Juu mast bii kidding :)

Kae nalja…
Oli vist augustikuu, kui juhuslikult sattusin lehele blog.tr.ee>>Top100
Leidsin sealt mitu lugemist.
Eeskuju nakatas, hakkasin ise ka blogima.
Blogipuu okstel ronin endiselt tihti ringi.
Toppsadat vahin ka.
Arvake ära, mis blogi ma äsja kohalt nummer viiskendkaheksa leidsin?
😀

Feminculus

Aeg-ajalt, kui kuulan enda sõbrantse/tuttavaid reaalses elus meestega suhtlemas (telefonitsi, väljas käies, whatever), ei saa ma aru, mis mul viga on.Nigu mingi UFU. Naised, kellega reaalses elus annab täiesti inimese juttu ajada muteeruvad vastassoo juuresolekul arusaamatuks nähtuseks.Nad muutuvad korrraga peast blondideks, abituteks tibinateks kel juttu eimillestki jätkub kauemaks ja suured silmad pöörduvad huviobjektile korduvalt imetlussegase huviga. Ja ennäe- mees laseb end nii hästi moosida et lase aga olla. Mina olen puudega tädi ja nii osav ei ole. Ma ei viitsi moosida ega teeselda, et mul ei ole oma arvamust. Ehk siis võrgutusoskustest jääb mul roppu moodi vajaka. Ju ma olen paras feminculus 😀

Lubage esitleda- lootusetu juhtum

Emotsioonid on ühed naljakad asjad. Tabavad sind täiesti abitus olukorras. Näiteks siis, kui sa räägid seitsmenda klassi lastele juutide muusikast. Vaatad katkendeid filmist “Viiuldaja katusel” ja mängid juutuubist Iisraeli hümni. Kuulad seda hümni muidugi ise ka. Ja siis korraga surud hambad risti ja pilgutad silmis, sest tunned, et kohe läheb nutuks. Sest kuulatav muusika räägib sinuga ja jutt , ehkki väga ilus, on samas ääretult kurb.

Ja muidugi olen ma täiesti võimeline klaveri taga nutma hakkama, kui mõni laps liiga ilusasti laulab 🙂