E.S vs K.K

Oli nii 20 aasta tagune aeg, laulev revolutsioon , ja mina olin noor, ilus ja naiivne. Praeguseks olen ma ainult noor ja naiivne, ilu on kuhugi kadunud, ja ei pea ma siin silmas seda välist värki, sisemise ilu asemel on tekkinud mürgihambad ja skepsis. Selsinasel 20 aasta tagusel ajal tundus keegi E.S  olevat suht loogiliselt mõtlev, ajudega ja rahva huvide eest võitlev persoon… aga nagu öeldud- 20 aastat on möödunud. Mina olen kypses eas (keeldun kasutamast sõna KESK) ja naivism ammu ära kortsund, E.S on aga endiselt orbiidil. Seitsmestest uudistest sai kuulda, et kodanik on ka uue raamatu üllitanud. Ja vot see oli nyyd see koht, mis vindi üle keeras ja sundis seda näputykki siin püstitama. Härra siis juhtivat tähelepanu  viiele valupunktile, mida eestis siiani valesti tehtud. No olgu, juhtigu. Selles pole ju iseenesest paha midagi, aga kuna nimetet E.S on poliitik ( ja on seda nii kaua kui ma mäletan), siis tahaks küsida- kus E.S ise oli, kui tema poolt välja toodud valed otsused tehtud said? Ja kui nägid vale otsuse tegemist, siis miks kohe tähelepanu ei juhtinud, kuuldavasti on erakond, mille eesotsas oldaxe pidevalt populaarsustabeli eesotsas? Tagantjäreletargad oskavad kõik olla. Ja enivei, kas ma olen midagi maha maganud, aga kus on siis see plate, mida ma saaks lugeda (et mille nimetet erakond on oma arenguplaanix võtnud)? Miskipärast E.S keskendub mahategemisele ja lubab ise piimajõgesid, pudrumägesid, viis sotti näkku ja viie tonni eest valimisreklaami aastas postkasti.

Tegelikult… mida edasi aeg läheb, seda enam meenutab E.S mulle K.K-d (Karlsson Katuselt), välja arvatud vbl see osa, et viimase õelus ei olnud suunatud eesmärgile. K. K lollitas niisama, aga  E. S-l poliitikuna on teatud vastutus. K.K diagnoos oli infantilism. E.S-le ei oska midagi pakkuda; mania grandiosa äkki?

Kahekümneseitsmes ja krönungijutt

Oli pühapäeva hommik. Inime tõusis inimese ajal (kellakümnepaiku), keetis kohvi, rüüpas seda ja tema pilk jäi pidama seinakalendril. See näitas 27ndat kuupäeva. Kõnealune kuupäev äratas mingeid assotsiatsioone, ent unesegane aju ei suutnud esialgu razbiraitada milliseid nimelt.Peale paari äkilist kofeiinilaksu aju siiski selgis ja suutis meenutada- 18 aastat tagasi samal kuupäeval ja kuul inime sõudis ametlikku abieluranda.  Rand on nyydseks vaid kerge sissekanne kõigis ajalooannaalides.Mis siis ikka, juhtub-elumere lained uuristasid selle ranna õõnsaks. Ja vot ei ole kahju. Ei ole valus. Ei ole no midagi. Kohe mitte midagi. Lihtsalt üks päev, mis kunagi miskit tähendas.

Sama päeva õhtul kella 23 paiku teatab eelpoolmainitud abielust sündinud tibin, et temal vaja nyyd seltskonda minna, no kutsuti ju, ja seal üks poiss… nu tead küll, SEE poiss jne jne. No eks ma siis umbes tean ka , kellest jutt. Ja ei kiida ma teps seda heaks, et  inimese noorem võsu on otsustanud kell hilisõhtul kuhugi minna. Ma toon kuuldavale vastuargumendid, ta kuulab need ära, jääb aga endale kindlaks. Kaklemisel mõtet ei näe, pealegi pole mul põhjust järelkasvu mitte usaldada. Tibin läheb …ja mina jään mõttesse. Alles see ju oli, kui ta mulle vaevalt vööni ulatus? Alles see oli, kui ta üldse sündis… Tuletan meelde, mis ma ise tegin, kui ma 17 olin, kuidas vanematele oma põikpäisuse ja puberteediga peavalu põhjustasin.  Tuletan meelde, kuidas tol ajal oli lumi valgem ja varblased rasvasemad. Tuleb, kusjuures, päris eredalt meelde.. ja tahaks öelda “õu, tibin, muide, tead sa ka et täpselt täna 18 aastat tagasi sai sinu eksistents rakutasandil alguse?”

No a see on juba Krönungi-jutt…

Kaks pilti

Pole ma fotograaf ega midagi, aparaatigi ei oma. Küll aga mobiiltelefoni ilma milleta olen nagu orvuke. Täna teel töölt koju püüdis selle kaamerafunkzioon kinni kaks hetke:Pilt0137

Pilt0136

Või heldeke…

Kunagi kümmekond aastat tagasi oli  reklaam, kus kollane võikoll nimega Delma teatas reipa  titehäälega  “… ja nüüd on aeg võileibu valmistada”. Kümmekond aastat on mööda läinud ja lausa imetlusväärne , kuidas erinevalt näiteks “Vaprate ja ilusate” tegelastest vananeb Delma reaalselt- sel aastal laulab ta sellise harju- keskmise- superstaarihäälega “oo soole miio, ma lisan sooola (jne)”. Üks mis kindel- häälemurre läbitud ja pubekaiga üle 🙂

