Lapsepõlve süütud, muretud mängud :)

Mõnede asjade puhul on tõepoolest nii, et mida sa ei tea, see ei saa sulle ka haiget teha. On endagi lapsepõlves olnud hulgaliselt olukordi, millest olen pidanud paremaks emale-isale mitte rääkida- niikuinii ei kiida nad seda heaks või hakkavad ilmaaegu muretsema. Mõned asjad olen muidugi ikka hiljem päevavalgele toonud ka, nii tagantjärele.
Täna sain teada, miks mu vanem tütar(20) ketšupit ei söö.
Jutustab M.
“Mäletad, kui me elasime seal S tänava korteris A alevikus?” (see kestis 1 aasta, M oli 6 aastane) “No igatahes oli siis see multikas, mida ma pidevalt vaatasin, Ketšupivampiirid. Ma tahtsin ise ka ketšupivampiir olla. Ja siis kui sa tõid poest uue ketšupipudeli, maja pilt oli peal veel, siis ma võtsin selle pudeli, peitsin end sinna nurka köögiukse taha ja lutsutasin selle pudeli tühjaks. Siiamaani on isu otsas”.
(mäletan multikat, mäletan korterit, mäletan imestust teemal “ma ju ometi OSTSIN ketšupit???”… noh, üks saladus jälle lahendatud 😀 )

Advertisements

2 kommentaari to “Lapsepõlve süütud, muretud mängud :)”

  1. maaraja perenaine Says:

    abbike 😀
    mul kadus ka praegu ketšupi-isu ära 😛 noh, mul on kohati elav kujutlusvõime, jummala vabalt kujutlesin end ette pudelitäit ketšupit sisse mugistamas 😀

    • sesamy Says:

      Mina arvasin kogu aeg, et see mul tibinaga geneetiline värk (pole ise ka ketšupisõps) 😀


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: