Kahekümneseitsmes ja krönungijutt

Oli pühapäeva hommik. Inime tõusis inimese ajal (kellakümnepaiku), keetis kohvi, rüüpas seda ja tema pilk jäi pidama seinakalendril. See näitas 27ndat kuupäeva. Kõnealune kuupäev äratas mingeid assotsiatsioone, ent unesegane aju ei suutnud esialgu razbiraitada milliseid nimelt.Peale paari äkilist kofeiinilaksu aju siiski selgis ja suutis meenutada- 18 aastat tagasi samal kuupäeval ja kuul inime sõudis ametlikku abieluranda.  Rand on nyydseks vaid kerge sissekanne kõigis ajalooannaalides.Mis siis ikka, juhtub-elumere lained uuristasid selle ranna õõnsaks. Ja vot ei ole kahju. Ei ole valus. Ei ole no midagi. Kohe mitte midagi. Lihtsalt üks päev, mis kunagi miskit tähendas.

Sama päeva õhtul kella 23 paiku teatab eelpoolmainitud abielust sündinud tibin, et temal vaja nyyd seltskonda minna, no kutsuti ju, ja seal üks poiss… nu tead küll, SEE poiss jne jne. No eks ma siis umbes tean ka , kellest jutt. Ja ei kiida ma teps seda heaks, et  inimese noorem võsu on otsustanud kell hilisõhtul kuhugi minna. Ma toon kuuldavale vastuargumendid, ta kuulab need ära, jääb aga endale kindlaks. Kaklemisel mõtet ei näe, pealegi pole mul põhjust järelkasvu mitte usaldada. Tibin läheb …ja mina jään mõttesse. Alles see ju oli, kui ta mulle vaevalt vööni ulatus? Alles see oli, kui ta üldse sündis… Tuletan meelde, mis ma ise tegin, kui ma 17 olin, kuidas vanematele oma põikpäisuse ja puberteediga peavalu põhjustasin.  Tuletan meelde, kuidas tol ajal oli lumi valgem ja varblased rasvasemad. Tuleb, kusjuures, päris eredalt meelde.. ja tahaks öelda “õu, tibin, muide, tead sa ka et täpselt täna 18 aastat tagasi sai sinu eksistents rakutasandil alguse?”

No a see on juba Krönungi-jutt…

Kaks pilti

Pole ma fotograaf ega midagi, aparaatigi ei oma. Küll aga mobiiltelefoni ilma milleta olen nagu orvuke. Täna teel töölt koju püüdis selle kaamerafunkzioon kinni kaks hetke:Pilt0137

Pilt0136