Mälestus, see kõige esimene

Lugesin postitust “Kuidas tekivad mälestused“… no ja otse loomulikult ei saa minagi siinkohal ilma mälestusi mälestamata läbi 🙂
Minu esimene mälestus on istumine titekärus. Kuuma ilma lõhn. Ja lõputu imestus. Mida ma siis tegin: et laps vankrist välja ei kukuks, oli ette tõmmatud kumm. Kummaski otsas konksud. Kumm ise nägi välja nagu jämedamat sorti pesunöör, punased ja rohelised träpsud peal. No ja mina siis näppisin seda kummi. Ja kummi asemel oli korraga valge udukogu (kui see vibreerima hakkas). Püüdsin sõrme sinna udusse torgata ja olin lõputult hämmingus, kui see udukogu taas kumminööriks muutus. Mäletan ka kohta, kus mu käru tol hetkel seisis, olen seal hiljemgi korduvalt käinud (Tartus Ropka-Tamme kalmistu kabeli ees).
See on esimene asi, mida teadlikult mäletan, ehkki lapsepõlveasju on veel ja veel ja veel. Kuidagi kentsakas on tagasivaade enda kui lapse maailmast suurele maailmale ja teadmine, et ma ei teadnud siis veel midagi 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: