Lidia Petrovna

Minu tutvus Lidia Petrovnaga algas umbkaudu kaheksa aastat tagasi… kuigi ma ei teadnud ta nime. Arvasin kogu aeg, et ta nimi on  midagi muud ja otsisin teda internetist taga. Ei leidnud. Eile sain ta nime teada ja googeldasin uuesti. Ikka ei leidnud. See tähendab, et Lidia Petrovnaid oli seal lademes… aga mitte seda, mida mul vaja. Lidia Petrovna nimelt on  kanafileest, sibulast, majoneesist ja juustust koosnev ahjuroog. (Hoiatus: kaalujälgijatele edasilugemine omal vastutusel!)

Kohtumine Petrovnaga toimus nii: tol aastal töötas meie koolis kodunduse ja käsitöö õpetajana  R. Kahjuks oli ta siin  vaid aasta, teine inimene tuli emapuhkuselt tagasi. Kokandustunnis nad siis mingi klassiga seda kana valmistasid ja tõid ka veidi õpetajate tuppa maitsta. Ja kes siis täis suuga retsepti küsib, eksole. Komponentidest oli küll juttu, aga mitte tehnoloogiast. No ja nii see aeg läks, kevadest sai suvi, suvest sügis, R. oli kollektiivist lahkunud ja küsida polnud enam kelleltki. Välja arvatud sõber guugel. Aga hätta jäi temagi. Ja nii ma siis nikerdasin kana viiel erineval moel ja kõik nad kandsid hoopis teistsuguseid nimetusi.

Aga eile! Just siis, kui ma peffi arvuti tagant köögi poole sättima hakkasin, ilmus FB- seinakesele ekskolleeg R-i postitus  , mis omakorda  tõi selguse- küsiks õige otsesest allikast, mis  hüva roa nimi oli ja kuidas teda valmistada (ainult 8 aastat võttiski aega eks ole)  ja selgus saabus sekunditega:

Vaja: ahi, ahjunõu (vahet pole, plaat või vorm), kanafilee (mul eile oli kintsuliha), sibul, hea majonees , juust. Sool-pipar muidugi ka. Kogused oma maitse järele.

Lõika fileed pooleks (nagu hamburgerikukkel), tambi  lihahaamriga õhemaks. Lao ahjupannile, Laota kana peale õhukeselt viilutatud sibularõngad (ei pea ilusad rõngad olema peaasi et on õhukesed). Siis sool-pipar. Siis majonees. Siis juustukiht. Umbes 20 minutit 170 kuumusel ja lisaks kümme minutit 210 (või enam) peal, oleneb, kui krõbedat juustu soovid. Söö.

Jah. Mu elus on olnud palju tutvusi kellega ma nüüdseks enam ammu ei suhtle… aga vot selle tutvuse uuendamise üle olen ma ütlemata rõõmus. Spassiibo,  Lidotška!

P.S: Kas teadsite, et kui google otsingusse toksida kana sibul juust majonees tuleb esimesena ette sealiha prantsuse moodi  (mis just praegu  andis mulle teada, mida täna õhtul süüakse):)

 

 

Ginny

Tegelikult on ta nimi Ginger. Vanus  veidi üle kahe aasta (sündinud 18.märts). Vaadake siis pildi pealt- selline ta on…

ginny

Ginny on mu õe koer. Armas, arukas ja kiinduv. Pärit Peipsi äärest Alajõe kandist. Pidi ikka päris väärt koer olema kui Põlvamaa rahvas talle sinnakanti järele viitsis sõita. Asi (järelesõit siis) tehti ära nii, et õemees sellest midagi ei teadnud. Kui aga tegu tehtud sai … no siis oli see tehtud. Ja siis juhtus imetegu: õemees, kes eluaeg on arvanud, et looma koht on laudas või õues hakkas korraga toakoera tolereerima. (uskuge mind: it’s  a miracle!!!)

11.07.2016 sai Ginnyst emme üheksale (!) kutsikale. Penikeste õnnelik isa on kohalik  mitte- puhtavereline-hunt (mitte see va võsavillem vaid ikka saksa lambakoer). Ja mõlemat koera teades- mis põnev kombinatsioon see on:) . Ei suuda ära oodata (või no suudan muidugi, mis mul muud üle jääb) et näha kui ägedad vigurid neistsinastest kutsadest kasvavad.

