Kuidas keenjus jalgratast leiutas

Hommikuks oli selgelt aru saada, et keenjuse eilsest küüslaugukuurist on kasu tõusnud- palavik oli roomanud normaalsele tasemele ja pea ei käinud ka enam nii väga ringi. Isegi silmad ei valutanud. Ja juhtus see, mida tihti just ette ei tule- keenjusel tekkis magusaisu.
Kuna soolasööjana ei juhtu seda just tihti, siis on mõistetav, miks keenjus suuremat sorti šokolaaditagavarasid kodus ei hoia. Aga no keenjuse lapsed aeg-ajalt ikka nidagi nosivad, siis läks keenjus köögikappi revideerima. Tulemused olid: pool pakki küpsist “Selga”. Üks vahvel määramatu pealkirjaga, seest pruuni sisuga. Rosinad. Mandlilaastud.
Keenjus takseeris hindaval pilgul toormaterjali. Tõi siis kapist muna, suhkrut ja ühe säändse masina mis tahked ained peeneks puruks jahvab. Munast ja suhkrust sai siuke mõnus koogelmoogel, keenjus tahtis magusaisu säälsamas ära rahuldada a siis oleks ju tagavarade otsimise vaev asjatu olnud? Niisiis surus keenjus hambad risti, peenestas küpsised ja vahvli ja lisas ka rosinaid ja suhkrut ja kakaod. Päris ilus sai. Magus ka. Nüüd oli aeg segu ja koogelmoogel kokku suruda. Aga oh häda- koogelmoogelit oli selle koguse jaoks liig vähe. Keenjus lisas pudrusse hää sortsu rummi ja igaks juhuks võid ka. Köök hakkas hästi lõhnama … aga pasta sai vedelavõitu. Aga siinkohal leiutas keenjus puruks paar saiakuivikut ja paksendas nende abil ollust, kuni see voolimissavi meenutas. Siis vormis uhke keenjus savist pallikesed, veretas neid mandlilaastudes ja pani taldrikuga külmkappi. Ühe jättis kohe söömiseks.
Maitses nagu rummikook.
Ilmselt oligi.
🙂