Keenjus luuletab

Usinamad kaupluseketid tegelevad juba jõulunänni müümisega, nagu kuulda on. Ma siis ka hakkasin valmistuma. Kirjutasin lulla selleks puhuks kui va habemik ükskord minuni jõuab, näis kuis talle meeldib:)

Oh, kallis jõuluvana, palun kingi mulle kaart
mis kõvast papist tehtud on ja ilus pilt seal peal.
Mul kaarte pole saadetud, ma ainult kirju saan
ja neistki saabub enamik mu juurde mailiga.

Ma ükskord tegin testi- viiskend oli mu IQ-
siis I on kakskendviis ja Q on sama palju ju.
Ma mõnikord võin olla loll, ent tihti kaval ka…
Nii otsustasin veidi mõistust juurde osta ma.

Ma müüjatädilt küsisin, et kust ma aju saaks,
ta imelikult vaatas siis ja arvas , et ma peaks
vist arsti poole pöörduma, et haigekassast saab
kuid selle jaoks peab olema mul haigekassakaart.

Oh, jõuluvana, kallis, palun kingi mulle kaart!
Ma annan selle arstile ja aju vastu saan.
Võiks olla ilus punane ja päkapikud peal.
Kui päkapikke pole, piisab verivorstist ka.

Ei teagi…

… miks mulle meeldib Ksenia Simonova oma liivajoonistustega. Või siis täpsemalt liivajoonistamisega. Joonistus kui selline on midagi, mis on juba valmis, sa käid seda galeriis nautimas kui see on piisavalt hea, et see kuhugi üles riputada. Liivakunst aga valmib su silme all, muutub, tekitab uusi kujundeid ja emotsioone, jutustab mingit lugu. Ja kui jutustaja on sarmikas ja oma tegemistes osav, on protsessi väga nauditav jälgida.
Ja liiv ise tuletab mulle meelde kogu mateeria kaduvust…

Reklaamipaus

Telekast tuleb reklaam about Maggi Idea (teate küll, see kuidas kana koos pakis leiduva sodiga kotti topitakse ja siis ahjustväljub Eriti Maitsev ja Mahlane kana).
Tütar (20) ja Ema (40+) vahetavad mõtteid:
T: Kust nad teavad, kas see on Lihtsalt Mahlane või Eriti Mahlane?
E: (mõtleb hetke) Ma arvan, et kui suunurkadest sülge pritsib, siis ongi Eriti Mahlane.
T: Ei. See on lihtsalt marutõbi.
🙂

Käbid ja kännud

Teada ja tuntud vanasõna sellest, kuidas käbi kännust kaugele ei kuku, peab ikka paika küll. Vähemalt selle lause kujundlikus mõttes. Looduses on vist siiski nii, et kui känd juba olemas, siis pole enam puud, millelt käbisid kukutada. Aga jah- kõnekäänu/vanasõnana peab vähemalt minu puhul paika küll.
Kui laps sünnib, imetleb kogu suguvõsa ja muud loomad maailmakodanikku – nagu ema/isa suust kukkunud. Saame hästi aru, et lausung ise nii vana, et selle tekkeajal tõepoolest ei räägitud, kust need lapsed siis tegelikult tulevad :D. See selleks. Imetleme ära ja ootame, kuidas kodanik kasvab. Omandab oma vanemate käitumismallid ja ellusuhtumise; lapsevanemad seeüle muidugi häppid teemal “just nagu mina omal ajal”. Äratundmisrõõmu kui palju. Ja väga tore. Elan edasi oma võsudes.Või noh, geenid vähemalt.
Mina pole vist ise see päris hea hindaja oma vanematelt saadud pärandi osas. Kuidagi subjektiivseks kisub. Aga oma tibinate puhul tunnen eksimatult ära iseennast kolmes kategoorias: musikaalsus, joonistamisoskus ja veiderdamis-improviseerimis-näitlemismaania. Kui nädalalõpuks kokku saame ja päevauudised pajatet, siis algab tubateater. Palju hullem ja tsensuurivabam kui Vilde tee.
Väike stiilinäide:
1: Nad sobivad jummmmmala hästi kokku! (jutt ühistest tuttavatest, kes teineteist leidnud)
2: Küll koer koera tunneb.
1: (teeb armunud koera nägu ning klähvib ennastunustavalt)
2: (mängib kaasa, ulub koera moodi:) Aiilaaavjuuu-uu-uuuuuu….
1: (läheb 2 juurde, nuhib teda kõrva tagant ning küsib võrgutavalt R-i põristades) Tahad, kargan su jalga?
3: (mina) FUUUUUUU! Muidu kutsun koerapüüdja!
😀
Pilt on tehtud 1994 sügisel.
minevik1

