin Tähe tänava muusikakoolis ja kui kooli astusin, ei olnud seal mingit pistmist õnne, lootuse ega tähtedega. Tõsi, tänapäeva mõistes tõelise tähe nime kandev nn. eliitkool ei olnud kaugeltki paha valik, koolielus leidus ka helgeid hetki… aga.

Aga seisneb selles, et lapsed on lapsed. Otsekohesed. Armsad. Õelad. Julmad. Ja kompenseerivad oma puudujääke teiste arvelt. Nii olin ka mina suht rämeda koolikiusamise objekt.  Põhikooli ajal, pean ma silmas. Põhjuseks mõningate indiviidide liigne huvi  mu eenduvate kehaosade pihta. Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Keskkooli osa oli, vastupidiselt eelnenule, puhas paradiis. See oli  siis, kui mu tugevusi märkasid ja tunnustasid nii õpetajad kui klassikaaslased.

Minu koolilõpupäev oli päris helge, selleks ajaks olin saanud  tundma ka neid klassikaaslasi, kes päris minu inimesed polnud, aga mis seal vahet- erinevus rikastab või midagi. Ja siis…

Siis tehti mulle ühel päeval etepanek hakata töötama õpetajana. Haridus? Kes toona (90ndate alguses) sellest küsis. Hakkasin. Mõtlesin, et õpik ja löön selle lahti ja teen mis seal öeldud ja elu on lill. On ta jee.  Ja siis muidugi saabus elu vahele ja ma sain lapsed. Ja siis muutus ka maailmanägemine.

Oli  aasta 1996 ja mu vanim astus esimesse klassi. Mul oli valida waldorfkooli ja kohaliku põhikooli vahel ( viimases töötasin tol hetkel ka ise). Valisin  esimese, ühtlasi andsin nõusoleku  sealsamas koolis ka  tunde andma hakata.. Kolm ja pool aastat hiljem alustas samas waldorfkoolis ka  teine tütar.

Aga kogu selle asja vahepeal olin ma mingi valemiga suutnud suunata oma õe waldorfpedagoogi koolitusele. (ette rutates olgu öeldud, et see kool, kus tema töötab, ongi selline w- kool nagu ta olema peaks ; vihje: koht on R, P maakond).

Nii. Järgime ajajoont ja jõuame aastasse 2004. Eraelus toimunud muudatused suunasid mind siia kus ma ka praegu olen. . Aastal 2004 läksid mu jõmpsikud vastavalt 8. ja 6ndasse kassi, vanem mugul ei pidanud nimelt viimast aastat Harjumaa waldorfkoolis eriti oluliseks.  Põhikool sai lõpetet mõlemal, ja mitte just halvasti.

Järjekordne AGA. Koht, kuhu mu lapsed waldorrfkoolist tulid, on väike maakool- keskmiselt 10 õpilast klassis. Kuna seenior viimase aasta  viimases koolis maha magas, jäi ta klassikursust kordama, nagu ametlik paber väidab. Juunior alustas nimetet väikeses maakoolis haridusteed alates 6. klassist, sai väga hästi hakkama ja lõputunnistus tuli kõvasti  üle keskmise.  Aga.

Aga edasist ei olegi. Tänaseks päevaks on mõlemad leidnud oma tee, oma stiili, oma rõõmu ( ja see viimane on ÜLIM) ! Ma olen kolmekordne vanaema, esimene lapelaps astub esimesse klassi (meil siin waldorfi pole, on suurel määral vaid selle põhimõtted) ja mina saan taas uue kogemuse osaliseks- kuidas  õpetada lapselast 🙂 ( lapsed, sugulased ja muu mant on juba läbitud).

heietus läks pikaks. Aga alguse juurde tagasi tulles- tavakool? waldorfkool? Paljugi mis. Tsiteerides klassikuid-: ” Kaadrid otsustavad kõik”.  Ehk siis õpetajad. Loodetavasti suure algustähega.

 

 

Mis küll on selle meistri mõtteis…

… ehk kuidas valmistuda klassireisiks Rootsi.

EELLUGU (AMMU)

Saime juba sügisel teada, et kevadel tuleb klassiga selline põnev kolmepäevane Rootsi reis. Maksumus teada, kuupäevad teada, saab hakata valmistuma. Mis saaks olla lihtsam? Klassijuhataja poolt kogu orgunn, sina ole mees ja maksa ära, vaata, et oleks olemas kehtiv reisidokument, anna taskuraha ja muu varustus kaasa, sebi laps õigeks ajaks õigesse kohta ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka.

