Lapse mure

Pole olemas lolle küsimusi. Mõnikord on vaid sellised küsimused, millele raske vastata. Siis vasta võimalikult lihtsalt.

Pilt 1: Eile. Mina ja Poiss (6. klass)1111111

Read the rest of this entry »

Advertisements

Sada protsenti paranormaalne

Sihuke lugu.

Tõestisündinud, kusjuures.

Oli vaja igapäevaseks kasutamiseks mul musta värvi tintekaid, soovitavalt 0,7 . Üks oli olemas ja igapäevatöös kasutuses… aga ennäe, otsa sai. Mõtlesin siis mina kolkaelanikuna, et kui satun Suurde Kaubanduskeskusesse- hangin ära ja kohe mitu. Ootasin vaid sobivat juhust. Juhus saabus, kui  õpside ainesektsiooni viljaka töö tulemusena sai ette võetud ERM’i külastus (soovitan) ja seejärel  vaba aeg Lõunkeskuses (lõpetage see ümberehitus ära, siis soovitan).  Igatahes külastasin ma nimetatud vabal ajal Lõunakeskuse Apollot ja skoorisin soovitud tintekad.  Igasogast muud manti skoorisin ka. Tiigrist ja Maksist ja Rademarist ja.

Aga.

Koju jõudes ja asju lahti pakkides ei olnud tintekaid olemas. Kogu muu kraam- ofkoors. oli olemas Keerasin kõik märsid tagurpidi- ei midagi. Leppisin tõigaga, et jäid need kirjutusvahendid minust  Apollo letile ja värki.

Edasi

Mingil hetkel tundus mulle, et  mu kalasabamustriga riidest kott vajab pesemist. Niisiis tühjendasin kõik sisemised ja välimised sahtlid (leidsin  ammukadunud pärlkõrvarõnga ka)

Ilus ja puhas kott sai. Retriiverikarvavaba ka.

Komplekteerisin koti uuesti. Nagu ikka siseharjunud kommete kohaselt: paberid mapiga  kotis, kosmeetika koti sisetaskus, võtmed  trukiga välitaskus, Kaks pisikest lukuga välitaskut hängisid niisama, ühes neist oli minu teada helkurriba ja teise hügieeniline huulepulk

Vähemalt nii ma arvasin. Täna umbes kellaneljapaiku (loe: 16) kaevasin läbi kõik kotisahtlid sentide  otsinguil (Põnni  klassiõhtu)..

Kaks tundi hiljem  oli  piiiiiiiiiiiiiisikes tühjas  kotitaskus korraga need kolm tintekat mis ma 10 11 2016 Tartu  Lõunakeskuse Apollost ostsin.

************

Kui keegi tuleb praegu väitma /oo sa ei pannud tähele/loogika/ annab kõike seletada/iseoledhajameelne/ isetahadtähelepanu//isemidaiganes…

…unustage ära. see kogemus on hirmutav ja mitte vähe,

the truth is out there.

 

 

Kaitstud: Sürpraaaaais…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Seitse

Blogul oli eile sünnipäev. Oleks ta inimene, peaks varsti kooli minema.

seitse

Palju õnne!

(ja mulle rohkem viitsimist kirjutada) 🙂

Milleks?

Tõesti, milleks? Miks peab inimene end kogu aeg kellelegi tõestama? Inime ju ise teab, kes ta on (või siis ei ole).

Jutt ei ole minust.

Need, kes Venemaa selgeltnägijate tuleproove jälgivad ilmselt teavad, et algas 17. hooaeg. Täna sai vaadata 2. osa.

Ma tõesti tahaks aru saada… aga vist ei saa. Ma proovin mõista.

Mitte nii must-valge

Ma ei tea, kas keegi mäletab, aga 2014 sügistalvel levis näoraamatus sotsiaalmeedias üleskutse challenge postitada  viie päeva jooksul iga päev üks must- valge pilt ning  kutsuda ka täägida  üks sõber sama tegema. Ma tookord jagasin oma fotosid ka siin ja siin ja siin ja siin ja siin ka . Täna  püüdsin arveid klaarida oma hot.ee postkastiga  (ta kangekaelselt väitis mu parooli vale olevat. Igatahes saime parooli vahetatud ja mina üle poole aasta kirju lugema. (Olgu öeldud, et igapäevatoimetuste jaoks on mul hoopis teine aadress). Postkastis  ootas mind selline kiri: Otsisin netiavarustest pilte harjutamiseks. Teie pilt jäi valikusse ja proovisin sellel kuidas oleks võimalik mustvalgele värve lisada. Jagan ka Teiega tulemust. (Inimese nahavärv on paras pähkel)

Jutt on neljanda päeva pildist:mustvalge 4 001

Värvilisel kujul selline:mustvalge-4-001 copy

Kuna ma  nagu mäletan, et  originaalpildist on ka värvipilt olemas kirjutasin vastu, et kleit on tegelikult hele sirelililla. No ja Ülikooli aula seinad pole vist päriselt ka sellist värvi kunagi olnud.