Kui te nüüd mõtlete- on’s tegu reklaampostitusega? Muidugi on! Sest no kuulge, üheksa!

Viis kutsikat olid broneeritud juba enne seda kui nad  olid alles sära kahe noore koera silmis ja loomulikult ma promon siin selle armsa rebasenäo peremehetuid (seni) kutsikuid. Septembrikuuks peaksid nad olema piisavalt vanad Ginnyst lahkuma ja oma uude peresse kiinduma. Nii et- kes on mõelnud endale lemmiku soetamisest- see on absoluutselt südamest tulnud pakkumine! Koerad asuvad muidu (nagu vist ennegi mainitud) Põlvamaal, tule ja vali välja.  Või no vaata pilte (mille lingi võin saata) ja armu ära.

Kes, mis , kus? Küsi lisa kommentaarides:) .

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Knife-skills… and a partridge on a pear tree

Mul ON vaja mõttelindistajat, päriselt ka. Et ma nagu mõtlen mõtteid  ja kui soovin, panen need lindistama. Pärast laen need arvutisse, redigeerin veidi, lisan mõned emotikonid  ja oh sa sade, kus siis alles siis hakkab blogipostitusi laekuma. Pea lausa hakkab ringi käima.

Valmistan siis õhtust söömaaega ette (seda on korraga palju vaja valmistada –  on suurtel meestel suured teod isud) ja peas hakkab kummitama: On the first day of Christmas
my true love sent to me:
A Partridge in a Pear Tree.

Ja see töötab juba ise edasi: On the first day of Christmas my true love sent to me: ühe suure poti, kaks  liitrit vett, kolm tükki liha, neli nüri nuga, viis  klaasi kruupi, kuus suurt sibulat…
… and a partridge in a pear tree.

Nimetet muusika  ajus taustaks üürgamas  hakin  kuut suurt sibulat ja  tänan õnne, et meesinime mu neljast nürist noast vähemalt ühe (mu lemmiku) ära teritanud on. Kuidas ma ka ei püüaks, knife-skills ei tule mul kuidagi niimoodi välja nagu maakera parimatel poegadel. Niisiis  lõigun oma tavalises viil-sekundis- rütmis ja pean omaette aru: ammuks see noakäsitlus tähtsamaks muutus kui toit ise? Päriselt ka? Kas tõepooles ürgaegne kütt hoolis sellest kui elegantse liigutusega ta hirve läbi torkab? Või  keskajal vardas küpsetatud metssiga- kas siis juba huvitas sööjaid see, kui ühtlaselt ning sujuvalt see tükeldati? Või on see ikkagi  liiga hea elu teema- kuidas  söök kõhtu saab  muutub tähtsaks alles siis, kui kõht täis?

… and a partridge on a pear tree.

Õu, Iirimaa lõi värava!

Odrakruubipuder  ootab ahjus oma järge, sibulad ja lihakuubikud pruunistuvad pannil. Minu serveering näeb välja  suht keskaegne- hunnik toitu , kühveldage sisse.

Suur hunnik toitu… mis täidab kõhtu… and a partridge on a pear tree.

Oot, aga mis ajast pirnipuud ja põldpüüd kokku saavad? Juhul, kui see muidugi pirnipõld ei ole…

… lauldes vasakule ära…

… sööma.

 

Tore, et on olemas blogiauhinnad

Tahan  kiita iga-aastast (hea küll, hea küll, teist aastat toimuvat) nähtust nimega  blogiauhindade jagamine. Nendele, kes siin lihtsalt lugemas käivad ja ise midagi ei kirjuta, selgitan lähemalt: see on sedasorti üritus, kus rahvas saab hääletada  oma lemmikblogide poolt.  Iga kirjutaja saab oma blogi sinna nimekirja lisada ja lugejad siis hääletavad.

Asja teine külg on see, et  suur  hulk kirjutajaid ei soovi/hooli/julge end üles anda ja nii võivad mõned paremad palad märkamata jääda, see on nende valik.  Aga  teadke, et olete märgatud niikuinii.