EELLUGU (KAKS KUUD TAGASI)

Laps läheb ema ja muu seltskonnaga koolivaheajaks (veebruari lõpp) Egiptimaale.  Ema hoolitseb, et lapsel oleks kehtiv reisidokument (pass) ja muu värk. Saada laps pealinna ema juurde, anna muu varustus kaasa ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka. Ahjaa, ja ütle emale (ema on selles kontekstis siis lapse, mitte minu oma, muidugi), et kuna lapsel aprillis Rootsi reis, siis teeme igaks juhuks nii, et pass jääb talle ja ID-kaart lapse kätte. Et igaks juhuks või nii.

Edasi. Laps tuleb Egiptimaalt tagasi ja ulatab mulle passi ja ID-kaardi. Panen need dokumendisahtlisse.

EELLUGU (NÄDAL TAGASI)

Helistame lapse emaga. Lepime kokku, et kuna mina maksin ekskursiooni, teeb tema lapsele pangakaardi ja laeb selle pisukese taskurahaga. Sula ei ole soovitatav kuna laps on äääääääääääriselt hajameelne. Mõni päev hiljem helistab lapse ema tagasi ja annab teada, et vanem vend (varasemast tuntud kui Kutt) toob pealinnast töölt tulles lapse pangakaardi meie külla (tuntud ka Saeküla nime all). Igaks juhuks lepime kokku ka plaani B- kui Kutt peaks mingil põhjusel oma ülesande unustama, rändab laps ( varasemast tuntud kui Põnn) juba teisipäevaõhtul pealinna ema juurde, saab seal kätte pangakaardi ning ema  annetab ta ise õigel ajal õiges kohas klasijuhatajale üle.

TULLES VEIDI LÄHEMALE (REEDE ÕHTU)

Saame teada, et käiku läheb plaan B. Selge, mõtle ma. Dokumendid ja riideesemed kaasa ja teisipäeval kell 17.28 pealinna suunduva bussi peale. Ahjaa, sularaha bussipileti jaoks ka. Mis saaks viltu minna (sic!)

PÜHAPÄEV

Põnn saab 14

TÄNA

Teavitan klassijuhatajat, et käiku läheb plaan B (hoiatasin teda juba eelmisel nädalal, kui ettenägelik minust!). Loen Põnnile sõnad peale: Kohe peale tundide lõppu koju, paki asjad, käi pesus, telefon laadima. Laps noogutab mõistvalt. Kell on umbes 15.05.

Kell 16.10 saabun koju. Hõikan lapsele teise tuppa küsimuse: kas telefon laeb? , saan jaatava vastuse ja toimetan edasi. Võtan kindlast kohast dokumendid. Pass ja ID-kaart. Täiesti olemas… ainult, et pass on Kuti oma ja ID-kaart (Põnni oma) aegus 2017 detsembris. Helistan lapse emale, kes kinnitab, et kehtiv (Egiptimaal käinud) pass on tema käes aga ID-kaart peaks olema lapse käes. Kamandan lapse otsima müütilist ID-kaarti ja ütlen lapse emale, et andku siis vähemalt pass kaasa, ka see on kehtiv reisidokument. Ise aga “astun nördinud pilgul tuppa” ja nõuan lapselt infot. Kiire silmahaare märkab tühjalt vedelevat seljakotti, teen karu häält, laps hakkab asju pakkima ja ID- kaarti otsima. Märkan telefoni. See seisab nukralt riiulis ja ei lae üldse.

Pärin aru.

Ma ei saa seda laadida, see on katki, teatab ta.

Ja miks mina sellest midagi ei tea?

Sellepärast, et täna läks.

Whatever.

Helistan Põnni emale ja räägin tuule suundadest. Kiire rabelemise järel saame pakitud asjad, topitud kotti ka katkise telefoni ja muud vahendid (näiteks esmaspäeval klassikaaslastele pakkumiseks mõeldud kommikoti; ta unustas.

KELL 17. 10

Lükkan Põnni uksest välja ja annan karmi käsu: vallamaja korstnal on kell, enne sa sealt ära ei tule, kui kell on 6 (igaks juhuks täpsustan, et suur seier on 12 ja väike 6 peal). Püstine kriips, saadsaaru? Ja siis ma helistan emale, et sa oled bussis.