Nüüd aga veetsin rõõmsa pooltunni oma vanu fotosid sirvides- pole lilla kleidiga pianisti kusagil. Must- valge on küll. Nüüd ma siin istun ja nuputan- kas  kadunud eksemplar ikka oli päriselt olemas või on tegu vaid mälestusega?

Rohelist tooni (ehkki sobiks mätšiks silmadega hästi) mulle kanda ei meeldi. Roheline värv meeldib küll.

Vihmase ilma loba

Väljas valitseb kõigi koleilmade kuningas ja enne reedet erilist paranemist ei lubata. Nädalavahetus see-eest tõotab soe tulla. Peaasi, et liiga soe ei tuleks 🙂  (kärss kärnas ja maa külmunud, eksole).

IMAG1203

Tegelikult on patt  paari piisa üle nuriseda kui mujal nagu oavarrest sajab. Ma pole muidugi ise näinud kuidas sealt oavarrest täpselt sajab… aga  uskugem siis vanasõna ja võtkem arvesse, et seda on palju.  Siin võin lihtsalt vihmariided ja kummikud selga panna, seal ilma kummipaadita pole midagi peale hakata. Aga kuna hetkel õue asja pole (isegi koer on ära tabanud, et selle ilmaga pole õues eriti tore), siis toas on alati midagi teha. Kasvõi blogida.

Ma peaks tegelikult  reisimuljed üles kirjutama, seni kuni kõik veel värskelt meeles on. Meie väike Põhja -Läti tripp kujunes hoopis pikemaks, kui esialgu plaanitud:  Pärnust mööda mere äärt  Kalingradi oblastini välja ja sealt ringiga tagasi. Ette olgu öeldud, et kuna asi oli ekspromt, siis olid ka inimesed, kohad ja sündmused ikka vastavad. Seda ikka heas mõttes :). Aga sellest pikemalt teine kord.

Käimas on viimane puhkusenädal . Ma juba  ootan , millal tööle saab, päriselt ka. Seda mitmel põhjusel: mulle meeldib mu töö (kohe väga palju meeldib, ma ei vahetaks seda naljalt millegi vastu), palka tahaks saada (juuni lõpus laekunud vahendid on ammui otsas),  mul saab jälle olema klass, mul on miljon ideed mida  sel aastal huvitavat teha, ma tahan näha, kui palju mul sel aastal klaveriõpilasi on (eelmine aasta oli muusikastuudio esimene aasta, terad ilmselgelt eraldusid sõkaldest; see, et pilli tuleb harjutada on paratamatus. Kui muu elu kõrvalt pillimänguks aega ei jää, siis tulebki vaikselt valikuid tegema hakata. Mitte, et selles midagi halba oleks, vastupidi. Igaüks peab saama võimaluse proovida ja otsustada, kas tunneb oma ära või ei. Nii lihtne.Õnneks mul selliseid ei ole, kes mängivad klaverit kuna “ema käseb”).  Oh, neid põhjuseid on tegelikult mitmeid veel, kõik ei tule lihtsalt meelde.

Aa, sellest tahtsin ka rääkida… mäletate seda küsimust:19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?  Ma saan aru, et see on kusagilt tõmmatud ja tõlgitud küsimused… aga tegelikult tahaks teada, kas poleks mõttekam küsida MILLAL SA VIIMATI MIDAGI PABERILE KIRJUTASID  JA MIS SEE OLI?  See oleks palju põnevam. Kui suur osa reaalselt igapäevaelus paberit ja pastakat tarbib, peale põhikooliõpilaste muidugi? Kuidas tänapäeval gümnaasiumis ja ülikoolis käib? Konspekte ikka tehakse või käib kogu õppetöö erinevate keskkondade ning e-maili teel? Päris põnev oleks teada.  Mul on tihti paber ja pastakas kasutusel… aga need inimesed, kes töötavad muudel elualadel? Kui palju konkreetselt sina pastakat ja paberit tarbid? Paar suve tagasi kui  lisaraha teenimise eesmärgil kaupluses müüja olin, siis  ainukesed reaalsed  numbrid, mis pastakaga kirja said, oli taaratšekkide kogusumma ja lotopiletite aruandlus. Kogu moos. Ja peale tööpäeva olin nii laip, et pastaka ja paberi kasutamine muudel eesmärkidel ei tulnud meeldegi…

Ühe blogipostituse  kommentaar tegi aga vihmase päeva lausa lõbusaks (jutt käis rinnahoidjatest) : Nojah. teadküll neid, mis on nahavärvi ja kergelt koonuses. Mitte seksikalt koonuses, nagu Madonna omad, vaid niimoodi nukralt koonuses…  Need “nukrad koonused” tõid niiiiiii palju mälestusi ja selle pesuesemega on  mul üldse omaette teema. See väärib omaette postitust (ja eelnevat  googeldamist, sest ma ei mäleta, et oleksin omal ajal seda pesueset nõrkemiseni pildistanud; noorem lugeja aga ei saa  illustreeriva materjalita aru, sest ausalt, tolleaegne pesu oli ikka ulme).

Kena vihmapäeva jätku siis!