Ikka ise…

Vaatan siin oma sissekannete arvu. Kui ma samas vaimus jätkan (a 4 posti päevas), siis on novembri lõpuks oodata 120 postitust. Mnjahh. Grafomaania vist. Võib-olla. Aga võib-olla tahan siia lihtsalt talletada oma emotsioone, mõtteid,mida iganes. Kirjutan seda kupatust ju iseendale, mitte selleks et saavutada Teenelise Rahvablogardi auväärset tiitlit. Aga see selleks.
Täna öösel vaatasin uduveidrat unenägu. Mitte vabatahtlikult ja mitte, et see mulle meeldinud oleks. Nägin unes, et olin taas Tartus. Oli sügisene aeg ja atmosfäär nagu õudusfilmis. Mingil põhjusel pidin hoolitsema 4 lapse eest. Kaks neist mu isiklikud (ainult 10 aastat praegusest nooremad), siis veel üks tüdruk ja poiss. Neid pole ma päriselus ihusilmagagi näinud. Jäi mulje, et need omavahel olid õde ja vend. Umbes 10 ja 12 vanuses. Vennal oli kavatsus meid kõiki maha nottida/ohverdada ja mina pidin siis muidugi vaatama, et tal seda võimalust ei oleks. Sõnaga, vennal oleks nagu deemon sees olnud. (Ja ma üldiselt jälestan õudusfilme). Päris veider oli end unes ärkvele sundida (a la valvad laste und, tahaks ise kah hullult magada, aga ei tohi). Õde oli ses mõttes arusaamatu tegelane, et kohati kartis oma venda ja kohati püüdis teda aidata. Mingi valemiga sain siis selle kuti kuidagi maha raputatud. Teadsin, et abi saamiseks pean minema kirikusse. Valge kirik keset parki (kui ma väga ei eksi , siis Sõbra tänaval, käisin seal pargis lapsena mängimas). Sain tüdrukud paigutatud turvalisse kohta ja suutsin kuidagi ka nii teha, et kutt mõttelugemise teel neile jälile ei saa. Üldse oli ses unenäos päris palju tegemist meelte blokeerimisega.
Igatahes jõudsin kirikuni ja vastupidiselt mu kartustele oli see valgustet ning rahvastatud. Ukse avas mulle Jessica Fletcher (näitlejanime ei mäleta) ning juhatas mind isa Michaeli juurde. (mu mälu järgi on tegelikult vist tegu vene õigeusu kirikuga?). Seespool oli käimas mingi kirikutegelaste konverents. Isa Michael vaatas mulle otsa, alustasin oma jutu ettekandmisega- teemaks siis eksortsism . Polnud veel jutu tuumani jõudnud, kui keegi kõrvalt tuli isa Michaeliga rääkima. Ootasin siis edasi… aga ei midagi. Neil kahel jätkus juttu kauemaks. Solvunult tulin tulema, olles otsustanud et mis siis ikka, saan ise ka hakkama. Selle mõtte peale ärkasin üles.
***
Loo moraal: kui sa ise end ei aita, ei aita sind ka jumal.
😀

Advertisements

3 kommentaari to “Ikka ise…”

  1. Sinitihane Says:

    Ega papp ei ole Jumal!

  2. Tattnina Says:

    Michael…
    Kui nüüd sümboolikat otsida, siis kas Michael ei ole mitte tuletis Miikaelist?
    Kui mu mälu mind mind ei peta siis too oli peaingel.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: