Sa vaatavaatavaata mind

Oli kunagi ürgajal siuke lauluke (fossiilid kindlasti tunnevad ära).
Ja no misasja te räägite, et blogipuu on umbrohi? Ikka lõpmatu inspiratsiooniallikas pigem 🙂
Hundu ulus täna oma arvamuse selle kohta, ja ma kipun lausa nõus olema. Minu käesolev kribandus ongi pigem kantud teemast “tahan veel lisada”.
(Nagu juba miljon korda öeldud) olen ma bloginduses kollanokk. See tähendab, et ei evi ma mitte teps selget ülevaadet, mis ja kus on need võimalused oma lemmikblogide nimekirja koostamiseks. Lihtsama vastupanu teed läinuna olen huvipakkuvad blogid lisanud oma listi mille pealkirjaks “pilk peal” (tõele au andes- paar tükki on sealt puudu, erinevatel põhjustel). Kui mõni sealseisva blogi omanik tunneb, et ei tahaks mitte nähtaval olla, andku aga lahkelt teada. Kui mingi suva programmi alla laed, siis küsib tark arvutipann ikka, kas oled tingimustega nõus, valikutega accept/decline on võimalus nupukest klikata ja otsustada. Polekski ju tegelikult paha, et kui keegi sind oma blogrolli lisada soovib, saad vastavasisulise teate ning siis on võimalus aktsepteerida/tagasi lükata. Kommentaaride puhul sama värk ju töötab 🙂 Ja uurin suht tihti blogipuud just nimelt selleks, et leida veel ja veel ja veel huvitavaid blogisid, mida ma pole lugenud. On ju palju huvitavaid inimesi huvitavate mõtetega (täpsustame: teemaarendustega).
Delfi kommentaariumi on võrreldud peldikuseinaga. Teeksin meelevaldse võrdluse- kui delfi on peldikusein, siis blogipuu on avalik taimeke, mille okstele aeg-ajalt armastatakse riputada nii kempsupaberit, tapeeti kui ka siidkangast. Seda esimest võiks tõepoolest vähem olla: kui mingis portaalis juba avaliku tualettruumi koht olemas, milleks sealt jäänuseid siis välja vedada. Kas poleks tore see (omaette üminal) kui saaks ise valida, mis silma alla jääb ja mis mitte? (Mida lugeda, on enivei valiku küsimus). MSNis on variant nimega “block “, kahju et see ei toimi siin :). Siis võiks ebasümpaatsed autorid hoobilt enese jaoks nähtamatuks muuta. Ja ei tekiks kiusatusepoegagi eelnimetatute postitusi klikkida vabandusega : mida see ohmoon nüüd JÄLLE kokku kirjutas?
Aga kui bbbrrrrriljanttssselt aus olla: seepi näen ka televisioonipurgist iga päev. Blogindusse tulin pigem selleks, et leida omasuguseid ja nendega mõtteid vahetada. Ja endiselt arvata (oh mind sinisilma), et kõik inimesed ongi ilusad ja head :).

Mälestus, see kõige esimene

Lugesin postitust “Kuidas tekivad mälestused“… no ja otse loomulikult ei saa minagi siinkohal ilma mälestusi mälestamata läbi 🙂
Minu esimene mälestus on istumine titekärus. Kuuma ilma lõhn. Ja lõputu imestus. Mida ma siis tegin: et laps vankrist välja ei kukuks, oli ette tõmmatud kumm. Kummaski otsas konksud. Kumm ise nägi välja nagu jämedamat sorti pesunöör, punased ja rohelised träpsud peal. No ja mina siis näppisin seda kummi. Ja kummi asemel oli korraga valge udukogu (kui see vibreerima hakkas). Püüdsin sõrme sinna udusse torgata ja olin lõputult hämmingus, kui see udukogu taas kumminööriks muutus. Mäletan ka kohta, kus mu käru tol hetkel seisis, olen seal hiljemgi korduvalt käinud (Tartus Ropka-Tamme kalmistu kabeli ees).
See on esimene asi, mida teadlikult mäletan, ehkki lapsepõlveasju on veel ja veel ja veel. Kuidagi kentsakas on tagasivaade enda kui lapse maailmast suurele maailmale ja teadmine, et ma ei teadnud siis veel midagi 🙂