Lapsepõlve süütud, muretud mängud :)

Mõnede asjade puhul on tõepoolest nii, et mida sa ei tea, see ei saa sulle ka haiget teha. On endagi lapsepõlves olnud hulgaliselt olukordi, millest olen pidanud paremaks emale-isale mitte rääkida- niikuinii ei kiida nad seda heaks või hakkavad ilmaaegu muretsema. Mõned asjad olen muidugi ikka hiljem päevavalgele toonud ka, nii tagantjärele.
Täna sain teada, miks mu vanem tütar(20) ketšupit ei söö.
Jutustab M.
“Mäletad, kui me elasime seal S tänava korteris A alevikus?” (see kestis 1 aasta, M oli 6 aastane) “No igatahes oli siis see multikas, mida ma pidevalt vaatasin, Ketšupivampiirid. Ma tahtsin ise ka ketšupivampiir olla. Ja siis kui sa tõid poest uue ketšupipudeli, maja pilt oli peal veel, siis ma võtsin selle pudeli, peitsin end sinna nurka köögiukse taha ja lutsutasin selle pudeli tühjaks. Siiamaani on isu otsas”.
(mäletan multikat, mäletan korterit, mäletan imestust teemal “ma ju ometi OSTSIN ketšupit???”… noh, üks saladus jälle lahendatud 😀 )

Advertisements

2 kommentaari to “Lapsepõlve süütud, muretud mängud :)”

  1. maaraja perenaine Says:

    abbike 😀
    mul kadus ka praegu ketšupi-isu ära 😛 noh, mul on kohati elav kujutlusvõime, jummala vabalt kujutlesin end ette pudelitäit ketšupit sisse mugistamas 😀

    • sesamy Says:

      Mina arvasin kogu aeg, et see mul tibinaga geneetiline värk (pole ise ka ketšupisõps) 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: