Kui ma ükskord endale aia saan…

… siis peab seal kasvama järgmine kraam:

kartul-porgand-naeris-peet-till-sibul-küüslauk-uba-vaarikas-maasikas-marjapõõsad-viljapuud- porrulauk -kurk -tomat-mädarõigas-redis-lehtsalat (no elutähtis kraam, ühesõnaga)

aga lisaks ka:

vesimünt

meliss

basiilik

angervaks

lupiin

põdrakanep

ja kännud austerservikutega.

Ja pihlakad.

Ja kastanid.

Midagi läks niikuinii meelest lahti ka.

See peab olema üks lahmakas aed.

Ah jaa, arooniad muidugi.

(nimekiri täiendamisel)

Mina enam laimi ei osta…

… sest ta on lihtsalt üks õlise maitsega sidrun. Punkt.

Umbes 15 aastat tagasi ilmus poelettidele selline lahja õllekene nagu Saku On Ice laimiga. See oli mõnus, karge ja kergelt mõrkjas. Käesoleval aastal meenus nimetet toode ja oli ka poest võtta. Aga kus sa sellega- maitses magusalt, rasvaselt ja vastikult. Proovisin siis ka teisi laimiga tembitud õllesid … Tuborgi oma oli veel kõige hullem. Püüdsin nostalgiat tabada ning valasin külma pilsneri klaasi laimiviilude peale- ei sinnakantigi (ent siiski lähim meenutusele). Kasutasin ära ülejäänud laimi lisades selle viilakad veekannu. (selgituseks: me siin joome palju vett, minul läheb päevas küll vähemalt oma 3 liitrit). Vesi muutus magusaks, rasvaseks ja (ärge nüüd hakake arvama) odekolonniseks :D

Edaspidi I stick to sidrun.

Uut ja vana vol 2

Sellesuvine vaieldamatu uus nähtus meie kodus on Kuti pruut. Ilus tüdruk, veidi noor ehk… aga aeg parandab sellegi vea. Aga mitte Neiust (Kutt  nimetab kõiki tütarlapsi neiudeks) ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis  neljajalgsetest (ka neiud, kusjuures).

Mu kõige lemmikumal neljajalgsel on teatavasti tervisemured (postituse lõpus, ei pea tervet asja läbi lugema), ent nendest hoolimata sai kallis koerik 10. aprillil kutsikad. Peale ühe on  nad oma uutes kodudes. See üks viimane läheb germaanide maale (kui ta juba läinud pole :) ). Minu jaoks, kusjuures, oli üllatav, kuidas koerad nime saavad.  Ja  olgem ausalt, passinimega ei kutsu neid mitte keegi :D.

Aga siin on pilt, kuidas me end hästi tundsime peale pikka lahusolekut 28. 05

Tutti

Koerikul on vasaku esikäpa luud õõnsad. Siin pildil on ta eriti kahvatu ja kõhna   (erinevalt minust) aga ega sellest ometi ei muutu ju  tema päikeseline iseloom, või mis? Seega, Mac, ma tean suurepäraselt , mida sa tunned…

Vahepala: eelmisel nädalavahetusel  viibisime koos seltskonnas. Koer suutis end poristada, seega läksime koos sauna ja pesime end puhtaks. Pärast puhkasime  (loe: kuivasime) koos ühe teki all.  Mingi pisike krevetihaigus pole tema elurõõmu suutnud pärssida. Koerik, muide, elab nüüd esimesel korrusel Juuniori juures, mitte meil siin kolmandal.

Aga  nüüd tuleb jutt hoopis teisest koerast, ja see jutt on omamoodi naljakas.

Ja see koer, kellest juttu tuleb on ka naljakas. Palun nüüd kõigil mopsiomanikel mitte solvuda.

Väljend Koon tuli mu kõnepruuki Maci blogist. Ja jäi külge. Sest koeral on teatavasti koon.  Ja meesinimene arvab, et koer peab olema suurem kui rott. (nõustun) ja peremehele truu (nõustun) ja oskama haukuda (nõustun teatud piirides).

No siis see koer, kelle  Kuti Neiu (ütleme siis N tema kohta)  kaasa tõi  …  no veider väike isend, ma ütleks. Nimeks siis D (varjunimi)  ja tõug oli juba enne meile tulekut mops.

Väikeste küünte klõbin põrandal oli  taas kord tore, hellusehood ja kõik muud jutud samuti…,

… aga no  mis teeb selle looma teistmoodi loomaks: kõigepealt hingamine. Tüübi õhuvahetus on kuuldavalt piffpaffff, piffpafff…. siis see, kuidas D näiteks vett joob: likliklikliklk- mitte nagu  mõni teine lurplurplurplurp :)

Kolmas paranormaalsus D juures on  nuuskimine. Koonuga koer viskab end su selja taha ja teeb mhuhhhhhhhh, See väike nuustik ronib su õlale, üritab su kõrva matsutada ja häälitseb sealjuuures lhlhlhlhlhlhlhllhlhlhlhlhlhlhlhllhlhhlllllhhhhhhh…..