PRAEGU

Kell on 6.02. Ootan veel 5 minutit, siis helistan.

Oeh.

 

Järeltulevad põlved vol 2

Internet on imeline. Olgugi, et kõik eelnimetatud põlved elavad minust alla kilomeetri kaugusel, ei näe ma neid kaugeltki mitte iga päev.  Info ja emotsioonide jagamiseks on  Seeniori ja Juunioriga sisse seatud messengerigrupp. Väga hea, et on, kust ma muidu saaks teada, et  Vidin (poisslaps, 6 aastat vana) parasjagu hambaid vahetab või et  Pudin (tütarlaps, 4. a vana) toodab selliseid küsimusi, et ole aga mees ja oska vastata. Näide 1: Emme, kas hobusele võib huulepulka panna? (Seenioripoolne vastus: Ainult siis, kui tema emme lubab) või näide 2: Emme, kas merineitsi sees on liha? (Seenior viis jutu mujale, minu pakkumine oli , et rohkem nagu kala).

Aga Põnni (poisslaps, 13 aastat vana) mõttemustrid on tõeliselt next level. Näide 3:

On esmaspäev, kell 17 peaks Põnn olema trummitunnis. Kell 16. 50 saan sõnumi Põnni õpetajalt.

Õ: Kas Põnn tänan tundi tuleb?

Mina: Muidugi! (ja torman Põnni välja ajama, mul ka polnud meeles, #aastaema ).

Põnn läheb kodust välja, trummitundi on 5 minuti tee. Kell 17.30 saan õpetajalt uue sõnumi:

Õ: Aa et ta siis täna ta ei jõudnud. Pole midagi, eks siis neljapäeval uuesti.

Mina: Mis mõttes ei jõudnud? Õigel ajal astus kodust välja…

Õ: No siin teda igatahes ei ole.

Mispeale mina istusin nagu sütel ja trummeldasin ise närviliselt oma sõrmedega ettejuhtuvate esemete pihta. Põnn saabus kell 18 ja paar minutit lisaks.

Mina: Olgu su vabandus parem ikka väga hea!

Põnn: Mis mõttes?

Mina: Miks sa trummitun di ei läinud?

Põnn: Aga mu trummitund on ju teisipäeval!

Mina: Alati on esmaspäeval olnud ! (Tegelikult eelmisel aastal oli üks kord teisipäeval ka).

Ja nii me seal siis vaidleme teemal esmaspäev- teisipäev. Ütlen  Põnnile, et mingu ära õppima ja unustagu tänaseks arvuti. Põnn kaob oma tuppa, Ja siis jõuab mulle kohale. Lähen lapsele järgi. Põnn on hästi kurb ja huuled värisevad.

Mina: Kuule, Põnn, ma vist sain aru, mis sinu arvates juhtus. Kas võis olla nii, et sa arvasid, et ma ajan ise midagi sassi ja arvan, et sinu tund on esmaspäeval ja ajan su lihtsalt lampi tundi? (Põnn noogutab pisaraid neelates, näitan talle õpetaja sõnumit ja me lepime ära. Selles lepime ka kokku, et kui ta arvab, et mul ei ole õigus, siis ta ütleb mulle seda ja uurime koos järele, mis värk siis ikkagi on),

Lõpp hea, kõik hea. Ja arvutisse sai ta  peale õppimist ikka ka. Ega laps pole süüdi, et kõigi ajud ühel sagedusel ei tööta.

Hiired ja tihased

Ja see pole mingi paroodiapostitus teemal “Kiired ja vihased” vaid juttu tuleb konkreetselt hiirtest ja tihastest, kes jõudumööda minu elamispinda üle võtma kavatsevad hakata.  Võtan asja kokku luulevormis (sa võid räppida, sobib küll).

Korterisse tungivad mul tihased ja hiired, 

hiired- need on vihased... ja tihased on kiired. 

Hiirte käikudest on näha riisiteraread 

(need on mustad riisiterad, söögiks pole head).

Aga tihane, va tohman, lendab otse kööki,

rabistades riiulis ta otsib veidi sööki

seda ta ei leia, jälle õue otsib teed, 

vastu külma aknaklaasi peksab pead ja peed...

