Järeltulevad põlved vol 2

Internet on imeline. Olgugi, et kõik eelnimetatud põlved elavad minust alla kilomeetri kaugusel, ei näe ma neid kaugeltki mitte iga päev.  Info ja emotsioonide jagamiseks on  Seeniori ja Juunioriga sisse seatud messengerigrupp. Väga hea, et on, kust ma muidu saaks teada, et  Vidin (poisslaps, 6 aastat vana) parasjagu hambaid vahetab või et  Pudin (tütarlaps, 4. a vana) toodab selliseid küsimusi, et ole aga mees ja oska vastata. Näide 1: Emme, kas hobusele võib huulepulka panna? (Seenioripoolne vastus: Ainult siis, kui tema emme lubab) või näide 2: Emme, kas merineitsi sees on liha? (Seenior viis jutu mujale, minu pakkumine oli , et rohkem nagu kala).

Aga Põnni (poisslaps, 13 aastat vana) mõttemustrid on tõeliselt next level. Näide 3:

On esmaspäev, kell 17 peaks Põnn olema trummitunnis. Kell 16. 50 saan sõnumi Põnni õpetajalt.

Õ: Kas Põnn tänan tundi tuleb?

Mina: Muidugi! (ja torman Põnni välja ajama, mul ka polnud meeles, #aastaema ).

Põnn läheb kodust välja, trummitundi on 5 minuti tee. Kell 17.30 saan õpetajalt uue sõnumi:

Õ: Aa et ta siis täna ta ei jõudnud. Pole midagi, eks siis neljapäeval uuesti.

Mina: Mis mõttes ei jõudnud? Õigel ajal astus kodust välja…

Õ: No siin teda igatahes ei ole.

Mispeale mina istusin nagu sütel ja trummeldasin ise närviliselt oma sõrmedega ettejuhtuvate esemete pihta. Põnn saabus kell 18 ja paar minutit lisaks.

Mina: Olgu su vabandus parem ikka väga hea!

Põnn: Mis mõttes?

Mina: Miks sa trummitun di ei läinud?

Põnn: Aga mu trummitund on ju teisipäeval!

Mina: Alati on esmaspäeval olnud ! (Tegelikult eelmisel aastal oli üks kord teisipäeval ka).

Ja nii me seal siis vaidleme teemal esmaspäev- teisipäev. Ütlen  Põnnile, et mingu ära õppima ja unustagu tänaseks arvuti. Põnn kaob oma tuppa, Ja siis jõuab mulle kohale. Lähen lapsele järgi. Põnn on hästi kurb ja huuled värisevad.

Mina: Kuule, Põnn, ma vist sain aru, mis sinu arvates juhtus. Kas võis olla nii, et sa arvasid, et ma ajan ise midagi sassi ja arvan, et sinu tund on esmaspäeval ja ajan su lihtsalt lampi tundi? (Põnn noogutab pisaraid neelates, näitan talle õpetaja sõnumit ja me lepime ära. Selles lepime ka kokku, et kui ta arvab, et mul ei ole õigus, siis ta ütleb mulle seda ja uurime koos järele, mis värk siis ikkagi on),

Lõpp hea, kõik hea. Ja arvutisse sai ta  peale õppimist ikka ka. Ega laps pole süüdi, et kõigi ajud ühel sagedusel ei tööta.

Hiired ja tihased

Ja see pole mingi paroodiapostitus teemal “Kiired ja vihased” vaid juttu tuleb konkreetselt hiirtest ja tihastest, kes jõudumööda minu elamispinda üle võtma kavatsevad hakata.  Võtan asja kokku luulevormis (sa võid räppida, sobib küll).

Korterisse tungivad mul tihased ja hiired, 

hiired- need on vihased... ja tihased on kiired. 

Hiirte käikudest on näha riisiteraread 

(need on mustad riisiterad, söögiks pole head).

Aga tihane, va tohman, lendab otse kööki,

rabistades riiulis ta otsib veidi sööki

seda ta ei leia, jälle õue otsib teed, 

vastu külma aknaklaasi peksab pead ja peed...

Hiired ilmusid meil eesmisel aastal ka, ( kortermaja 3. korrus!) , siis kannatasin kuidagi selle krabina välja ja ise nad kuidagi kadusid, vast leidsid paremad jahimaad. Sel aastal ma nii sõber ei olnud, võtsin tarvitusele radikaalsemad abinõud. Abinõu sisse panin ebatervislikku sööki. Nüüd on juba kolmandat päeva rahu majas. Samas levib siin mingi ebatervislik ja rahurööviv odöör…  Ma tegelen sellega siis, kui a). aega saan, b); julgust saan, c). meesinimene Taanist tagasi jõuab.

