Vahetunnilõbud

Rühm kolleege naudib pikka vahetundi kohvitassi taga. Muljed tulevad sellest, mida eelmisel (pühapäevasel) õhtul televiisorist näha oli. Erilist elevust tekitab “Ärapanija”, milles juttu kahe meediastaari lahkuminekust. Ja no ei olnud sel paaril mingit hõõrumist, kohe üldse mitte. Ja kuna peab olema kurt ja pime, et nende kodanike suhte eripärast mitte iial kuulnud olla, jätkub nalja nabani. Inglise keel võtab teema kokku: Peab ikka väga ettevaatlik olema mida sa ütled. Kasvõi klassi ees. Iga su sõna võidakse igat moodi tõlgendada…
Seepeale Geograafia: Ma tean, mis sa mõtled… ma ükskord joonistasin tahvlile kaks mäge… (kaugemale ta ei jõua, kõlab kollektiivne homeeriline naerupurse)
🙂

Posted in niisama. 1 Comment »

Kuidagi madalad tulemused, vist ei saanud läbi :)

Eideke unustas

Eideke on teatavasti maakas. Maakohas ei ole raamatukogud lahti 24/7 (no ega nad eeldatavasti linnaski seda ole) aga -oh häda ja õnnetust- eideke unustas raamatukogus käia sel tunnil, kui raamatukogu enne nädalavahetust avatud oli. Niisiis loeb eideke seda, mida internet talle lahkelt pakub. Suht selektiivselt. Delfi kommentaare näiteks- tänan, ei. Kollakamad saidid- eip. Huvipakkuvad ajalehed-loetud. Sama kehtib blogide kohta mil pilku peal hoian.
A miks eideke mõningatel blogidel pilku peal hoiab?
Ikka sellepärast, et need talle miskitpidi korda lähevad. On siis kirjutaja sümpaatne, tema kirjastiil mõnus lugemine või teemad huvitavad.
Eideke on aeg-ajalt klikanud ka oma blogrollis olevate blogide blogrolli… aga taas-oh häda ja õnnetust- pooled neist on parooli all :(… ja pooltel polegi oma blogroll avalikkusele lahti rullitud.
Eideke teeb nüüd siis lõwwad lahti ja ütleb selges eesti keeles: HELP!
Ja jääb ootama vihjeid teemal “hea lugemine”.
Eeldusel, et lugemine ei ole 90% ulatuses kõrvaliste silmade eest ära varjatud.
(eideke lubab, et on leebe lammas ja ei teosta lahmivat kriitikat soovitatu suhtes)
🙂

Kaks momenti telekavaatamisest, melanhoolselt

Moment number üks, eile.
Seenior, Juunior ja Emps tegelevad millegagi. Igaüks omaette. Taustaks mängib televiisor. Tausta nimi on “Vaprad ja ilusad”. Emps loeb parajasti , seetõttu jääb tal kuulmata algus jutuajamisest, kuidas Seenior ja Juunior taustaseebi suhteid lahkavad. Lähemal kuulamisel selgub, et tütarlapsed lahkavad teemat, mis on põhjustanud tegelaste selliseks kujunemise nagu nad parasjagu on. Arutelu argumendid on täiesti adekvaatsed ja põhjendatud, kuidagi väga ebatibilikud. (Mitte a la: mulle see prukk ei meeldi äää, ta on nii nõmeee äää…).
Mulle aga meenub hoopis üks teine kord, kui sama seep telekast mängis… erinevus oli vaid see, et seenior mängis põrandal, emps vaatas seepi ja toitis süles istuvat alla aastast juuniori lutipudelist.
Moment number kaks, täna.
Sama tegelaskond vaatav Seitsmeseid Uudiseid. Teemaks alkoholiaktsiisi tõus.
Sinisilmne Seenior: Tegelikult on see hea, see tõus. Nii mõnelgi jääb alko ostmata ja tervis seetõttu rikkumata.
Realistlik Juunior: Hähäää, arvad sa et seda tervise pärast tehakse? Riigikassat on vaja täita. Kellel see alkovajadus ikka on, seda see hinnatõus ei koti. Ei jää ostmata midagi, hoitakse söögi arvelt kokku. Need, mille aktsiise tõstetakse, nende laekumine on garanteeritud. Lihtne ju…
***
Millal nad suureks kasvasid, ahhh?

Mõnikord ei ole hea mälu hea

Kui sul on selline mälu, mis peab hästi meeles numbreid ja kuupäevi, peaksid olema ettevaatlik kalendrisse vaatamisega. Sest võid avastada, et aastaid tagasi tähendas 27. november sulle midagi. Sest su kunagisel kallil inimesel ja seeniortibi isal on sel kuupäeval sünnipäev. Ja eks siis õnnesoovid ka minu poolt, ausalt ja siirast südamest, sest olen ammu andeks andnud selle, et…
…sind ei huvita, kuidas su lapsel läheb
…sul sai kõrini abielust ning sa teatasid: mul on perekonnast kõrini. sa võid ära minna. lapse võid siia jätta.
…su laps on praegu 20 ja ta on sind näinud 2 korda
…ja veel paljud asjad, mis ei vääri siia kirjapanekut.
Aga nagu näha, unustanud ma seda kõike ei ole.