Kahju, et mind 50 aasta pärast nägemas ei ole, kuidas Delma kosmodiski hangib 😀

Maailmavalu

Keeldun lugemast netikommentaare . Olen sama mõtet mõelnud juba pikemat aega, aga no ikka ju tahaks teada, mis inimsed sellest või teisest teemast arvavad, kuidas nad end väljendada oskavad ja ka seda, kas on veel neid, kelle arvamus minu omaga kattub Vastus viimasele küsimusele- mõningaid muidugi leidub. Ülekaalus on aga siiski kodanikud, kes võtavad sõna teemal, millest nad midagi ei jaga, süüdistavad kedagi, küsivad pateetiliselt “kas sellist eestit me tahtsimegi” või elavad end niisama lämisevas kõneviisis välja . Kaks sündmust tekitasid arvamusi seinast seina; esiteks siis artikkel lasteaia muusikaõpetajate võimaliku ärakärpimise kohta Tallinnas, teiseks ajas närvid siiliks põllumeeste protest Prisma ees. Tähendab siis mitte see protest, vaid see, mida “asjatundlikud” kommentaatorid asjast arvasid a la “lollid põllumehed, mis te müüte siis nii odavalt” ja “kõigis hädades on süüdi ainuisikuliselt Ansip”.  Küllalt paljud sõnavõtjad on ka arvamusel, et mida odavam piim, seda parem tarbijale. Põhimõtteliselt olen selle viimase seisukohaga ka nõus, ainult et… pole ju õiglane, kui tootja oma toorainet müües veel toodangule peale maksab, või kuidas? Kellel kunagi mingigi kokkupuude lehmandusega olnud on, teab et amet ei ole mitte teps kerge.  Põllumeeste arvates oleks õiglane kokkuostuhind 4.- liitrilt.  Mul on raske aru saada, miks õiglane kokkuostuhind kokkuostjale üle jõu käib, sellest piimast ei valmista ta ju mitte ainult joogipiima.  Muidugi kommentaatorite tipptase oli see, kus arvati et piim ja piimasaadused on kolesterooli tekitavad ja saatanast; eestlase ainuvõimalik toit olla salat  ja toidulisandid (siit muidugi paistab välja, mida ühekülgne toitumine inimese ajudega teha võib). Mis aga puutub lasteaednike teemasse, siis olid marruajavad kommentaarid stiilis “kui mina väike olin, siis ei olnud mingit muusikakasvatajat, emaga laulsime ja isaga sportisime”- sel mõttel pole viga midagi, kui ema ja isa mõlemad kodused ning jaksavad oma  järelkasvuga piisavalt tegeleda. Pealegi, ise muusikuna, tean suurepäraselt , milline on laste muusikaõpetuse spetsiifika erinevatel vanuseastmetel, mida teha selleks, et muusikatunnist ei saaks mitte õudusunenägu  ning väike inime suureks saades suud lahti teha ei pelgaks kui laulmiseks läheb. Kurat võtaks, kõik see, milliseks inime kujuneb saab ju alguse lapsepõlves.

Ja miks ma siis ise poliitikuks ei hakka ja seadusi ei tee? Aga sellepärast, et meil siin pole poliitikat, on vaid erakondade vaheline võimuvõitlus. Selmet sinna sekkuda, teen parem oma tööd ja teen seda hästi…

Kuidagi tuleb ju nähtuseid nimetada :)

Kusagil suve keskpaigas võis keset küla liikumas näha paari uut nägu. Väike koht, kõik tunnevad kõiki, selge ju et uudishimu sai taas tagajalgadele aetud (kui ma viis aastat tagasi siia kolisin, olin samuti tükk aega vägagi huviorbiidis). Kuna nad tööl ei käi, siis erilisi kokkupuutepunkte külaga ei ole, kõige rohkem on neid näha siis, kui väiksemaid lapsi hommikul lasteaeda viiakse, lapsed ema käe otsas ja mees karkudega kõrval. Meesterahval kahjuks puudub üks jalg põlvest saadik.

Täna sain teada, et rahvasuus on selle mehe nimi TINASÕDUR.

Mina loen

raamatuid.
ajalehti.
ajakirju.
netiportaalidest midagi.
viimasel ajal ka blogisid.
ja olgem ausad, viimaste seas on ikka ka tõelisi pärleid; mitte et ma oleks kõik blogid läbi kamminud,avaldan vaid arvamust nende osas, mis mulle viimaste kuude jooksul ette jäänud on:
Kodanikud avantüristid on noored naikad, kellel (jumal tänatud) on oma arvamus asjadest, maailmavaade ja ellusuhtumine, mida nad ka teistega jagada viitsivad, Sulekene lippab, ja kes nimetet blogi loeb, ei pea selles mitte pettuma. Järgmisena jäi ette küüslauguõliblogi, vaimukas, soe, armas ja ääääääääretult isuäratav. Siis- ma ei tea, mis valemiga- sattusin kogemata ühe haldja blogisse, raske on uskuda, et niiiiiii ilusaid inimesi on ka tegelikkuses olemas. Huvitava ja targa naise lugemised on kukupai salapesas. Ja muidugi tänane avastus- homo indigosapiens , kellele special thanks for the First Comment.

Vot selline lugemine siis viimasel ajal. Ülbe näoga ei küsinud ma ühegi  blogiomaniku käest luba, et sinna viidata… nii et kui asjaosalised end solvatuna tunnevad, siis palun andke teada.

P.S; Raha ma ei loe, sellest pole kasu ja õieti polegi midagi lugeda 😀