Lapsepõlvemaitsed

Sai täna lapsepõlve meenutatud kõigi tolleaegsete söökidega tükkis. Panen siia kirja need mõned toidud, mis assotsieeruvad just seoses lapsepõlvega (ütleme siis vanuseni kuni 15).
Konservherned sulavõiga. (vanaisa firmaroog)
Tädi L pannkoogid (puupliidil küpsetatud, munavalge ja munakollane eraldi vahule klopitud ja taignasse lisatud. Kõik toiduained, jahu kaasa arvatud olid oma toodang. Sool ja suhkur siiski vast mitte 🙂 )
Praetud vorst ketšupiga (õhukesed vorstiviilud pannil pruuniks praadida … mmmm…. see toit tänapäeval valmistatav ei ole)
Porgandikissell (huvitav oleks uuesti proovida, ei ole seda kusagil mujal saanud kui koolisööklas)
Mannapuder mil võisilm sees, kõrvale vorstivõileib ja viljakohv piimaga (pioneerilaagrite hommikud).
Mustikad piima ja suhkruga (suvehommikute nostalgia).
Tundmatu nimega õunad. Suured, kuldkollased, magusad ja muredad. Kui tavaline õun puu otsast kukub ja löögi saab, siis läheb löögi saanud koht pruuniks. Nendel õuntel muutusid matsu saanud kohad läbipaistvaks. (Seda puud enam ei ole.)
Ehhh, olid ajad… 😀

Isadepäevane

Kui ma oma isa peale mõtlen, tulevad hoobilt ette sõnad: suur, vana rahu ise, hea kokk, huumorimeel. Ja ilmselt ei ole asja, mida ta oma kätega valmis teha ei oskaks.
Isaks sai ta just tänu minule, pärast aitas mu õde ka veidi kaasa … aga ma olin igatahes essa. Tänaseks on tal 7 lapselast ja üks lapselapselaps ka. Kogu komplektist siis (2+7+1) on 20% meessoost. Sellise naistekarja peale muidugi peabki olema hea huumorimeel ja oskus võtta maailma asju filosoofilise rahuga. Mida ta edukalt viljeleb. Ma ei ole teda kordagi kuulnud tarvitamas vängemat sõna kui “kuramus”. Häält tõstma ei pea ta samuti. Oma 1.90 pikkuse aukartustäratava koguna tarvitseb tal vaid rääkima hakata ja kõik kuulavad. Või kui ei kuula, on vähemalt vait.
Ükskord nägin, kuidas ta vihastas. Ma võisin olla umbes 14aastane. Istusin köögis ja jälgisin, kuidas isa kartuleid praeb. Oli kevad (arvan, et maikuu)ja aken oli lahti. Õues, kuurinurga juures kräunus hulkuv kass. Vastikult kräunus. Järgi ei jätnud. Nägin, et isale käis ta samuti närvidele. Pliidil oli panni ja gaasieegi vahel riistapuu nimega leegihajutaja. Selline metallist, aukudega latakas. Igatahes plaanis isa sellega kassi visata aga viskas selle asemel kogemata pannitäie kartuleid aknast välja, et kassi minema hirmutada.
Üldse on tema söögitegemist jälgida omaette ooper. Esiteks kukub kõik kohutavalt maitsev välja, teiseks teab ta seda ise ka, juba kokates on näha, kuidas tal neelud käivad sest ta teab täpselt kuidas tulemus hiljem maitseb. Ja kui ma aastavahetuseks Tartusse vanemate juurde lähen, siis on raudkindel et ta tuleb uksele vastu käes kastmelusikas või kotlett ning käsib maitsta kas on või ei ole midagi puudu. Loomulikult ei ole.
Üleüldse olime isa utsitamisel lastena osavad ema pühapäevaseid plaane ära solkima. Pannkookide juurde, kui ema ülevaadet andis kui palju pesu pesta vaja on , arvas isa aknast välja vaadates: ilm on pesu pesemiseks liiga ilus, sõidame parem kuhugi. Pole raske arvata, kumb vanem meie tingimusteta toetuse ses osas sai 🙂
Sõitsimegi muidugi. Kas metsa lumele lõket tegema ja sardelle vardas soojendama, mõnikord maale tädi juurde, mõnikord Valka läti komme tooma. Auto oli meil rallimoskvitš, 1972 aasta oma. Tegi Norras avarii ja saadeti back to U.S.S.R. Isal õnnestus see ära osta ja korda teha. Hiljem oleme sellega reisinud Mustast merest Valge mereni.
Aga see on hoopis üks teine jutt 🙂

Ausalt, ei saa aru

Lugesin õhtulehest artiklit. Mul on raske uskuda, et selline situatsioon tõepoolest aset leida võis. Mitte et memm sealt põrandalt püsti ei saanud vaid see, et kaassõitjad ta sinna lamama jätsid. Mulle ei mahu mõistusesse – keegi vajab abi, sa saaksid aidata ja sa ei tee seda? Kuidas saab lihtsalt mööda vaadata? Aga ei noh, võib olla mõni seal bussis viibijatest annetab jõulutunnelis 25 eeku ja saab end ikkagi inimsoo heategijaks pidada….

Hommik

Pühapäevahommik on kätte jõudnud ja mõrrast leebe lammas saanud. Nii leebe, et vaatas oma poste ja kustutas inetud mõtted suisa maha. Häbi inimestest halvasti mõelda vist. Aga ennast tundes võin juba ette öelda, et küll minust peagi taas mõrd saab,
Ilmateade lubab, et lumi muutub kohe-kohe veeks. Panen siia siis paar mälestust reedest, 6. novembrist. Taas sessil käidud nigu niuhti 🙂Pilt0187Pilt0188

Posted in niisama. 1 Comment »