Tihastega on lihtsam. Panen rõduukse tuulutusasendi peale. Sest kui uks on lahti, lendavad nad sisse, ajavad pliidikumu pealt hambaorgid maha (check!) ja nokivad plaadikooki (check!), Niisiis, rõduuks koomale ja isuäratav kraam asju kaitsvasse varju. Lihtne,

Täna  töölt tulles märkasin üht õnnetut lindu, kes oli (ma ausalt ei tea, mis valemiga) meie trepikotta pääsenud ja lõbustas end seinast – seina lendamise ja oma pisikese kere vaheldumisi vastu akent ja seina tagumisega. Akna tegin lahti ( see nõudis veidi leidlikkust, seda akent ei olnud vist maja ehitamisest saadik avatud ja lisaks oli ta (aken siis)  minu kasvust kindlasti meeter maad kõrgemal) aga välja ta igatahes sai. Nii et äkki ta edastab sõnumi: hoia siit eemale seni, kuni need tiivutud ise toitu sulle presenteerima hakkavad (linnumaja on muidugi teema igal talvel).

Aga kõigi eelduste kohaselt- tuleb külm talv.

Järeltulevad põlved

See järeltulevate põlvede värk ajas mind lapsepõlves päris ilusasti segadusse: mis mõttes nad järele tulevad, kui põlved on tegelikult nii-öelda näoga sõidusuunas? On siis jalad välja väänutatud ja tagurpidi keeratud (vt. Trebla) või kuidas see asi õieti käiski? Aeg aga andis arutust ja sain asjast aru (vt. aeg annab arutust).

Igatahes on sellest ajast, kui ma siin lehel oma märkmeid tegema hakkasin, palju  mett verre voolanud (ja- mis seal salata- mõni tõrvatilk on mõnikord ka hulgas olnud) ja hetkeseis  järeltulevad põlved Seenior (29) pluss 2 pisipõlve vanuses 6 ja 4; Juunior (26), pisipõlv vanuses 17 päeva, Kutt (21) ja Põnn (13). Pisipõlvedele pole ma veel sobivaid nimesid välja mõelnud, küll jõuab.  Nagu tähelepanelik lugeja isegi märgata võib, on reaalselt minu vastutusalas olev lapsuke veel vaid Põnn.

Põnn on (loe kõik asjad ülivõrdes) südamlik, lohakas, heatahtlik, leidlik, hajameelne, nunnu noormees.  Teda sobiks suurepäraselt iseloomustama  idanaabrikeelest pärit sõna , mis ligikaudses tõlkes tähendaks “mul on kõigest ükskõik”.  Täna aga juhtus midagi uut.

See käis nii, et liigun mina oma toast kööki (pean läbima koridori) ja seal, keset viimatimainitud ruumi, tardun poolelt sammult- odöör tahab tappa. Ja mitte mingi ebameeldiv  lemmiklooma- äparduse- hais vaid täiesti ilmselgelt meeste parfüüm.  Välgatusena tuli meelde aeg, kui Kutt tatikast noormeheks sirguma hakkas ja enne igat õueminekut end sisuliselt lõhnavee sisse uputas.

Noh, igatahes. Paotan mina siis ust ja küsin: “Kuule, Põnn, sa panid lõhna peale või? ” Tema: “Noooojah, natuke ikka”. Mina ( muigel) : “Naistes käisid või?” Tema: “Iuu, misasja, ei  käinud” (ise punane niikui peet) Mina: ” Kle alloo, ma tegin nalja” (naerame koos).

Aga eile käis esimest korda oma elus küünetangide asukohta mu käest uurimas. Mine tea, äkki läheb varsti ilma meeldetuletuseta duši alla ka… (sic!)

 

Ema hellad käed

Täna läks meesinime (taas) välismaatööle ja niisiis laman ma siin ja vaatan arvutist igasugust kergemat jama. Elamine tahaks koristamist… aga ma ei saa, sest päeval, mil keegi kuhugi kaugemale kodust läheb  ei koristata, muidu ei tule mineja tagasi. Te ju kõik teete nii?

Mingil  veidral põhjusel jäin oma kätt jõllitama (just jõllitama, mitte imetlema, mu käed pole elu sees maniküüri näinud). Ja tuli meelde…

Ma olin äkki mingi  13 või 14 aastat vana, kui küsisin oma ema käest, et miks ta käed nii soonilised on. Taktitundeline, indeed.  Emme oli selleks ajaks varastes neljakümnendates  (juulis k.a. sai 80) ja minu jaoks olid need käed toona juba väga kortsus ja kulunud. Mismõttesnagu. Emme on eluaeg kandnud sõrmuseid nr 16, maniküür  korras,  küüned jerge laki all, kõik majapidamistööd tegi ise. Ja ilmselgelt ei olnud 70ndate lõpus ja 80ndate alguses selliseid hõlpu andvaid masinaid nagu nüüd…

Kui ma Suurde Linna haridust omandama läksin ja nädalavahetustel kodus käisin, tõmbas ta alati põrandad üle veel sel ajal, kui ma enne Suurde Linna taas lahkumist kodus olin, sest pärast enam ei tohtinud (vt. 1 lõik)  ja see ei käinud mitte nii, et haaran panipaigast aurumopi ja majandan kogu teema kahe minutiga ära. See oli ikka ämbri ja vanade dressipükste teema. Kogu see väänamine ja loputamine ja muu kraam mida isegi näiteks trepikoda pestes kogema pidin.

