Keenjus ja jääkuubikud

Oli ilus reedeõhtu, keenjus viibis home alone. Juba teadmine reedel, kolmeteiskümnendamal, üksi kodus olemisest oleks pidanud ta ärevaks tegema aga imelikul kombel ei teinud seda mitte. Keenjus oli varunud hunniku lugemisvara, kokku umbes 2000 lehekülge ja plaanis täiesti ausameelselt neist lehtedest hakata end läbi kaevama. Esialgu paistis see ka õnnestuvat.
Ent paraku juhtus keenjuse kõht tühjaks minema. Keenjus tuulas külmkapis ning leidis sealt veidi võileivikumaterjali. Keenjus valmistas paar konsumeerimistoodet. Siinkohal oleks lugu võinud ka lõppeda… aga mistenüüd, oli ju reede ja kolmeteistkümnes. Keenjuse andekas pilk tabas külmikus kõrvuti seisvad rummi ja coca-cola pudelid. Keenjus hakkas vesistama nigu pavlovi pini ning otsustas ilusa reedeõhtu puhul need kaks kokku segada. Mõeldud-tehtud.
Keenjus nautis oma olukorda edasi- 1800 lk jäänud ja hea olemine. Ka rummjakokaaaakolaaa maitses hea. Ainult et kuidagi soojavõitu oli.
Siinkohal astusid mängu kaks tegurit, mis edasist sündmuste kulgu dikteerima hakkasid: keenjuse laiskus ning külmkapi iga. Külmkapp oli jõudmas keskikka (loe 35) ja keenjus- ehkki muidu tegija tädi- ei ole viitsinud seda teps mitte iga kahe nädala tagant sulatamas käia. Niisiis, ürgses külmkambris olid kotid jääkuubikutega sügavasti kinni külmanud. Aga õige eesti naine (olgu või keenjus) ei lase end loomulikult sellistest pisiasjadest häirida.
Niisiis asus keenjus end liharaiumiskirvega varustanult sooritama operatsiooni Ä ehk vabastama igilumme mattunud jääkuubikukotte.Täpsete ent osavate liigutustega saigi keenjus kuubikukoti kätte. Käed, olgu siinkohal täheldanud, olid selleks ajaks suhteliselt tuimaks muutunud. Keenjus pani jääkuubikukoti valamusse, keeras vee jooksma ning soojendas kuuma vee all oma külmunud sõrmikuhoidjaid. Umbes viis minutit hiljem paindusid need juba täiesti hästi. Kott jääkuubikutega ka. Või siis veekuubikutega, et täpsem olla.
Oma kenjaalsust kirudes suundus keenjus uue saagi jahile. Teel külmkapini suutis ta varba valusasti vastu lauajalga ära lüüa. Ebatsensuurseid väljendeid röökides ründas keenjus külmkappi ja etskae imet, saak andis vastupanuta alla. Keenjuse varbavalu aga ei leevenenud sellest mitte. Maruvihasena virutas keenjus uue jääkoti valamusse, paraku riivas jääkott oma trajektooril seisvat klaaspudelit ning killustas selle endaga kaasa. Kraanikauss sai täis kontrollitud ümbruses jääd ning selle üle kontrollimatult paiskunud klaasikilde. Kuna keenjuse ema oli õpetanud, et klaasikildude koht ei ole teps mitte valamus, asus keenjus kilde kokku korjama. Ja et keenjus oli lihtsalt liiga osav, siis lõikas ta seejuures vaid kolm korda sõrme. Väga väiksed killud uhtus keenjus veega kraanikausist alla. Algul selle veega, mis kraanist tuli ja seejärel selle veega, milleks jääkotis viibiv jää muutunud oli. Keenjus plaasterdas sõrmed ära, viskas minema kunagi jääd sisaldanud kilekotid ning asus ülejäänud 1800 lk kallale.
Edaspidi joob keenjus hõõgveini.

Ei tea, kas nad teevad seda meelega?

Reklaamipausid on põnev nähtus. Reklaamidest kui sellistest ma parem ei räägigi, üks jaburam kui teine, vahel sekka mõni mõnusam ka muidugi. Aga TV3 Seitsemeste uudiste eelvaateklipid hakkavad kah uut taset omandama. Olen selle kohta varemgi kirjutanud. Tänase päeva uus tase on selline:
Reporteri hääl küsib: Milline nägu varjab end kasiinoröövli maski taga? … ja järgmisel hetkel ilmub ekraanile möirgav dinosaurusenägu.
Ei tea, teevad nad seda meelega või heameelega?

