Ehh jahhh…

Mul on raske aru saada inimestest, kellel virisemine on kujunenud elustiiliks. Põrkasin just kokku kolleegiga, kellega tööl koos olla on kaunis raske; öeldagu mis tahes, aga negativism on suht nakkav nähtus. Töökoosolekul, mida seal iganes räägitaks, on tal kolm põhilist käitumismalli: a) istub lebokil oma toolil, käed risti rinnas, suunurgad allapoole ja nina vingus, b) millest iganes ka ei räägita, ohib ta südamest “oh issand, milleks SEDA veel vaja on”? c) kui koosolek läbi, teeb oma resümee:”meie, väikesed inimesed võime siin rääkida, mida tahame, kes see meid kuulab..” ja lahkub ruumist õlgu kehitades ja käega lüües (ja tema žestides väljendub kogu maailmavalu). Ka täna püüdis ta leida minus seda piksevarrast, millesse end maandada. Kusjuures si ole mul ju midagi piksevarda mängimise vastu, miks mitte, kui saan inimesel aidata end maandada ja tal sellest kergem hakkab. Selle kolleegiga ei ole aga kasu, vingumine on tema alter ego, tema truu kaaslane ja vari ka pilves ilmaga. Kui mul endal kõik okidoki, siis teeb tema virin mulle isegi nalja, kui aga seesmine olemine selline habras ja ebakindel, siis käib pigem närvidele. Olen ka paar korda küsinud – on sul paremaid lahendusi pakkuda? No ei ole ju…
Virinast on kasu vaid siis, kui see on konstruktiivne, kirud ära, vaatad ja nuputad kuidas paremini/teistmoodi saaks ja tegutsed. Ja elu on jälle ilus 🙂

Üks vastus to “Ehh jahhh…”

  1. indigoaalane Says:

    Minu vastus ja kommentaar Sinu postitusele http://indigoaalane.blogspot.com/2009/09/kui-mossitamine-on-vajalik.html


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: