Dooreemii

Mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma tean.
Mida rohkem ma tean, seda vihasemaks ma läen.
Muusikaõpetuse seisukohalt siis.
Kutsun siinkohal üles jagama muljeid oma kooliaegsetest muusikatundidest. PLIIIIIIIZ?
(mu isiklik kasu: mida laiem kõlapind on, seda paremini saan üldistada. vt. ka eelmine post)

Advertisements

8 kommentaari to “Dooreemii”

  1. Krentu Says:

    Kuna kooliajal, keskkkooli ajal, tegi minu pinginaaber, kes õppis akordioni, kõik minu noodiharjutused ära, siis arusaadavalt olen ma selles vallas üsna tume. Aga tahaksin öelda, et sellisel kujul, nagu see muusikaõpetus meil oli, oli ta minu meelest ikka üsna mõttetu. Põhikoolis siis pidi kodus laulu ära õppima ja hiljem, vanuse lisandudes järjest rohkem punastades, õpetajale ette laulma. Keskkoolis oli rõhk rohkem muusikaajalool, aga kuna mul absoluutselt puudub muusikaline mälu (ma ei suuda muusikapalu meelde jätta), siis oli see ka üks rist ja viletsus. See kontrolltöö osa siis, kus lasti plaadilt mingi teose osa ja sa pidid kirjutama, et kes tegi ja mis.
    Siis pidime me käima süvamuusika kontserditel ja selle kohta retsensiooni kirjutama. Ma ei tea, mida ma kirjutasin, aga see oli lihtsalt üks sõnamulin. Käisime sõbrannaga koos ja kui saalis ühtegi meie kooli inimest polnud, siis leppisime sõbrannaga kokku, kuidas sellest esitustest, millest me midagi ei taibanud, aru saime ja kirjutasime erinevate sõnadega samasuguse jutu üles.
    Ma ei tea, kuidas seda asja parandada, aga mingit muusikaarmastust ma sellest küll kaasa ei saanud. Samuti mitte oskust muusikat kuulata. Süvamuusikat siis. Mulle küll meeldib seda aeg-ajalt kuulata, aga hinnata, et kuidas mängitakse, ma küll ei oska.
    Igal juhul ma arvan, et väga tore oleks olnud ka mingi praktiline pool. Nt panna kõik mingit pilli proovima, katsetada, kuidas need koos kõlavad vms. Ühesõnaga ma tunnen puudust, et ei oska muusikat hinnata ega analüüsida. Nt kirjanduse puhul on kohe aru saada, mis on pahn ja mis kuld.
    See võibolla polegi kinni selles, et õpetati halvasti, vaid minus endas. Et mul pole seda muusikageeni 🙂

    • sesamy Says:

      Ma olen 100 protsenti nõus, et sellisel kujul nagu ta minu kooliskäimise aja jooksul oli (ja on praegugi) on tegu suht mõttetu ettevõtmisega, mis inimesi muusikale lähemale toomise asemel neid pigem eemale tõrjub. Ainekavast (see on selline jube tähtis paber, riik on paika pannud mida ja kuidas sa õpetama pead) ma parem ei räägigi, et see läbida, oleks vaja vähemalt 4 muusikatundi nädalas (praegu on 1-5 klassini 2 ja 6-9 1 tund nädalas). Käivad jutud, et ainekava hakatakse muutma. Eks ole muidugi aeg ka… aga need jutud on käinud viimased 10 aastat. Seepärast olen ma ülbe tädi ja ei jälgi sedasinast ainekava just eriti (mässaja siuke :D)
      Pillimängule ja erinevatele ansamblitele panen palju rõhku, arvan et muusikaõpetus kui selline jõuab kõige paremini kohale läbi isikliku kogemuse ehk siis musitseerimise 🙂
      Igal juhul tänan sind väga, et kinnitasid mu arvamust teemal “Mida muusikatunnis mitte teha” 🙂

  2. maailmaparandaja Says:

    Muusikatunnid ei ole minu mälusse erilist märki jätnud, ei negatiivset ega positiivset. Lasteaias öeldi mulle: “Sul on karu hääl, sina ära parem laula…” aga ma laulsin ikka.
    Algklassidest mäletangi põhiliselt laulmist. Kolmekaupa pidi õpetajale ette laulma. Õpetaja võttis tähestiku järjekorras nii et ma sain kahe poisiga koos laulda. Ilmselt kõlas mu “karu hääl” hästi kokku poiste möödalaulmisega. Minu moto on alati olnud “valjusti ja valesti”.
    Põhikoolist ei mäleta ma isegi laulmist eriti. Noodikirja ka ülemäära ei õpetatud. Mäletan, et õpetajal hakkas pealagi kiilanema – kui see on ainus mälestus muusikatunnist, siis pole vist eriti head muusikatunnid olnud.
    Gümnaasiumis oli meie kalssijuhataja ka muusikaõpetaja, mistõttu enamuse ajast võttis enda alla klassijuhatamine, mida sai siis täiendatud muusikaajalooga. Muusikaajalugu pole mind kunagi vaimustanud. Aga ma õppisin väga ilusaid väikesi spikreid kirjutama.

