Mis kõik vanas eas meelde ei tule :)

Täna on mingisugune huvitav meenutamispäev, a noh mis palavikuga voodis lebodes targemat ikka teha on. Ritskuga igatahes oleme enneminevikus samu suuzaradasid tallanud, nagu selgus. Üht koma teist koolipõlvest tuleb veel meelde.
Linnalapsena nägi koolitee välja nii: 10 min bussile, 30 min sõitu ja siis 15 min bussipeatusest jala kooli. Mööda Kastani tänavat. Kolme kvartali jagu. Vot sel teel oli ikka aega igasuguseid mõtteid mõelda. Päris kindlasti unistasin helikopterist. Sellisest, mis oleks nagu tikutoosi suurune, aga seal sees on väike kang. Ja kui kangist tõmmata, muutub karp helikopteriks. Loomulikult piisab helikopteri juhtimiseks sellest, kui talle öelda kuhu sõita tahetakse ja mis kellaks kohal peab olema. Helikopteri sees on padjad, sellised suured ja valged, seal saab magada seni kuni kopter sind punktist A punkti B toimetab. Või panna pidžaama selga, süüa mustikakisselli saiakuubikutega ja lugeda raamatut. Need päevad kui sai koju jääda mingi kerge palaviku vms tõttu, sai muidugi kisselli-saia-raamatu idee muidugi ka realiseeritud.
Aga tuli ka ette järgmist situatsiooni: saame pinginaabriga kooli ees pargis kokku ja selle asemel, et väravast sisse minna, seame sammud raudtejaama ning istume seal hommikusele Tartu-Valga rongile. Tšillime päev otsa piiri peal, käime kinos ja toome läti komme. Kommid peidame Tartus tagasi olles ühe kooli lähedal asuva maja vundamendis asuvasse auku. Järgmine päev hea võtta. (Mõnikord oli pingika asemel õde).
Kui aga koolipäev ontlikult selja taha sai, oli tingimata vaja külastada kaubandusvõrku: lähedalasuvat raudteelaste poodi ning kulinaariat. Esimeses neist olid megahitid lahtiselt müüdavad komeedikommid ja kurepesa-nimelised küpsetised, teises sai osta teekooki, 9 kopikat tükk…
Oh jah, olid ajad 😀
Kui ontlikud te ise kooliajal olite?

Kripiklubi kolmas päev

Kas keegi tark teab vastust:
kui teed üle pika aja veidi intensiivsemalt füüsilist tööd/sporti, hakkavad lihased valutama. Kui oled haige, hakkavad lihased valutama.
Kas valu tekkepõhjus ja -protsess on sama?
Üldiselt on läänerindel muutusteta. Ootan lamatiste tekkimist. Eile mõtlesin et teeks veidi nõelviltimist, hea voodis pikali lebodes torkida teist ju… kui ma 5 minuti jooksul suutsin 2 korda oma sõrme torkida, siis arvasin täiesti õigesti ära, et koordinatsioon puudub ja panin terariistad käest. Hakkasin hoopis blogisid lugema (jama selles, et ei oska kusagilt uusi avastada, mulle meeldivad tegelinskid kes kirjutavad tihemini kui korra kuus). Aga ühe ikka leidsin ka. Igaks juhuks ei viita, ei tea ju , kuidas autor sellesse suhtub. Aga jutt oli siis Variku metsas suusatamas käimisest. Ja oi kuidas tuli meelde. Olid ajad, kui vähemalt 3 korda nädalas (talveperioodil) käidud sai. Eriti äss oli veel Variku raudteejaamas selle kartulikeldri moodi mätta pealt oma punaste puusuuskadega alla lasta…
Tahan lund!!!