Kõige erinevam asi mops vs retriiver on silmad  (koonu kuju ma ei võrdle, kõik teavad, millest jutt). Retriiveri silmad on

ühtaegu ustavad, küsivad, lootusrikkad, truud, rõõmsad ja seiklusvalmid… siis mopsilapsukese  näoke väljendab vaid üht: palun kaitse mind selle kurja maailma käest!!! ja kui sul juhtub olema käes söögipala, siis ma tean, et ma ei sa siit palukestki, kaitske mind selle kurja maailma käest! Drama queen nr 1 nimega D.

D läks eile õhtul oma koju.  Meesinime , kes eile suht hilja laekus ei teadnud sellest midagi, seni kuni hommikul looma kutsuma hakates selgus kibe tõde- Elvis has left the building.Mees jäi veidi nukraks. Sest et nagu natuke tühi olek või nii.   Väike nuustik resideerub meist 50 km  eemal. Mees ütles ” vahet pole”. Aga ma nägin ükskord ühte asja.

See üks asi oli siis nii.

Ennevanasti ütles Meesinime: Moskva pisaraid ei usu, kui mõni loom sureb- no kahju ikka, aga mina ei nuta. Täna  tegi  Meesinime süüa ja rääkis juttu sinna juurde: ..,. ja siis ma viisin  selle kapi sinna ja tõstsime ta rõdule ja T tuli ka ja siis ma kutsusin teda nimepidi ja sa ei kujuta ette, kui hea meel meil mõlemal oli… (selgituseks T on koer, kes veel siiani pole aru saanud)

No ja siis tegi  meesinime minuga koos süüa ja rääkis T-st ja pisarad tilkusid pannile. Mehed ei nuta, Jajah.

(kordan end veel kord)

Meesinimese arvates ei ole koer alla 30 cm turjakõrgust, 10 cm koonupikkust ja no normaalne koer haugub ja valvab. Ja üleüldse käitub nagu koer. Ja siis tulid T ja S (kuldsed retriiverid). Ei haukunud ega hammustanud. Kuulasid käske ja järgisid neid.  Koer S elab nüüdseks Saaremaal ja kuuldavasti on tal seal hea põli.
Koer T (see minu lemmik)  käis Juuniori perega trippimas, täna on nad kodus, Juuniori elukaaslane teeb kringlit (paneme ta nimeks Maisilapsuke /mitte kringli vaid noormehe/ ) ja homme suunduvad tüübid lõunasse vanaemale lilli viima ja soove soovima. Sünnipäev on kord aastas. Ma arvan, et minu ema oma diagnoosiga saab sellest veel eriti hästi aru.

Uut ja vana

Täna on erakordselt s*tt suusailm (mitte, et selles midagi uut oleks) ja seepärast  ma suusatama ei lähegi. Istun hoopis toas ja apdeidin elusündmusi. Või noh, ajan niisama juttu. Mitte sellist diipi teemat, et iga uus on unustatud vana. Lihtsalt juttu.

Kõige uuem uudis on see, et needsinased suusailmad mind eriti enam ei morjenda- meil nimelt on nüüd katus pea kohal. Eks  mingi asi oli seal enne ka… aga seda katuseks nimetada olnuks ilmselge liialdus. Juhtus nii, et sügisel 2006 või 2007 (kes seda enam mäletab) räsis meie alevit tormilaadne ilmastikunähtus. Toas ei saanud tol õhtul midagi aru, isegi elekter ei läinud ära. Esimesed aimdused millestki ebatavalisest ilmnesid kella 4 paiku öösel. Siinkirjutaja ärkas sügavast unest, olles häiritud ebatavalisest helist, mis kõlas umbes nii: pat-pat-pat-pat-patpatpatpatpatpat…. Lähemal vaatlusel selgus, et  vihmapiisad on laepaneelide vahelt leidnud tee mu vaipkattesse. Päeva (täpsemalt :öö) päästsid arvukad ajalehed, kausid ja käterätid. Hommikul selgus, et katust mu korteri kohal reaalselt enam ei eksisteeerinud. Lapiti küll kiiresti ära käepäraste vanade eterniiditahvlitega … aga ega ükski lapp normaalset vihma ei peata. Ning suuremate sadude ajal võisime kuulda järgmist muusikat: toas tap.. tap…tap… tap…ja kempsus tiptiptiptiptiptiptiptsrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr. Korralik 10-liitrine ämber täitus poole tunni jooksul. Aga nüüd! Nüüd (juba pea kuu aega) on unustatud kausid, ämbrid ja ajalehed! Meil on uus katus ja isegi vihmaveerennid! Ja ei mingit kondensvett enam mu padjal! (ükskord kutsusime ühistu esimehe vaatama, et tehtagu no midagi, ta arvas , et tegu on kondensveega. Seepeale ronis meesinimene pööningule, vaatas läbi prao meie tuppa ja pani  vihma kaitseks prao kohale kausi. Ikka selleks, et kaitsta meid kondensvee eest :D. )

