Pisut kuri ja palju kurb

Ikka tööalaselt, eraelus ei ole ju midagi, mis mind närvi ajaks. Aga asjast.
Täna siis oli kooli lastevanemate üldkoosolek. Maakool, 80 õpilast ja 17 õpetajat. Ette teatatud- inf nii kooli kodulehel, blogis kui ka teated laiali saadetud (paberkandjal siis). Päevakavas- mida saab lapsevanem teha kui lapsel koolis probleeme (mitte selline jahu- jutt vaid konkreetsed nõuanded ja kontaktid); mis ringid koolis töötavad, mis maksab-enamasti ei maksa midagi- ja mida siis koolis tohib/ei tohi; seda viimast niisama kordamise mõttes kuna sisekorraeeskirjad on kodukal üleval niikuinii. Ja muidugi ka sellest, mis uuel õppeaastal teistmoodi kui tavaliselt. 17st õpetajast 3 on ühtlasi ka lapsevanemad. Ja paluks arvata, palju siis nimetet koosolekul rahvast oli? No tervelt 25! Hurraaaaaa, või mis?
Ok, arusaadav, et kiired ajad meil kõigil;arusaadav ka see, et on edasilükkamatuid asjatoimetusi. Aga ei ole ju nii palju palutud kord aastas kokku tulla et kogu inf ühekorraga ära kuulata, kui midagi selgusetuks jääb , siis ka üle küsida ja oma lapse õpetajad näost- näkku üle vaadata? Sest lapsevanemana ei ole mulle ju midagi tähtsamat, kui mu isikliku lapse heaolu? Ja lapsevanem tahab (või vähemalt peaks ju tahtma) teada, mis Selles Majas toimub kus mu laps vähemalt veerandi oma päevast veedab?
17st õpetajast 9 on klassijuhatajad (nagu väikeses põhikoolis ikka), ülejäänud siis niisama aineõpetajad. Ja ausõna, mitte ükski neist ei arva, et noor inime on ta kätte usaldatud loetud osaks päevast ja mida seesama noor inime oma ülejäänud päevaga peale hakkab , pole enam kellegi asi (ei õpetaja, lapsevanema, sotsiaalsfääride vms). Kuidas paganama moodi me sellest lapsest inimese kasvatame, kui me koostööd ei tee? (arvatavasti küsib siin sama küsimuse hoopis mõni lapsevanem mõnelt õpetajalt) Ja ega tahagi ju kedagi süüdistada (mis pole eriti konstruktiivne tegevus niiehknii). Tahaks hoopis, et asi saaks paremaks. Kõigile.
Võimalik, et point, miks lapsevanem sinna koosolekule ei tule on koolihirm- need vastikud eided hakkavad niikuinii tümitama), vbl ajapuudus, vbl laiskus või hoolimatus. Ajapuudus ja hirm on arusaadavad, viimased kaks mitte. Ehkki ka ajapuudusel helistaksin ma lapsevanemana klassijuhatajale ja viisakuse poolestki annaksin teada, et “saa tulla ei ” (tsitaat “Charley tädi”‘st). Isegi laiskuse annan andeks. Aga vot hoolimatus ei ole vabandus. Kui oled piisavalt täiskasvanud olemaks lapsevanem, siis ole piisavalt täiskasvanu ka võtma vastutust lapse kasvamise eest. Ja lapse harimine on koos õpetajaga jagatud vastutus.
Aga teada värk, kus viga näed laita seal tule ja aita. Mul on pisitilluke plaan, kuidas järgmisel korral paremini: koosolek koos teelaua, laste esinemise ja vestlusega vabas vormis 🙂 . Proovida ju tasub… vist?
P.S : Kui lugejate sekka juhtub mõni lapsevanem, ei paneks ma pahaks arvamust…