Õhus on lumelõhna

Kui hommikul silmad avad ja tuba kuidagi tavatult valge tundub, siis ei pruugi see kohe tähendada sissemagamist. Võib ju ka nii olla, et päike paistab. Mis see päike on, see vajab muidugi meenutamist- ammu pole teist ju näinud. Aga no – mida harvem, seda armsam.
Sa jääksid veel lesima aga ei saa- ukse juurest kostab nõudlikku lõõtsutamist ja kraapimist- selle peale sa ju ärkasidki. Paned oma lemmikloomakese rihma otsa ja viid ta jalutama.
Sel ajal kui kuts oma nuuskimisi teeb, on sinul aega rõõmustada. Selle üle, et päike paistab, et maa on kahutanud, et õhk on nii värske ja klaar et lõika või noaga ja vii tükk koju tagavaraks. Sa jalutad täna kohe pikemalt. Ja jalutaks veelgi aga jahe hakkab- nii soojalt sa nüüd ka end riidesse ei pakkinud. Niisiis – tuppa.
Toas toidad sa koera, käid duši all, pressid sa kannukese kohvi ja sätid end ajakirja lugema. Täna ei pea kuhugi minema. Täna tulevad lapsed koju. Täna võiks midagi head küpsetada.
Täna on hea päev elamisest rõõmu tundmiseks.
🙂

Hallowe’en on teel…

halloween
😀

Keenjus vaatab telekat

Keenjus saab aru küll:
juurviljapood- see on koht, kust juurikaid osta.
raamatukauplus- sealt saab siis raamatuid.
kommipood- siililegi selge.
Täna sai keenjus reklaamist teada, et Solarises on elustiilikauplus.
***
Keenjus näeb seebivaatamise vahele reklaami: Seitsmeste Uudiste reporter külastab meedikute protestiüritust. Reporter küsib kanderaamil LAMAVA meediku käest: Mille eest te SEISATE?
😀

Viiekümnes

Hoo, peaaegu noor juubel juba. Käsilolev kirjatükk on minu 50s postitus. Poolteist kuud bloginduses on läinud nigu niuhti. Olen isegi nii heasti sisse elanud, et päev, mil midagi ei kirjuta, on kuidagi poolikuvõitu. Ka teeb rõõmu see, kui mõnele teisele inimesele ka mu kribamine korda läheb ning nende arvamused kommentaariumis.Ja teise blogide lugemine on mõnus. Eriti nende , mis on hästi kirjutatud ja muidu toredad ja millest avalikud endale blogrolli toppinud olen. Mitte et ma ühegi blogiomaniku käest selleks luba küsinud oleks :). Keegi ei öelnud, et peab. Võib-olla ei pea ka, pole märganud kohta, kus need reeglid kirjas on. Või siis ei ole. Kirjutamata reeglite lugemises ei ole ma just kõige osavam.
Aga noh, eks ma õpin 🙂

Posted in niisama. 1 Comment »

Maailmaparandus

Eile õhtul umbes kella 4 paiku hakkasime sõbrannaga maailma parandama. Teemaks ikka huviharidus, noorsootöö ning oskamatu juhtimine. Leidsime mõned lahendused kuidas tekkinud kriisi ületada. Igatahes sai maailm paremaks umbes kell 4 öösel.
Hommikusel ajal lükkasin silmaluugid lahti. Televiisor näitas vaprate ja ilusate maailma. Minu omaga polnud sel midagi pistmist.

Kuidas keenjus jalgratast leiutas

Hommikuks oli selgelt aru saada, et keenjuse eilsest küüslaugukuurist on kasu tõusnud- palavik oli roomanud normaalsele tasemele ja pea ei käinud ka enam nii väga ringi. Isegi silmad ei valutanud. Ja juhtus see, mida tihti just ette ei tule- keenjusel tekkis magusaisu.
Kuna soolasööjana ei juhtu seda just tihti, siis on mõistetav, miks keenjus suuremat sorti šokolaaditagavarasid kodus ei hoia. Aga no keenjuse lapsed aeg-ajalt ikka nidagi nosivad, siis läks keenjus köögikappi revideerima. Tulemused olid: pool pakki küpsist “Selga”. Üks vahvel määramatu pealkirjaga, seest pruuni sisuga. Rosinad. Mandlilaastud.
Keenjus takseeris hindaval pilgul toormaterjali. Tõi siis kapist muna, suhkrut ja ühe säändse masina mis tahked ained peeneks puruks jahvab. Munast ja suhkrust sai siuke mõnus koogelmoogel, keenjus tahtis magusaisu säälsamas ära rahuldada a siis oleks ju tagavarade otsimise vaev asjatu olnud? Niisiis surus keenjus hambad risti, peenestas küpsised ja vahvli ja lisas ka rosinaid ja suhkrut ja kakaod. Päris ilus sai. Magus ka. Nüüd oli aeg segu ja koogelmoogel kokku suruda. Aga oh häda- koogelmoogelit oli selle koguse jaoks liig vähe. Keenjus lisas pudrusse hää sortsu rummi ja igaks juhuks võid ka. Köök hakkas hästi lõhnama … aga pasta sai vedelavõitu. Aga siinkohal leiutas keenjus puruks paar saiakuivikut ja paksendas nende abil ollust, kuni see voolimissavi meenutas. Siis vormis uhke keenjus savist pallikesed, veretas neid mandlilaastudes ja pani taldrikuga külmkappi. Ühe jättis kohe söömiseks.
Maitses nagu rummikook.
Ilmselt oligi.
🙂