Väljend “elu nagu hernes” on nüüd minu jaoks saanud hoopis uue tähenduse. Sel suvel said meie maja otsaseinad soojustatud ja kaetud uue värviga. Ei ole vist  vaja olla kõige  nutikam, et taibata, mis värvist on jutt- roheline, otse loomulikult. Kujutle nüüd kolmekorruselise maja otsaseina ja jaga see mõttes kolmeks. Keskel on üht tooni roheline ja kahel pool ääres teist tooni (ikka veel) roheline. Noh , maja teine sein sai valmis enne jaani ja meie poolsem  nüüd juulikuu keskel. Kõik tellingud kadusid me akende tagant, jehuu! ja ma sain taas end inimesena tunda, kuna mul polnud enam ehitajaonusid akende taga. (Nad olid muidu üldiselt toredad, sai neile kohvi pakutud ja peavalutablette laenatud, lihtsalt see pidev kõrin, kolin, kraapimine ja puhtal kujul teadmine, et keegi mu aknast sisse võib vahtida… pole just minu arusaam puhkusest).  Aga – vaat kus lops!- paar päeva tagasi pandi tellingud taas püsti, härrased ehitajad nimelt olid suutnud võõbata maja ühe otsaseina keskelt tumedamaks ja äärtelt heledamaks ning teise vice versa. Ega siis midagi, mis  s*tasti, see uuesti. Suusailmade kiuste.

Hea asi on see, et  alustasime remondiga (veekahjustused ülalt enam ei ähvarda) ja köök on valmis.  Mul oli aastaid mõlkunud meeles värvidena  rootsipunane  ja liivakarva, seda tänu sõbranna kingitud kellale.  Aga eks elu teeb omad korrektuurid ning  tänu kevadel soetatud kardinatele oli tulemus hoopis  hele hallikassinine ning kirjeldamatut tooni beež.  Aga see on kokku nii mõnus, soe, helge, hele (ja ma ei oskagi öelda, mis veel. Kusjuures, kardinad on veel ette riputamata. Ma alles sätin seda ruumi oma maitse järgi ümber.

Järgmine etapp on WC … ja kuigi olen kõikunud erinevate eurokempsude stiilis kujunduste vahel, arvan, et mu originaalidee jääb jõusse ning teemaks saab olema “metsapeatus”. Kui ükskord valmis saan, tulevad ka pildid. Seniks üks väike foto  praegusest:

IMAG0060[1]

Järjekordne leiutajateküla roog turbonuudlitest (10-15 min)

Läheb siis 2 pakki  Maahärra Itaaliapäraseid juurikaid , 10 pk turbonuudleid, 2 suurt sibulat, umbes 300 g Nõo sinki,  veidi õli, võid,soola, adžikat ja palsamiäädikat.

Hauta sibul pannil klaasjaks, lisa singiribad ja prae läbi (soola ega muid maitseaineid pole vaja). Teisel pannil hauta juurikad, lisa ka  umbes 50 ml palsamiäädikat ja need maitseained, mis juurikapakis sees olid. Eralda nuudlid kestast ja pane keevasse vette likku ja ära rohkem keeda. Eelnevalt lisa sellesse vette maitse järgi soola. Ära kasuta neid maitseaineid, mis nuudlipakis sees!  Vett peab olema parasjagu, kui liiga palju saab, kalla liigne vesi ära. Kui alustada kõigi kolme asjaga korraga, saab roog valmis pealkirjas lubatud ajaga.

Kui juurikate küpsusaste on paras, sega pannitäis juurikaid ja teine pannitäis singi ja sibulaga turbokate juurde. Söö ja naudi !

Posted in niisama. 1 Comment »

Kaitstud: Klass. Elu pärast. Enne ka :)

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Hea soovitus õhtu veetmiseks

… aga ainult juhul, kui olete kahekesi (lemmikloomad ei tule arvesse)

… kui teil pole klaarimata teemasid

… kui teil on 7-40 vaba raha

… võimalus kasutada internetti ja suuremaid kaubanduskeskuseid

… teil kaaslasega on sarnane huumorimeel

…mis sarnaneb meie omale

toimige järgnevalt:

…ostke Maximast suur suitsutursk

…ostke Selverist 2 küüslaugu baquette’i

,,,ja vastavalt maitsele (vahet pole, kummast kauplusest) ka juua ; nagu öeldud- vastavalt maitsele ja eelarvele; vt. ülal

Nautige teineise seltskonda ja head sööki koos Kuninga meestega.

(tursaräbal maksis viieka, bagetid 2, jook oli  kodus olemas ja film netis ka).

Ülimõnus õhtu!

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.