Never say never

On palju asju, mille kohta olen lubanud et ei iial ma seda tee.
Aga olen teinud.
Aga ma tegelikult arvasin, et “ei iial” teemad kuuluvad noorusaja kategooriaisse.
(ei joo kohvi, ei suitseta, ei võta alkoholi, ei abiellu vale mehega et hiljem lahutada, ei tekita teemasid abielumeestega, ei varasta ega valeta).
Tehtud.
Minust saaks suisa poliitik, vms?
Ookei.
Olen alati deklareerinud, et ei tee autojuhilubasid, kuna maanteeidioote on minutagi küllalt.
Deklareerinud seda sügavas veendumuses, kusjuures. Olen proovinud autot juhtida umbes 3 korda oma elus, 2 neist õppesõidu eesmärgil ja 1 hädavajadusel. Mitte ükski olukordadest ei meeldinud. Hädavajadus nägi välja nii, et transportisin oma totaalses alkojoobes 15-aastast mehevenda tema isiklikult sünnipäevalt koju. Sünnipäev algas vaguralt Noarootsis Hara külas ja kasvas üle läbuks, kui purjus alaealised ämma invasapakaga Pürksi edasi manustama kihutasid. Kell 4 hommikul (juulikuu) sai siis jälitama asutud, traktoriga kusjuures. Jälitustöö tulemusena oli tarvis koju tuua traktor, sapakas ja purjus alaealine. Meesteraffas traktorirooli ja mina sapakasse, ofkoors. (olgu mainitud, et ma ei tunne end isegi jalgrattasadulas mugavalt.) Eks ma siis sõitsingi see 12 km esimese käiguga maha. Igaks juhuks jälgisin ka telgjoont- ikka nii et kaks ratast ühel ja kaks teisel pool seda. Pidurdada ka ei osanud, kui kohale jõudsin. Õnneks kasvas õuel valik sireleid.
Niisiis, loodetavasti olen siinkohal selgeks teinud oma vastumeelsuse roolikeeramise vastu.
Täna otsustasin aga nii:
kui ma tahan oma elult saada seda, mida tahan, siis
TULEB MUL ÕPPIDA AUTOT JUHTIMA.
Mitte, et ma seda praktiseerima hakkaksin… aga oskus olgu olla.
Lõdisen juba ette.
Kodanike toetussõnad oleks abiks küll.

Ma olen lihtsalt liiga osav…

Eks ole, kui inimene töötab 0,6 koormusega, siis võib ta endale nädalas vaba päeva lubada või mis? (siinkohal on õige noogutada). Ja kui on vaba päev, siis ei pea ju tööle jalgagi tõstma? (taas noogutamise koht).Ja tark inimene kannab kaasas märkmikku, kuhu ta kirja paneb iga päeva peale, mida miskil päeval tarvis teha on? (enesestmõistetavalt, võib siinkohal hüüda). Eriti siis, kui asju, mida teha , on rohkem kui üks ja igaüks ise ooperist. Tark inimene teeb nimekirjadest ülesanded järjest ära ja kriipsutab siis tehtud asjad maha.
Aga mida teeb allakirjutanu?
Omab märkmikku, ent kui vaja-teha-mõtted pähe tulevad, pole märkmikku neverever käepärast.
Arvab täiesti siiralt, et “küll see mulle meelde jääb”.
Sahmib E-N kümnetunniseid tööpäevi, et kõik tehtud saaks ja reedel võiks vabalt võtta.
Avastab neljapäeval kell 15.50, et sel nädalal on vaja teha veel:
2 soovituskirja (eri institutsioonidele, koos iseloomustustega)
2 kirja koostada/paljundada lastevanematele saatmiseks
kujundada 1 plakat, printida ja üles riputada
riputada üles detsembrikuu tegevuskava.
Nii et tigedat tööd jätkub vähemalt 4 tunniks.
Ja ma ei saa teha seda kodus (sest seal plakatite jm info ülesriputamisest pole erilist kasu)
Mida nüüd järeldada?
Ma pole tark, ma olen lihtsalt osav. Liiga osav… 😦