Minu uus võlukott

Mulle meeldivad kotid. Kandekotid või käekotid või muud sellised tooted. Kilekotte ma silmas ei pea siinkohal. Üldiselt ideaalis peavad need olema märsilaadsed tooted ja mahutama eluks vajalikku kraami, mida rohkem, seda parem. Eriti suviti, kus võib juhtuda, et hommikul lähed välja ja pole teada, kas sa ööseks ka koju jõuad. Niisiis peab kott mahutama lisaks kõigele muule ka veepudelit, koeratoitu, ujumisriideid, sööki- jooki, ravumeid… noh, igatahes palju asju.  Nii hästi peab mahutama, et kui meesinimene küsib: kuule, ega su võlukotis kogemata seda- ja seda ei ole, siis loomulikult seal on. Ikka seda- ja seda. Ja teist ja kolmandat ka.

Täna oli mul asja maakonna pea- alevisse. Asjad aetud, läksin poodlema. Ühe teisekäepoe riiulilt hõikas mind üks märss. See:

IMG_20180622_162848[1]

Võtsin ta kaasa, jätsin neli raha asemele ja tulin ära. Külastasin ka kaubamduskeskust nimega “Selver”. Sealt tahtsid veel palju asju minuga kaasa tulla. Tulidki.

Siis läks kiireks , sest et liinibuss ja see ei oota. Jõudsin. Bussis avastasin, et kilekott, mis kraami tassis, oli praktiliselt  ribadeks (teravad nurgad ja muud mõnusad pakendid). Bussis oli aega, hakkasin kilekotitäit kraami vennalikult jagama enda käekoti ja võlukoti vahel. Ära mahtus. Kodus selgus, et võlukotist väljusid järgmised esemed:

 

IMG_20180622_162952[1]

Lisaks veel kaks kokanuga, rull prügikotte ja A4 formaadis paberimapp. Juhin tähelepanu, et mahlapakid on 2- liitrised.

Nii mahukat võlukotti  mul veel olnud ei olegi. Tunnen juba ette, et meid ootab tore suvi.

Kuulutus, kuulutus…

Kui keegi veel nii pika aja tagant siia lugema satub ja näeb seda, mida mul öelda on ja teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi jne…

Ühesõnaga: otsitakse õpetajat. Inglise keele oma. Õpetama ei peaks linnas, töökohaks oleks väike maakoht. Soovitavalt täiskoormusega. Elamiseks antakse korter.

14 aastat tagasi olin mina üks neist, kes sellise kuulutuse peale reageeris (ametikoht oli teine). Ja etskae, siia ma jäin. Juhtus olema õige aeg, õige koht ja elumuutus ja nii ta läks.

Ühesõnaga- kui kedagi huvitab, jäta e-mail ja ma annan täpsemaid vihjeid.

Head

Alustame siis heade soovidega uueks aastaks kõigile (ja ärgu kellelegi tehtagu liiga). Ma  isegi ei nimeta end enam blogijaks- mis sorti blogija see on, kes kaks- kolm korda aastas postitab, mh, ah?

Igatahes, igatahes… mind inspireeris see  Tegelinski jutt (vt. viimane lõik) raamatutest.  Ma  arrrrrmastan raamatuid! Jutukaid, noodiraamatuid, teatmeteoseid, kokaraamatuid… ainult anna kätte. Ja niisiis siinkohal  tekkiski mõte. See kõlab nii: kui sul on kodus raamat mida sa ise ei kasuta/ei vaja/sul on neid mitu- saada mulle.  Ma saadan midagi vastu ka (mitte vaid mõttelisi häid soove, midagi isiklikumat ja las jääda sulle see üllatusmoment ses osas, mille ma teele lähetan. Võid ka muidugi ise öelda, mis sorti vastuasja soovid. Nii, et kui oled siin (arvatavasti) enne lugemas käinud, siis (arvatavasti) ka tead, mis sorti inime ma olen ja mida ma häämeelega loeks, eeldusel, et seda raamatut mu kogus veel ei ole  . Ütle, kui  sul mõte tekkis.

Seniks aga- olge hoitud.

Lapse mure

Pole olemas lolle küsimusi. Mõnikord on vaid sellised küsimused, millele raske vastata. Siis vasta võimalikult lihtsalt.

Pilt 1: Eile. Mina ja Poiss (6. klass)1111111

Read the rest of this entry »

Sada protsenti paranormaalne

Sihuke lugu.

Tõestisündinud, kusjuures.

Oli vaja igapäevaseks kasutamiseks mul musta värvi tintekaid, soovitavalt 0,7 . Üks oli olemas ja igapäevatöös kasutuses… aga ennäe, otsa sai. Mõtlesin siis mina kolkaelanikuna, et kui satun Suurde Kaubanduskeskusesse- hangin ära ja kohe mitu. Ootasin vaid sobivat juhust. Juhus saabus, kui  õpside ainesektsiooni viljaka töö tulemusena sai ette võetud ERM’i külastus (soovitan) ja seejärel  vaba aeg Lõunkeskuses (lõpetage see ümberehitus ära, siis soovitan).  Igatahes külastasin ma nimetatud vabal ajal Lõunakeskuse Apollot ja skoorisin soovitud tintekad.  Igasogast muud manti skoorisin ka. Tiigrist ja Maksist ja Rademarist ja.

Aga.

Koju jõudes ja asju lahti pakkides ei olnud tintekaid olemas. Kogu muu kraam- ofkoors. oli olemas Keerasin kõik märsid tagurpidi- ei midagi. Leppisin tõigaga, et jäid need kirjutusvahendid minust  Apollo letile ja värki.

Edasi

Mingil hetkel tundus mulle, et  mu kalasabamustriga riidest kott vajab pesemist. Niisiis tühjendasin kõik sisemised ja välimised sahtlid (leidsin  ammukadunud pärlkõrvarõnga ka)

Ilus ja puhas kott sai. Retriiverikarvavaba ka.

Komplekteerisin koti uuesti. Nagu ikka siseharjunud kommete kohaselt: paberid mapiga  kotis, kosmeetika koti sisetaskus, võtmed  trukiga välitaskus, Kaks pisikest lukuga välitaskut hängisid niisama, ühes neist oli minu teada helkurriba ja teise hügieeniline huulepulk

Vähemalt nii ma arvasin. Täna umbes kellaneljapaiku (loe: 16) kaevasin läbi kõik kotisahtlid sentide  otsinguil (Põnni  klassiõhtu)..

Kaks tundi hiljem  oli  piiiiiiiiiiiiiisikes tühjas  kotitaskus korraga need kolm tintekat mis ma 10 11 2016 Tartu  Lõunakeskuse Apollost ostsin.

************

Kui keegi tuleb praegu väitma /oo sa ei pannud tähele/loogika/ annab kõike seletada/iseoledhajameelne/ isetahadtähelepanu//isemidaiganes…

…unustage ära. see kogemus on hirmutav ja mitte vähe,

the truth is out there.

 

 

Kaitstud: Sürpraaaaais…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Seitse

Blogul oli eile sünnipäev. Oleks ta inimene, peaks varsti kooli minema.

seitse

Palju õnne!

(ja mulle rohkem viitsimist kirjutada) 🙂