10 põhjust miks mulle meeldib kotlette teha

1. saan ise valida liha, mis kotleti sisse läeb
2. saan lisada oma suva järgi sibulat, küüslauku, riivsaia ja/või kartulit ning maitseaineid
3. võin omaenese väikeste käpakestega kotletitaigna kokku suruda, muretsemata selle üle kas sööjad pärast ei pea hiljem hygieeni vms yle vinguma
4. saan valida kvaliteetse praadimisõli
5. praen neid krdi kotlette endale sobival ajal
6. lisandiks teen seda, mida hing ihkab, muretsemata seeüle mida kaalunälgijad asjast arvavad
7. esimese pannilt tulnud toote pistan süüdimatult nahka ilma igasuguse serveeringuta, lihtsalt niisama (ja võib olla et teise ja kolmandagi)
8. terve köök on mõnusat kotletitegemise lõhna täis
9. kui kotletid valmis ja terve elamine nende järele aromaadib, on täpselt paras aeg tõmmata õueriided selga ja teha päeval jalutatud viiele kilomeetrile teist samapalju veel otsa- lihtsalt niisama, et sõõrmetest ja riietest see lõhn välja tuulutada
10. koju jõudes haarata taldrik, kühveldada sinna juba jahtuda jõudnud kotlette , salatit (vbl isegi veidi ahjukartuleid) ja see Miss Marple’i järjekordset lugu vaadates mõnuga konsumeerida,
***
I rest my case.

Kuidas kogunenud saast endast välja tuulutada

Lihtne. Tuleb minna jalutama. Ja täpselt nii ma tegingi. Suusailm oli muidugi sandivõitu, aga no olgem ausad- ega ma suusatama kippunudki. Kummikutest, kampsunist ja  vihmamantlist piisas  täiesti (suusad jäid koju).  Ja nii tegingi sellise väikese 5-kilomeetrise tiirukese. Kulus ära igatahes.
Olgu siis öeldud, et reedel solvusin kahe oma kolleegi peale päris kõvasti. Üks mu tööülesannetest on ka meelelahutuse korraldamine nii lastele kui kolleegidele. Kuna tähistasime õpetajate päeva, siis oli ette nähtud ka õpetajate ühine väljasõit ning lõuna. 17 osavõtnut olid häppid, 2 neist väljendasid oma rahulolematust igal moel, kritiseerides ning virisedes ja seda just mitte väga vaiksel häälel; üks neistsinastest kolleegidest sai ka ühes varasemas postituses ära märgitud. Olen ka varem samalaadse kriitika alla sattudes teinud ettepaneku neil endil mingeid ühistegevusi välja pakkuda… aga siis ei tule kohe no midagi. Krt, ja oleks siis kriitika ja inimesed hääliks välja , mis konkreetselt ei meeldi.No looda sa- vastuseks ikka ei no ei olegi nagu midagi valesti, lihtsalt võiks midagi muud olla. Ja kui küsin et mida näiteks, kehitatakse seepeale vaid õlgu. Kusjuures rahadega on nagu on ning omast taskust ei ole keegi nõus midagi maksma, et siis midagi “ägedamat” korraldada saaks. Ja no siis ma jõudsingi taas kord järeldusele: kui neile ei meeldi, siis on see nende probleem. Kui mina lasen end sellest haavata, on see minu probleem. Mina ja mu teod ei pea ega saagi kõigile meeldida (aga no ikka tahaks ju?), ja kui osa võtab 20 inimest ja 2 ei ole toimuvaga rahul, siis on opositsioonis vaid 10% koguarvust (ehk siis ikka päris väike protsent, või mis). Nii et ei ole tegelikult häda midagi. peaks vist endale paksu naha selga kasvatama, isegi imestan, kuidas ma seda siiani pole teha suutnud. Ju see siis iseloomu viga.
Aga igatahes sai olemine parem, kui mõtted selgitatud ja pahn ajust ning hiongest tuulutatud. Koduteel põikasin veel tanklast läbi (see ainuke koht meil siin maal kust pühapäevaõhtul ostelda), sain veel kord kinnitust et sügis on ikka käes mis käes, igaaastane ookean mis vesise ilmaga kaasneb oli jälle omal kohal. Ja grokk on üks ehtne sügisõhtujook. 🙂