Käbid ja kännud

Teada ja tuntud vanasõna sellest, kuidas käbi kännust kaugele ei kuku, peab ikka paika küll. Vähemalt selle lause kujundlikus mõttes. Looduses on vist siiski nii, et kui känd juba olemas, siis pole enam puud, millelt käbisid kukutada. Aga jah- kõnekäänu/vanasõnana peab vähemalt minu puhul paika küll.
Kui laps sünnib, imetleb kogu suguvõsa ja muud loomad maailmakodanikku – nagu ema/isa suust kukkunud. Saame hästi aru, et lausung ise nii vana, et selle tekkeajal tõepoolest ei räägitud, kust need lapsed siis tegelikult tulevad :D. See selleks. Imetleme ära ja ootame, kuidas kodanik kasvab. Omandab oma vanemate käitumismallid ja ellusuhtumise; lapsevanemad seeüle muidugi häppid teemal “just nagu mina omal ajal”. Äratundmisrõõmu kui palju. Ja väga tore. Elan edasi oma võsudes.Või noh, geenid vähemalt.
Mina pole vist ise see päris hea hindaja oma vanematelt saadud pärandi osas. Kuidagi subjektiivseks kisub. Aga oma tibinate puhul tunnen eksimatult ära iseennast kolmes kategoorias: musikaalsus, joonistamisoskus ja veiderdamis-improviseerimis-näitlemismaania. Kui nädalalõpuks kokku saame ja päevauudised pajatet, siis algab tubateater. Palju hullem ja tsensuurivabam kui Vilde tee.
Väike stiilinäide:
1: Nad sobivad jummmmmala hästi kokku! (jutt ühistest tuttavatest, kes teineteist leidnud)
2: Küll koer koera tunneb.
1: (teeb armunud koera nägu ning klähvib ennastunustavalt)
2: (mängib kaasa, ulub koera moodi:) Aiilaaavjuuu-uu-uuuuuu….
1: (läheb 2 juurde, nuhib teda kõrva tagant ning küsib võrgutavalt R-i põristades) Tahad, kargan su jalga?
3: (mina) FUUUUUUU! Muidu kutsun koerapüüdja!
😀
Pilt on tehtud 1994 sügisel.