Hiired ilmusid meil eesmisel aastal ka, ( kortermaja 3. korrus!) , siis kannatasin kuidagi selle krabina välja ja ise nad kuidagi kadusid, vast leidsid paremad jahimaad. Sel aastal ma nii sõber ei olnud, võtsin tarvitusele radikaalsemad abinõud. Abinõu sisse panin ebatervislikku sööki. Nüüd on juba kolmandat päeva rahu majas. Samas levib siin mingi ebatervislik ja rahurööviv odöör…  Ma tegelen sellega siis, kui a). aega saan, b); julgust saan, c). meesinimene Taanist tagasi jõuab.

Tihastega on lihtsam. Panen rõduukse tuulutusasendi peale. Sest kui uks on lahti, lendavad nad sisse, ajavad pliidikumu pealt hambaorgid maha (check!) ja nokivad plaadikooki (check!), Niisiis, rõduuks koomale ja isuäratav kraam asju kaitsvasse varju. Lihtne,

Täna  töölt tulles märkasin üht õnnetut lindu, kes oli (ma ausalt ei tea, mis valemiga) meie trepikotta pääsenud ja lõbustas end seinast – seina lendamise ja oma pisikese kere vaheldumisi vastu akent ja seina tagumisega. Akna tegin lahti ( see nõudis veidi leidlikkust, seda akent ei olnud vist maja ehitamisest saadik avatud ja lisaks oli ta (aken siis)  minu kasvust kindlasti meeter maad kõrgemal) aga välja ta igatahes sai. Nii et äkki ta edastab sõnumi: hoia siit eemale seni, kuni need tiivutud ise toitu sulle presenteerima hakkavad (linnumaja on muidugi teema igal talvel).

Aga kõigi eelduste kohaselt- tuleb külm talv.

Järeltulevad põlved

See järeltulevate põlvede värk ajas mind lapsepõlves päris ilusasti segadusse: mis mõttes nad järele tulevad, kui põlved on tegelikult nii-öelda näoga sõidusuunas? On siis jalad välja väänutatud ja tagurpidi keeratud (vt. Trebla) või kuidas see asi õieti käiski? Aeg aga andis arutust ja sain asjast aru (vt. aeg annab arutust).

Igatahes on sellest ajast, kui ma siin lehel oma märkmeid tegema hakkasin, palju  mett verre voolanud (ja- mis seal salata- mõni tõrvatilk on mõnikord ka hulgas olnud) ja hetkeseis  järeltulevad põlved Seenior (29) pluss 2 pisipõlve vanuses 6 ja 4; Juunior (26), pisipõlv vanuses 17 päeva, Kutt (21) ja Põnn (13). Pisipõlvedele pole ma veel sobivaid nimesid välja mõelnud, küll jõuab.  Nagu tähelepanelik lugeja isegi märgata võib, on reaalselt minu vastutusalas olev lapsuke veel vaid Põnn.

Põnn on (loe kõik asjad ülivõrdes) südamlik, lohakas, heatahtlik, leidlik, hajameelne, nunnu noormees.  Teda sobiks suurepäraselt iseloomustama  idanaabrikeelest pärit sõna , mis ligikaudses tõlkes tähendaks “mul on kõigest ükskõik”.  Täna aga juhtus midagi uut.

See käis nii, et liigun mina oma toast kööki (pean läbima koridori) ja seal, keset viimatimainitud ruumi, tardun poolelt sammult- odöör tahab tappa. Ja mitte mingi ebameeldiv  lemmiklooma- äparduse- hais vaid täiesti ilmselgelt meeste parfüüm.  Välgatusena tuli meelde aeg, kui Kutt tatikast noormeheks sirguma hakkas ja enne igat õueminekut end sisuliselt lõhnavee sisse uputas.

Noh, igatahes. Paotan mina siis ust ja küsin: “Kuule, Põnn, sa panid lõhna peale või? ” Tema: “Noooojah, natuke ikka”. Mina ( muigel) : “Naistes käisid või?” Tema: “Iuu, misasja, ei  käinud” (ise punane niikui peet) Mina: ” Kle alloo, ma tegin nalja” (naerame koos).

Aga eile käis esimest korda oma elus küünetangide asukohta mu käest uurimas. Mine tea, äkki läheb varsti ilma meeldetuletuseta duši alla ka… (sic!)

 

Ema hellad käed

Täna läks meesinime (taas) välismaatööle ja niisiis laman ma siin ja vaatan arvutist igasugust kergemat jama. Elamine tahaks koristamist… aga ma ei saa, sest päeval, mil keegi kuhugi kaugemale kodust läheb  ei koristata, muidu ei tule mineja tagasi. Te ju kõik teete nii?