    Vot sellised mälestused on mul muusikatundidest.

    • sesamy Says:

      😀
      ma siiralt loodan, et hiljem õpilased mäletavad minust ka muud, kui et “tal olid lokkis juuksed”
      aitäh muljetamast 🙂

  3. tavainimene Says:

    Muusikatundidest on mälestused kehvapoolsed. Varateismeliste meelest oli päise päeva ajal paarikaupa koolipinkides istudes klaveri saatel mingi seenekorjamise laulu laulmine enam-vähem kõige piinlikum ja tobedam asi maailmas üldse. Ühekaupa klassi ees laulmine oli lihtsalt julm alandus neile, kes viisi ei pidanud. Koorilaul oli igatahes palju toredam.
    Noodiõpetus jäi nii väikse mahu juures praktiliselt kõigile arusaamatuks. Ise pooldan do-re-mi süsteemi.
    Muusikaajalugu peaks praegusel ajal olema vist lihtsam õpetada – sümfoonikud on ise nii palju igasugust promo- ja müügimaterjali välja andnud, stiilis “Klassikaline muusika võhkutele”.

    • sesamy Says:

      Kusjuures mulle tundub tihti, et kodanikud, kes laulikuisse repertuaari valivad, on unustanud, mida nad ise kooliajal läbi elama pidid. Õnneks on olemas erinevaid alternatiivseid lauluraamatuid ja koopiamasinale vaba ligipääs 🙂

  4. Kristiina Says:

    Minule meeldisid muusikatunnid, sest ma käisin muusikakoolis ja kooli tundides võis siis lihtsalt olla, midagi õppida ju vaja ei olnud. Mäletan peamiselt seda, et ma pidin tervel klassil aitama diktaate teha ja koduülesandeid ka, sest nad lihtsalt ei saanud mitte millestki aru. Ega tahtnudki saada. Tunde oli vähe ja see õpetamine väga pealiskaudne. Üksinda ette laulmine oli kole piin, sest teatud vanusest alates muutus see lihtsalt väga piinlikuks, hoolimata sellest, kas pidasid viisi või mitte. Mind ennast jäi kuni lõpuni häirima jo-le-mi süsteem, ma ei saanud aru, milleks seda veel do-re-mi kõrvale vaja on.

    Praegu vaatan oma lapsi: tütar (kuues klass) paneb unepealt jo-le-mi-d ja tähtnimesid, aga do-re-mi ajab segamini, sest talle pole seda õpetatud. Poiss (teine klass) õpib kõike kolme korraga ja ajab sujuvalt kõik sassi. Mõlemad käivad koolis lauluklassis (jo-le-mi), muusikakooli solfedžos (tähtnimed) ja poisi klaveriõpetaja räägib do-re-mi-st. Mõnus puder ja kapsad. Mina siis oma mõistuse piires üritan selles segaduses tal korda luua (poisil siis, tüdruk lihtsalt on titest peale nii musikaalne, et talle ei valmista miski raskuseid).
    Kurdavad mõlemad, et õpiku laulud on nõmedad. Koorilaulu omad olevat palju normaalsemad.

    Minule tundub, et armastus muusika vastu tuleb läbi pillimängu. Iga laps suudab natukenegi mingi pilli peal mängima õppida ja see meeldib neile enamasti.

    • sesamy Says:

      Ma väidan ausalt ja siiralt- jo-le-mi’d ei olegi vaja. Seda õpetame tänu ühele nõukaaegsele muusikakorüfeele, kes selle Zoltan Kodaly ainetel välja mõtles.
      Pillimängu osas olen absoluutselt nõus, eriti selliste pillide osas kus helikõrguse tekitamise täpsus ei sõltu muusikalisest kuulmisest. Pealegi on ka seda viimast võimalik arendada. Näen seda iga päev oma õpilaste pealt 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: