Eideke inside mõtiskleb itiasjus

Mul on olemas omaenese seesmine Eideke. Selline, kes mulle aeg-ajalt meelde tuletab, et mitte miski pole igavene. Et ma ei peagi olema samal energeetilisel tasandil kui 20 aastat tagasi, kes suhtub skeptiliselt botoxisse ning ilulõikustesse, kui neid just meditsiinilistel näidustustel ei tehta. Seesinane eideke teeb mulle pai ka siis, kui nii mõnigi asi virtuaalmaailmas mulle arusaamatuks jääb- õu, tüdruk, vaata oma väljalaskeaastat, ega sa ei peagi ju…
No ega ei pea jah, aga kuidas sa tunnistad, et mõni asi üle mõistuse käib? Ei pea siin silmas erinevate arvutis esinevate töövahendite hulka, pigem ei taipa ära, milleks on vaja sellist hulka erinevaid virtuaalseid sotsiaalvõrgustikke. Või ongi nii, et igaühele oma? Või siis mitu?
Ega oskagi siin kõigi eest rääkida ju. Ja ka mitte kõigil teemadel korraga. Ja üleüldse pani mind mõtlema asi nimega Twitter. Seal pidada saama säutsuda. Nagu varblane. Et umbes nii, et paned seal iga hetk kirja, mis pähe tuleb ja mis teoksil. Aga ma teen sedasama ju siinsamas blogis??? No a twitteris kirjutad lause korraga, blogis kirjutad pikemalt. Samas, mis takistab mind lausehaaval blogimast?
Otsustatud- no twitter for me.
Juba eideke ütles , et tema ajal olid varblased (ja nende säutsud) rasvasemad …
🙂

Lapsepõlve süütud, muretud mängud :)

Mõnede asjade puhul on tõepoolest nii, et mida sa ei tea, see ei saa sulle ka haiget teha. On endagi lapsepõlves olnud hulgaliselt olukordi, millest olen pidanud paremaks emale-isale mitte rääkida- niikuinii ei kiida nad seda heaks või hakkavad ilmaaegu muretsema. Mõned asjad olen muidugi ikka hiljem päevavalgele toonud ka, nii tagantjärele.
Täna sain teada, miks mu vanem tütar(20) ketšupit ei söö.
Jutustab M.
“Mäletad, kui me elasime seal S tänava korteris A alevikus?” (see kestis 1 aasta, M oli 6 aastane) “No igatahes oli siis see multikas, mida ma pidevalt vaatasin, Ketšupivampiirid. Ma tahtsin ise ka ketšupivampiir olla. Ja siis kui sa tõid poest uue ketšupipudeli, maja pilt oli peal veel, siis ma võtsin selle pudeli, peitsin end sinna nurka köögiukse taha ja lutsutasin selle pudeli tühjaks. Siiamaani on isu otsas”.
(mäletan multikat, mäletan korterit, mäletan imestust teemal “ma ju ometi OSTSIN ketšupit???”… noh, üks saladus jälle lahendatud 😀 )

Suhteline värk

Hommikul paluti kätt tõsta neil, kes armastavad hommikuti Meie Mehe anekdoote kuulata. Seda siis hästi valjusti, et naabrid ka ikka kuuleks, tahavad nad siis seda või mitte. Ma ei tõstnud. Meie Mees ei ole Minu Maitse, ka ei suru ma naabritele oma eelistusi peale. Anekdoodid meeldivad küll. Muidugi eeldusel, et nad ka naljakad on. Mis omakorda on taas maitse asi.
Siinkohal meenub anekdoot:
Kaks vangi jalutavad oma vanglaõues ringiratast.
Üks küsib teiselt: “Kuule, kas sa oled aru saanud, mis relatiivsusteooria on?”
“Enam vähem jah”
“Millest see siis on?”
“No see on sellest, et kõik on suhteline.”
“Mismoodi?”
“No kuidas sulle seletada… Vaata, meie siin praegu kõnnime, eks ole?”
“Jaa”
“No aga kui sealt teiselt poolt aeda vaadata, siis me hoopis istume…”

***
Suhteline värk.