Siinkohal korraldangi  virtuaalse veerandtunni nimega SBA (Sesamy blogiauhinnad). Kuna mulle meeldib oma blogrollis olevaid asjandusi lugeda, siis on eelistatud need, kes sagedamini kirjutavad. Kategooriad on mul ka mõnevõrra muudetud- pole ju pädev ilust lobisema, kui ainumas kasutatav meigivahend on ripsmetušš  :). Aa , ja auhinna saab ainult esikoht.

Aga alustagem algusest.

Parim aiandusblogija- Thela . Kuidas ta küll kõike seda jõuab? Tema saab auhinnaks  sulni  internetiavarusest leitud  pildi minu lemmikpuust.

pihlak

Arvamusblogi auhinna saab vaieldamatult Tavainimene. Pole küll suurem lobiseja aga iga sõna on puhas kuld. Siin ka auhind.

gold

Eluline blogi- see on tegelikult veider kategooria, sest olgem ausad: kõik ju kirjutavadki elust enesest. Kõige rohkem aga vast siiski  Ritsik, olgu elu siis parasjagu rõõmus või veidi vähem rõõmus. Hästi aus lugemine. Auhinnaks virtuaalne pai.

kass

Ka kokandusblogi pole tarvis kaugelt otsida- siin see on. Auhind on magus.

tiramisu

Järgmisena anname auhinna pere- ja beebiblogi -pidajale ning usinale tervisesportlasele, kelleks on loomulikult Maris. Hästi tubli inime. Samas- ega  maaelu polegi nõrkadele.  Auhinnaks kuu ilmateade. Pööra tähelepanu jaanipäevale!Capture

Seda taludeblogi- asja ei ole vaja pikalt otsida, ehkki ka tema võiks saada auhinna lisaks talule veel pere-, beebi- , remondi- , sisustus- ja toidublogide kategoorias. Kes teeb, see jõuab! Auhinnaks: palju külastajaid.

 

Shrove Tuesday

Nüüdsest edasi leiutame kategooriaid edasi.Parima stiiliga blogija auhind kuulub Iibisele ja siin ei ole midagi vaielda sest et mina arvan nii😀 Auhinnaks järjekordne jalutuskäik Tartu botaanikaaias.

TÜ+botaanikaaed+6_

Nüüd aga on aeg autasustada parimat blogimislinna. Selleks on Viljandi ja seda tänu  Hääletajale ning Eliisabetile.Kinkige endile üks mõnus  perekondlik eine näiteks Fellinis.

võiku

Kui juba kahekaupa toimetamiseks läks, siis järgmine auhind läheb kaksikutele, kelle ema väga  mõnusalt kirjutab. Soovime siitpoolt palju päikest!

päike

Ja (last, but not least)  aasta parim Koonublogija on muidugi Mac. Ole nüüd ainult hea ja katsu rohkem kirjutada. Isegi mina olen viimasel ajal  veidi nobedam näpp olnud! Võta vastu palju rõõmsaid koerahetki!

kuldsed

Häid kirjutajaid on muidugi  veel, ega nad ilmaasjata mu lugemisvara nimekirjas  ole. Aga seekord siis sedapidi, mul said auhinnad otsa😀

Ei, blogiauhinnad on tore asi, rahvas saab auhindu ja mina uut lugemisvara.

Loogika

Tuli meelde üks vana lugu:

Naine ütleb mehele: Kuule, mine poodi ja too piima. Vaata, kas mune on ja kui on siis too kuus. Mees läheb poodi ja naaseb kuue paki piimaga. Naine nördinult: Miks sa kuus piima tõid? Mees vastu: No sa ju ütlesid et ma tooks piima ja vaataks kas mune on ja kui on, siis võtaks kuus. Ma vaatasin, oli küll mune.:)

Puhas loogika , kas pole?

Ma sain ka hiljuti loogika-alase õppetunni, kui üritasin Pudinale (vanem lapselaps, 4,5 aastat vana) selgeks teha, mis värv on tumepunane.

Mina: (osutades nende elutoa diivanile) Vaata, Pudin, see diivan siin on tumepunane!

Pudin: See ei ole mingi tumepunane!

Mina: No aga mis värvi see diivan on siis?

Pudin: See on… mingi teine värv.

Mina :(omaette) Puhas loogika…

Pudin . (nagu lollile) See pole mingi loogika, see on diivan!