RTJ

Täna on RTJ (kes pole lugenud Bel Kaufmann’i “Allakäigutrepist üles” raamatut, teadku, et kõnealuse lühendi tähendus on reede, tänu jumalale). Ongi. Täna. Olgu kuupäevaks misiganes number. Muide, kes kardavad 13ndat, võtku sellest numbrist ristsumma, 3+1 on 4 ja see pole kaugeltki mitte halvaendeline, või kuidas?
Igatahes ootab ees üks hea nädalavahetus. Hea selle poolest, et ei pea midagi tegema. Pole ühtegi kohustust ega mingeid lubadusi antud ära teha või kuhugi minna. Võin, aga ei pea. No kodu peaks koristama- see on paha, sest ma ei viitsi. Samas- ma võin seda teha (ja ilmselt teen kah, mulle meeldib saadav tulemus). Aga ei PEA.
Mõned aastad tagasi oli juhus, kus 7 klass sai ülesande lugeda-uurida mõne pilli (muusikainstrumendi) kohta ja siis teistele kah rääkida, mis värk selle pilliga on. Üks tõi kodust klarneti kaasa, teine näitas videot sellest, kuidas tema vanaema akordioni mängib. Kolmas vend väga ei viitsinud, tõmbas netist kopipasta-juttu klaveri kohta ja esitas selle siis mulle , arvates, et käib kah. Klassis oli klaver ja seda ta siis näitas- vaadake, see on klaver. Pruun. Siin on klahvid ja siin pedaalid. Et kui klahvile vajutad, siis tekib heli. Arusaadav. Et kui vajutad klahvi, siis saad heli. Küsisin siis et milleks pedaalid. Vot seda ei teadnud (kopipastalehel oli kirjas küll, ega ma muidu ei oleks poissi piinanud). Mina: lugesid ikka läbi selle, mis sul siin kirjas? Tema: jaa. Mina: No siis sa peaks ju teadma. Seepeale arvas kutt et pedaalid on vajalikud siis, kui liiga kiiresti mängid. Et vajutad pedaalile ja see võtab kiiruse maha. Nagu pidur või nii.
Ei aidanud siis midagi, tegime kaane lahti ja näitasime ära, kuidas värk tegelikult käib. Aga ise mõtlen, küll oleks hea. Vajutad seda va pedaali ja kohe on sul rohkem aega. Ei kiiret kuhugi.Ja kui ei taha, ei mängi üldse. Ainult kaant siiski päris kinni ei paneks. Vara veel.
Õnneks on oskus lihtsalt OLLA täiesti õpitav.

Kõik lapsed talveks maale?

Reedel, 6.11 ilmus Õpetajate lehes artikkel lastekaitse liidu vanematekogu liikme, Loone Otsa sulest. Paneks siinkohal kirja, mis mõtted artiklit lugedes mind kummitama jäid.
Saan aru autori headest kavatsusest ideid paberile pannes. Osaliselt olen nõus ka. Enne, kui aga teemat arendada, tekiks kohe mõned küsimused.
Esiteks: kui vanadest õpilastest jutt käib? Maalaps-linna-mõtte iva on hakkamasaamine linnakeskkonnas, linnalaps-maale: looduslähedus ja rahulikum kooliatmosfäär. Kui nüüd silmas pidada algklassilapsi, siis usun, et mitte miski ei asenda neile omas kodus elamist, niisiis ei tule see variant kõne alla. Suurel määral kehtib sama põhikooli teise astme kohta.
Kolmandas (7-9 klass siis) on teema juba mõeldavam. Gümnaasiumis oleks veel mõeldavam…ainult ei maal pole oluliselt gümnaasiume, valdavalt põhikoolid. Seal ei ole gümnasistil midagi teha. Gümnaasiumid on maakonnakeskustes ja suuremates alevites, sellise vahetuse mõttekus oleks minu jaoks enam kui kahtlane. Olgu siinkohal mainitud, et kohaliku põhikooli 14st 2009 a lõpetanust 9 õpib gümnaasiumis- 5 Tallinnas, 2 Tartus ja 2 Paides. Vist on piisavalt linnad kohalikus mõistes. Ülejäänud läksid ametit õppima (täiesti omal soovil, mitte seetõttu, et poleks mujale saanud).
Teiseks, kui pikka perioodi silmas peetakse? Nädal? Kuu? Õppeveerand?Aasta?
Kolmandaks tahan ma tagasihoidlikult mainida et meil siin maal on elekter juba olemas ning küla ainuke vesiklosett ei asu mitte koolimajas, vallamajas on ikka kah 🙂
Aga üldiselt ei peaks seda õpilasvahetust kampaaniakorras tegema, usun, et tulemuslikum on , kui omavahelise kokkuleppe saavutavad kindlad osapooled (üks kool maalt ja teine linnast siis) ja omavahel asju ajades jõutakse tunduvalt efektiivsemalt koostööni. Üleskutsed on ju muidu toredad asjad… aga vaid siis, kui neil ka kõlapinda on.
Isiklikus plaanis- koostööks alati valmis 🙂