Müratalumatuse targutus

Käisin täna väikeses P linnas et varustada end mõningate eluks vajalike asjadega (valge uksevärv, tapeediliim ning need puurid millega betoonseina mulgustada). Astusin siis sisse ka kohalikku Selverisse täiendamaks olmeasjade tagavarasid, meie küla ainsamas ostukohas on enamik asju Alati Otsas. Ja olgugi, et kõik vajalik sai koju toodud, ei ole sees sellist mõnusat tunnet, mis plaanide teostumisega tavaliselt kaasneb. Ei ole ka mingit füüsilist ebamugavust, peavalu vms, on vaid hea meel, et olen tagasi kodus ja ei pea kuulama midagi sellist, mida ma ei taha kuulata.
Ma ei taha müra. Mulle ei meeldi, kui liiga palju erinevaid allikaid korraga kontrollimatult häält tekitab. Mõnikord moodustab see lärm (ei pea silmas tugevust detsibellides) sellise tausta, et on raske isegi midagi mõelda. Astud ntx mööda tänavat, sinu selja taga kõnnivad paar võõrkeelset prouat kes valjuhäälselt ühe proua poja ja minia eraelu arutavad. Selja taga sammub grupp pubelisi ja annab oma parima, et ikka terve linn neid märkaks. Siis sisened hüpersupermarketisse, seal on üldise sumina ühtlustamiseks veel mingi taust mängima keeratud ja läbi üldvõimendi kostab aeg-ajalt veel mõni hääl, mis juhendab kust seda ja teist asja osta ning mis see ja teine täna errrrriiiihinnaga maksab. Keegi kakleb, keegi riidleb, keegi muu (mina) püüab sellest eemale pääseda. Astub uulitsale, seal käivitab end liinibuss, viiuviuviiu kihutab mööda politseiauto. Ma võin ju kõike seda kuulata… aga paluks mitte korraga?
Inimesi on erinevaid. Mu isiklik ema jääb kõige paremini magama siis, kui talle midagi monotoonse häälega ette loetakse (minul seda teha ei lubata, ma lugevat liiga ilmekalt, ta jääb kuulama ja ei saa uinuda) 🙂 . Ise ütleb ta selle kohta, et ilmselt harjumus lapsepõlvest, Siberi- ajast, kui vanaema pidi hilja öösel töötama (raamatupidamine) ning väikese lambi valgus ja paberikrabin temas turvatunnet (ema on kodus) tekitas. Üks klassiõpetajast kolleeg lõpetab tööpäeva (saadab lapsed koju) ja hakkab siis tegelema paberimajanduse ning e-kooliga, selleks ajaks keerab ta alati raadio mängima. Seda muidugi siis oma klassiruumis omaette. Samuti pole just harvad juhused need, kui vahetunnis longib vastu mõni lapsuke, mobla uhkelt näpu vahel ja olematu kvaliteediga tümm sealt kajamas. Kuulma sunnitud on seda kõik lähedalviibijad, mina kaasa arvatud. Sel juhul olen soovitanud kasutada kõrvaklappe/neid ka välja laenutanud. Kuulaku keda tahab, mitte aga nii, et ligidalviibijad on sunnitud sellest osa saama. Ja palun-palun-palun, kui juba midagi kuulata, olgu see siis parem midagi kuulatavat, mitte lihtsalt müra?
Mu elukoht, kusjuures, ei ole mitte metsarahus ja – vaikuses, tavaline (tööstus)alev suure maantee ääres, õnneks on töösturid võtnud vaevaks alevi ja tööstuskompleksi vahele summutava müravalli rajada. Rekkade mürin ja transportööride piiksumine on siinse tausta lahutamatu osa. Aga see ei sega- see on suht vaikne. Teiseks olen ma ise oma elukoha valinud. Kolmandaks- aken kinni, kui väljastpoolt tulevaid hääli kuulda ei taha. Ja seespool ei lülita ma käima ei telekat ega raadiot, kui mu kõrvad vaikust vajavad.
Inimese tasakaalu huvides oleks päris hea, kui ta oma audiaalseid infokanaleid valida saaks- kuulata või mitte kuulata, selles on küsimus. Et ei peaks taluma kõikvõimalikke taustahelisid. Et saaks kuulata vaid seda, mida pead vajalikuks kuulata. Ja kui miski väline pinget ei paku, siis kuulad seesmist. Hmm. Äriidee. Oleks siis vaja luua mingit sorti helikandjad neile, kel taustmüra ajudele hakkab? MP3 failid sugereeriva sosinaga “saeikuulemidagi”, “siinpolemidagi” , “vaikusvaikusvaikus”? 😀
Mis valemiga ma ometi 3/4 oma elust linnas elanud olen??? 😀

Neli aastaaega

Praegu on sügis. Selline kõledavõitu, närbuv, hall ja madal. Paneb ootama talve- tuleks see lumi ometigi kord maha, saaks veidi valgem. Küll ta tuleb, ega tali taeva jää. Ometi, hiljemalt veebruari keskpaigaks on rahval ka lumest kopp ees ja hakkavad kostma nõudlikud häälekesed teemal “miks see lumi kord ometi ära ei sula, kaua võib?”; ei jõuta kevadet ära oodata. No kusagil aprilli paiku ta siis lõpuks saabubki, usinamad tädid tõttavad jooksurajale ja jõusaali ning hädaldavad olematu tselluvilla üle. Kohe-kohe läheb ju soojaks ja saab veekogu ääres uut rannamoodi demoda. Kui ilmad piisavalt soojad, siis muidugi saabki juba. Enam-vähem ülepäeviti. Hea õnne korral. Umbes kolme nädala jagu peesitamisilma suviti ikka saab. Iseasi, kas kiire ajagraaafik ilmajaamaga kooskõlastatud on ning rannaihaluse asemel ei tule hoopis kontoris passida. Ja taas on nii et “suvi läks kui unenägu, mängides ja joostes”, ei teagi õieti kuhu, ja sügis rabistab akna taga. Kõik hakkab otsast peale. Enam- vähem terve aasta läbi võib kuulda nurinat teemal mis kliimas me õieti elame ja miks ei ole meil 365/24/7 päikest lagipähe.
Aga mulle meeldib. Just see eriilmelisus ning see, et aastaaegade vaheldumist ka näha on. Väga kentsakas oleks käsiloleva aastaaja kindlaks tegemiseks kalendrit jälgida. Ei kujuta end hästi ette permanentselt palmi all praadimas ,õõnes ananass mingi troopilise kokteiliga näpu otsas. korraks ja puhkamiseks- palun väga, aga ei enamat. Ilmselt on meelelaad selline.
Ja mitte vaid mina. Aastaajad ja nende vaheldumine on inspireerinud nii mõndagi kunstnikku oma emotsioone lõuendile/helidesse valama (Tšaikovski, Vivaldi)… võib-olla mõni Kariibi mere saarte helilooja saaks sellega tunduvalt vähema vaevaga hakkama, kirjutaks lihtsalt ühe-aastaaja-teose valmis ning teeks sellest veel 3 korda copy-paste 😀