***

Igaühel oma loogika:)

Tere, rändurvasikas

Mul on kahju, et sellest loomast ühtegi pilti pole… aga kui aeg annab, parandan selle vea. Hetkel aga pole mul muud teha kui alustada algusest ja loota teie kujutlusvõimele.

Et siis nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmises postituses mainitud piimapäevast. seal on alati kohal ka  koduloomakesed (no need, keda tavaliselt korteris ei peeta, nii et ei kasse ega koeri ma siin silmas ei pea). Tänavuses kavas olid kaks lehma, kolm lambatalle ja üks vasikas, vanuseks kaks nädalat. Oleks Meesinimene teadnud kui palju halle juukseid ja kulunud närvirakke seesinane vasik talle põhjustab, oleks ta arvatavasti selle vasika toomata jätnud… aga nii see paraku ei juhtunud.

Mis siis juhtus, oli järgmine: nagu alati tõi Meesinimene sõbra juurest rahvale vaatamiseks  kolm lambatalle ja (boonusena) kahenädalase vasika. Kogu see kamp pidi olema aedikus  (Cramo poolt renditud tugev tara ja söömiseks ohtralt niitmata rohtu) ja seal umbes viis tundi püsima. Vasikas arvas aga teisiti. Leidis nõrga lüli taras(või abivalmis käed, seda ei tea me siiani) ja põgenes.

See hetk, kui mina parasjagu parkimiskorraldusega tegelesin ja meie kohalik taimemüüja tekstiga “Vaata, kus vasikas on!” jääb mulle vist  eluajaks meelde. Vasikas nimelt asus keset ristmkku mida statistika järgi läbib 400 rekkat ööpäevas. Seal ta paraku seisis ja minu “vissi-vissi” soolost polnud kasu pehmelt öeldes muffigi. Vasikas kadjas mööda telgjoont Viljandi poole.

Selleks ajaks, kui ma teenindavale personalile suutsin probleemi olemuse selgeks teha, oli vasik teelt ära kalpsanud ning metsa kadunud. Polnud lihtsalt päris selge, kummale poole teed ta hüples. Mehed arvasid et lähemasse… ja veetsid tubli tunnikese võsa kammides. Vasikat seal ei leidunud.

Möödus veel tunnike ja saabus teade, et vasik on hoopis teisel pool teed. Ega siis midagi, autole hääl sisse, viis välejalga kaasa ning järgmisesse metsatukka.Siis sai kohalik noorus teada, mida tähendab väljend “vasikaga võidu joosta”.  Kahel korral said püüdjad ka vasikust kinni, ent see rabeles lahti ja pages edasi. Ütle loomal jõudu, tõesõna* .

Meesinime ja co jälitas vasikat edasi põhimõttel: kui ka kätte ei saa, siis vähemalt tean, kus ta on. Ning kui see kahenädalane ollus kohaliku kuue lehmaga karja leidis, võisid kõik rahul olla- sealt ta ju enam kuhugi ei lähe.

Aga võta näpust (või varbast või misiganes kohast). Õhtuks oli see väike lollike karjast kadunud. Ja polnudki midagi teha – jäime lootma, et uus päev toob selgust.

Järgmisel päeval saime teada: vasik olla ületanud jõe ja nähtud meid siit 6 km eemal, siis veel ühes kohas ja siis kell 3 öösel kohaliku koolimaja ees. Lootuse kaotanud meesinime läks igaks juhuks sinna, kuhu ta loomakese tõi, ehk siis piimandusmuuseumi õuele.

Ja seal see õnnetu heki all põõnas.

Meesinnime tegi ruttu aia ümber ja helistas peremehe kohale….

Peremees muidugi tuli ja sai loomakese autosse ( ja viimane sai loomakese poolt korralikult ära reostatud… peremees sõitis nii, et pea oli aknast väljas)😀

Aga lõpp hea- kõik hea. Meesinime küsis sõbra emalt : on su vasikal ka nimi?

Oo ei, vastas sõbra ema.

Selge, vastas meesinime. Olgu ta nimi RÄNDUR.

Nii sündiski.

  • kui keegi tunneb tsitaadi ära, antagu teada, siis tean, et ma pole ainuke, kellele nimetet raamat hinge läheb:)

Piimapäev

Kui sul sel kuupäeval midagi ees ei ole, tule ka. Alati on väga mõnus!

A3_piimap2ev_v2rv.cdr

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.