Tere tulemast kripikluppi

Töölt tulles langesin nagu niidetud. Magasin paar tundi. Siis hakkasin haigeks: kraadiklaas näitas 39,7 (jutt ikka tselsiustest), külmavärinad isegi kahe paksu teki all. Radikas toas oli tunduvalt leigem kui mina, oleks ma koroner, arvaksin et too kooles 6-8 tundi tagasi (temperatuuri järgi otsustades). Lisaks valutab nahk lausa roppu moodi.
Nüüdseks haisen küüslaugu järgi, mett olen silmini täis, ibumetin aitab palavikku alla ja jalas on viinasokid. Hea on see, et olemine tundub juba inimesem, halb on see, et köhin endiselt kõrbetäie šaakalite häälega.
Meenus üks asi: mu vanaisa tegi mulle kunagi ammu köharohtu, mis sisaldas sibulat ja mett. Kas kellelgi on mingi mälestus, kuidas see käia võis? Antagu teada, pliiz…

Paar sõna mõjutusvahenditest

Inimesed ikka loevad, ega minagi mingi erand pole. Raamatuid, ajalehti, harvem ka ajakirju, blogisid, e-maile…. mida iganes. See mida nad loevad, kujundab suurel määral nende hinnanguid ühe või teise asja suhtes. Nemad ise kaasa arvatud. Sest see, mis kirjas, on ju kahtlemata tõsi ja ennäe, kui palju erisuguseid mõtteid on sõnadeks vormitud.
Tegelikult ajendas mind käesolevat kirjutama hoopis teisel teemal blogijutt. Kuidas ei saada hakkama sõnadega ja last kasvatades võetakse appi rihm, vits, rusikad vms. Sõna kasutamist mõjutusvahendina ei peeta ilmselt piisavaks- aga ennast lastakse mõjutada küll? Siililegi selge, et Kalevi kommid on kräpp ja õpetajad närvihaiged, paks inime on loll ja mehed on sead ja seagripp tapab. Nendel teemadel on kõigil ikka oma arvamus mille saab kommentaariumis välja valada. Siis on ikka uhke olla, vat kus ma nüüd ütlesin ja puha. Et kohe nii õiged sõnad leidsin (ja leian veel ja üleüldse, kui laps mind praegu segama tuleb kui kommentaare kirjutan saab laksu kirja sest vanemaid peab austama. Kas millegi eest austada on, pole siinkohal oluline).
Paneks ehk prioriteedid paika?

Asjad ei ole kadunud, nad on lihtsalt teises kohas


Need pliiatsid jäeti eile mulle muusikaklassi. Päeva jooksul käis klassist läbi 36 õpilast.
Matemaatikaülesanne: mitu protsenti klassis viibinud õpilastest unustas sinna pliiatsi?
Aga ega nad siit kuhugi ei kao, lebavad laual kuni nädal-kuu hiljem omanik rõõmsa üllatusena avastab: oi, see ju minu pliiats. Ma mõtlesin et see on kadunud…
🙂