Kuhu ma selle jutuga nüüd siis jõuda tahtsin? Tegelikult mitte kuhugi. Lihtsalt . Panin kirja. KUI palju lihtsam on elu praegu võrreldes eelnevaga, mina olen ka veel sellest põlvkonnast, kes  tittede marlimähkmeid kraanikausis lobistas (ah mis ma ajan, teise lapse ajaks oli mul juba pesumasin Maljutka.

Mida ma öelda tahan?

Arvatavasti seda, et

  1. Ärge mõistke hukka inimeste välimust, mõistke inimesi
  2. Mugavus ei ole garanteeritud
  3. Kui tänapäeva naiselt mugavused ära võtta, oleme kõik samal pulgal
  4. (last, but not  least) hoidu isiklikest märkustest!!!

Häshtääg loll laps 😀

 

Minu uus võlukott

Mulle meeldivad kotid. Kandekotid või käekotid või muud sellised tooted. Kilekotte ma silmas ei pea siinkohal. Üldiselt ideaalis peavad need olema märsilaadsed tooted ja mahutama eluks vajalikku kraami, mida rohkem, seda parem. Eriti suviti, kus võib juhtuda, et hommikul lähed välja ja pole teada, kas sa ööseks ka koju jõuad. Niisiis peab kott mahutama lisaks kõigele muule ka veepudelit, koeratoitu, ujumisriideid, sööki- jooki, ravumeid… noh, igatahes palju asju.  Nii hästi peab mahutama, et kui meesinimene küsib: kuule, ega su võlukotis kogemata seda- ja seda ei ole, siis loomulikult seal on. Ikka seda- ja seda. Ja teist ja kolmandat ka.

Täna oli mul asja maakonna pea- alevisse. Asjad aetud, läksin poodlema. Ühe teisekäepoe riiulilt hõikas mind üks märss. See:

IMG_20180622_162848[1]

Võtsin ta kaasa, jätsin neli raha asemele ja tulin ära. Külastasin ka kaubamduskeskust nimega “Selver”. Sealt tahtsid veel palju asju minuga kaasa tulla. Tulidki.

Siis läks kiireks , sest et liinibuss ja see ei oota. Jõudsin. Bussis avastasin, et kilekott, mis kraami tassis, oli praktiliselt  ribadeks (teravad nurgad ja muud mõnusad pakendid). Bussis oli aega, hakkasin kilekotitäit kraami vennalikult jagama enda käekoti ja võlukoti vahel. Ära mahtus. Kodus selgus, et võlukotist väljusid järgmised esemed:

 

IMG_20180622_162952[1]

Lisaks veel kaks kokanuga, rull prügikotte ja A4 formaadis paberimapp. Juhin tähelepanu, et mahlapakid on 2- liitrised.

Nii mahukat võlukotti  mul veel olnud ei olegi. Tunnen juba ette, et meid ootab tore suvi.

Kuulutus, kuulutus…

Kui keegi veel nii pika aja tagant siia lugema satub ja näeb seda, mida mul öelda on ja teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi jne…

Ühesõnaga: otsitakse õpetajat. Inglise keele oma. Õpetama ei peaks linnas, töökohaks oleks väike maakoht. Soovitavalt täiskoormusega. Elamiseks antakse korter.

14 aastat tagasi olin mina üks neist, kes sellise kuulutuse peale reageeris (ametikoht oli teine). Ja etskae, siia ma jäin. Juhtus olema õige aeg, õige koht ja elumuutus ja nii ta läks.

Ühesõnaga- kui kedagi huvitab, jäta e-mail ja ma annan täpsemaid vihjeid.

Head

Alustame siis heade soovidega uueks aastaks kõigile (ja ärgu kellelegi tehtagu liiga). Ma  isegi ei nimeta end enam blogijaks- mis sorti blogija see on, kes kaks- kolm korda aastas postitab, mh, ah?

Igatahes, igatahes… mind inspireeris see  Tegelinski jutt (vt. viimane lõik) raamatutest.  Ma  arrrrrmastan raamatuid! Jutukaid, noodiraamatuid, teatmeteoseid, kokaraamatuid… ainult anna kätte. Ja niisiis siinkohal  tekkiski mõte. See kõlab nii: kui sul on kodus raamat mida sa ise ei kasuta/ei vaja/sul on neid mitu- saada mulle.  Ma saadan midagi vastu ka (mitte vaid mõttelisi häid soove, midagi isiklikumat ja las jääda sulle see üllatusmoment ses osas, mille ma teele lähetan. Võid ka muidugi ise öelda, mis sorti vastuasja soovid. Nii, et kui oled siin (arvatavasti) enne lugemas käinud, siis (arvatavasti) ka tead, mis sorti inime ma olen ja mida ma häämeelega loeks, eeldusel, et seda raamatut mu kogus veel ei ole  . Ütle, kui  sul mõte tekkis.

Seniks aga- olge hoitud.