Ajakirjandusest

Mingil ürgajal, täpsemalt siis pubekana Tartus elades, tuli kord aastas ette võtta ristikäik järgmise aasta ajakirjade- ajalehtede tellimiseks. Täiesti raudselt kuulusid menüüsse ajalehed “Edasi” ning “Sirp ja vasar”, ajakirjad “Pioneer”, “Eesti loodus” ning “Nauka i žizn”. Mõnel aastal lisandus neile ka “Literaturnaja gazeta”. Mingi saksakeelne värk oli ka, aga selle nime enam ei mäleta (ema ainukesena oli suuteline seda lugema). Igatahes tuli ärgata suht vara ja võtta sisse ümber kvartali jooksvas järjekorras 21. juuni tänaval 🙂 Hiljemalt poole päeva pärast olid rahad makstud ja järgmise aasta lugemine kindlustatud.
Nüüdseks on “Edasist” saanud “Postimees” ja seesinane käib truuisti mu lapsepõlvekodus edasi. Minul ühtegi lehte ei käi- lahkun kodust enne postikana tulekut, niisiis saaksin lugema asuda alles õhtul kell 6. Selle aja peale on netiväljaanded ammu loetud.
Kaks ajakirja käib mul küll. Maksan nende eest otsekorraldusega ja võin iga kell tellimise katkestada. Üks neist on “Tarkade klubi”, palju hüva lugemist ja igal teisel kuul kaasas ka DVD (dokfilmiga).
Teine on “Naisteleht” . Kui ta kunagi tellitud sai, siis oli selles enam sisu ja vähem mulli. Nüüdseks on vastupidi. Kahjuks. Olen kaalunud tellimise lõpetamist, aga mulle hirmsasti meeldib kord nädalas ajakirja lugeda. Ja no ei telli ma ju ometigi sellist üllitist, kus mahust üle poole moodustab reklaam??? Tellin ilmselt koju käima “Nipiraamatu”, selle puhul on aga paha lugu, et ilmub see kord kuus (ainult).
Ehh, võtke keegi kätte ja tehke üks hää naistekas, ah? Kus on erinevaid portreelugusid, kokandust, nõuandeid, reisikirjeldusi…. ja ei mingit tibindust, staarindust ega wannabe-värki? Telekava pole vaja, Ilmumissagedus kord nädalas.
Pliiz?
Ma telliks küll…

Never say never

On palju asju, mille kohta olen lubanud et ei iial ma seda tee.
Aga olen teinud.
Aga ma tegelikult arvasin, et “ei iial” teemad kuuluvad noorusaja kategooriaisse.
(ei joo kohvi, ei suitseta, ei võta alkoholi, ei abiellu vale mehega et hiljem lahutada, ei tekita teemasid abielumeestega, ei varasta ega valeta).
Tehtud.
Minust saaks suisa poliitik, vms?
Ookei.
Olen alati deklareerinud, et ei tee autojuhilubasid, kuna maanteeidioote on minutagi küllalt.
Deklareerinud seda sügavas veendumuses, kusjuures. Olen proovinud autot juhtida umbes 3 korda oma elus, 2 neist õppesõidu eesmärgil ja 1 hädavajadusel. Mitte ükski olukordadest ei meeldinud. Hädavajadus nägi välja nii, et transportisin oma totaalses alkojoobes 15-aastast mehevenda tema isiklikult sünnipäevalt koju. Sünnipäev algas vaguralt Noarootsis Hara külas ja kasvas üle läbuks, kui purjus alaealised ämma invasapakaga Pürksi edasi manustama kihutasid. Kell 4 hommikul (juulikuu) sai siis jälitama asutud, traktoriga kusjuures. Jälitustöö tulemusena oli tarvis koju tuua traktor, sapakas ja purjus alaealine. Meesteraffas traktorirooli ja mina sapakasse, ofkoors. (olgu mainitud, et ma ei tunne end isegi jalgrattasadulas mugavalt.) Eks ma siis sõitsingi see 12 km esimese käiguga maha. Igaks juhuks jälgisin ka telgjoont- ikka nii et kaks ratast ühel ja kaks teisel pool seda. Pidurdada ka ei osanud, kui kohale jõudsin. Õnneks kasvas õuel valik sireleid.
Niisiis, loodetavasti olen siinkohal selgeks teinud oma vastumeelsuse roolikeeramise vastu.
Täna otsustasin aga nii:
kui ma tahan oma elult saada seda, mida tahan, siis
TULEB MUL ÕPPIDA AUTOT JUHTIMA.
Mitte, et ma seda praktiseerima hakkaksin… aga oskus olgu olla.
Lõdisen juba ette.
Kodanike toetussõnad oleks abiks küll.