Mingil  veidral põhjusel jäin oma kätt jõllitama (just jõllitama, mitte imetlema, mu käed pole elu sees maniküüri näinud). Ja tuli meelde…

Ma olin äkki mingi  13 või 14 aastat vana, kui küsisin oma ema käest, et miks ta käed nii soonilised on. Taktitundeline, indeed.  Emme oli selleks ajaks varastes neljakümnendates  (juulis k.a. sai 80) ja minu jaoks olid need käed toona juba väga kortsus ja kulunud. Mismõttesnagu. Emme on eluaeg kandnud sõrmuseid nr 16, maniküür  korras,  küüned jerge laki all, kõik majapidamistööd tegi ise. Ja ilmselgelt ei olnud 70ndate lõpus ja 80ndate alguses selliseid hõlpu andvaid masinaid nagu nüüd…

Kui ma Suurde Linna haridust omandama läksin ja nädalavahetustel kodus käisin, tõmbas ta alati põrandad üle veel sel ajal, kui ma enne Suurde Linna taas lahkumist kodus olin, sest pärast enam ei tohtinud (vt. 1 lõik)  ja see ei käinud mitte nii, et haaran panipaigast aurumopi ja majandan kogu teema kahe minutiga ära. See oli ikka ämbri ja vanade dressipükste teema. Kogu see väänamine ja loputamine ja muu kraam mida isegi näiteks trepikoda pestes kogema pidin.

Kuhu ma selle jutuga nüüd siis jõuda tahtsin? Tegelikult mitte kuhugi. Lihtsalt . Panin kirja. KUI palju lihtsam on elu praegu võrreldes eelnevaga, mina olen ka veel sellest põlvkonnast, kes  tittede marlimähkmeid kraanikausis lobistas (ah mis ma ajan, teise lapse ajaks oli mul juba pesumasin Maljutka.

Mida ma öelda tahan?

Arvatavasti seda, et

  1. Ärge mõistke hukka inimeste välimust, mõistke inimesi
  2. Mugavus ei ole garanteeritud
  3. Kui tänapäeva naiselt mugavused ära võtta, oleme kõik samal pulgal
  4. (last, but not  least) hoidu isiklikest märkustest!!!

Häshtääg loll laps 😀

 

Minu uus võlukott

Mulle meeldivad kotid. Kandekotid või käekotid või muud sellised tooted. Kilekotte ma silmas ei pea siinkohal. Üldiselt ideaalis peavad need olema märsilaadsed tooted ja mahutama eluks vajalikku kraami, mida rohkem, seda parem. Eriti suviti, kus võib juhtuda, et hommikul lähed välja ja pole teada, kas sa ööseks ka koju jõuad. Niisiis peab kott mahutama lisaks kõigele muule ka veepudelit, koeratoitu, ujumisriideid, sööki- jooki, ravumeid… noh, igatahes palju asju.  Nii hästi peab mahutama, et kui meesinimene küsib: kuule, ega su võlukotis kogemata seda- ja seda ei ole, siis loomulikult seal on. Ikka seda- ja seda. Ja teist ja kolmandat ka.

Täna oli mul asja maakonna pea- alevisse. Asjad aetud, läksin poodlema. Ühe teisekäepoe riiulilt hõikas mind üks märss. See:

IMG_20180622_162848[1]

Võtsin ta kaasa, jätsin neli raha asemele ja tulin ära. Külastasin ka kaubamduskeskust nimega “Selver”. Sealt tahtsid veel palju asju minuga kaasa tulla. Tulidki.

Siis läks kiireks , sest et liinibuss ja see ei oota. Jõudsin. Bussis avastasin, et kilekott, mis kraami tassis, oli praktiliselt  ribadeks (teravad nurgad ja muud mõnusad pakendid). Bussis oli aega, hakkasin kilekotitäit kraami vennalikult jagama enda käekoti ja võlukoti vahel. Ära mahtus. Kodus selgus, et võlukotist väljusid järgmised esemed:

 

IMG_20180622_162952[1]

Lisaks veel kaks kokanuga, rull prügikotte ja A4 formaadis paberimapp. Juhin tähelepanu, et mahlapakid on 2- liitrised.

Nii mahukat võlukotti  mul veel olnud ei olegi. Tunnen juba ette, et meid ootab tore suvi.