12 kalendrilehekülge ehk oraakel paneb sajaga puusse :). Nagu ikka.

Ilus mõte blogikalendrist on pärit tiiauspaikka blogist… ja mul on selles au olla jaanuar. Eelpoolnimetet blogikalendrit lugedes tuli kõigepealt meelde 12 kuu muinasjutt by Samuel Maršak ja loomulikult ka soov iseenese kalender koostada.
Mul tavaliselt käib kogu kupatus mõeldud-tehtud teemal, seekord aga andis alles mõelda, keda-kuidas-kuhu.
Aga eks ta valmis siis sai. Ehkki tõele au andes peaks olema minu kalendris vähemalt 30 kuud…
Lisan kalendriaastale ka oma isiklikud muljed nimetet blogiomanikest.
No alustagem siis.
Jaanuar kuulub indigoblogile. Esimene põhjus on see, et temalt pärineb mu blogi esimene kommentaar. Teine arvatavasti selles, et inime oskab arutleda. Analüüsivalt ja erapooletult, unustamata sealjuures ka hääd ja kergelt kuiva huumorit. (minu pakkumine , et inime on sündind kaljukitse tähemärgi all) 🙂
Veebruariks panen ma blogi mõtelda on mõnus. Veebruaris (24ndamal) on üks aastapäev… ja kui ma peaks üleüldse mingi pere kallitele kaasmaalastele eeskujuks tooma, siis tooks ma kahtlemata esile just nemad (blogipidaja tähemärgiks pakun neitsi).
Märtsiga oli lugu keerulisem. Kandidaate (sihandseid värskeid ja päikeselisi) oli ikka hulgim. Valik aga langes sinitihasele. Sellepärast, et…sellepärast, et… pagan, ma ei teagi , miks. Aga tema blogi on alati mõnus lugeda (mis muidugi ei tähenda, et teisi ei ole :). Aa, ja miskipärast seostub mul tihasega eelkõige kaksikute tähtkuju.
Aprill. Siia sobib minu jaoks kõige paremini pesukaru neverending bla-bla. Sest see plika on just nii värske ja kevadine nagu veel olla võib. Dõunt vorri, bii häppi, juu nõu :). A tähekujuke pakun talle enivei oopis lõvi.
Mai. No see on siuke helde ja lilleline kuu. Ja kuulub maailmaparandajale, kes sihandsesse kevadesse maru heasti sobib. Mis sellest, et ma arvan teda tähemärgilt hoopistükkis jäär olevat (nagu maailmaparandajad ikka).
Juunikuu osas ei olnud konurente vaid hoopis kaks mõnusat blogi: ritsiku ja maaraja perenaise oma. Kuigi inimesed on üksjagu erinevad, on neil siiski ka midagi sarnast- kummagi blogi omanikud ei tõmble niisama siin laias maailmas vaid on otsimas elulisi väärtusi. Muuseas, ritsik, märka mu sõnu- ei lähe kaua aega (nii kümmekond aastat) ja sa oled ka ise maakas :). Tähekujudelt pakuks vastavalt kaalud ja kaalud.
No ja siis juuli. Selle kuu kaanepildi pälvib särav, eneseirooniline, vaimukas ja assaraisk-kui-noor mutrike 🙂 . Loodame, et mutrikest ei riku ei koi ega rooste :). Ennustatav tähekuju on kaksikud.
Edasi tuleb augustikuu. Sihandne sume ja tüüne. Sinna panen metsapiiga… ehkki ise teda pigem kevadtalvelapseks ennustan (elik siis kalad).
Ja ongi käes sügis. September täpsemalt. Esikoht läheb taas jagamisele: meretuul ja kristiina. Mõlemad äärmiselt naiselikud naised kõigi oma tujude ja soovidega. Esimesele ennustan tähtkujuks neitsi ja teisele (ehh, ei teagi… )vähk siis pigem. Või kalad.
Oktoobrikukoht. Ilma igasuguse kahtluseta tavainimene. Ei anna sulle võltse lootusi, mõtteid või kujutelmi vaid räägib asjadest nii, nagu need on. Ja tema huumor, sealjuures, mõjub nagu vana, hea ja kvaliteetse brändiga tembitud hõõgvein. Fifty-sixty. Tähtkuju ei oska oletada- pakkudes kujuneb pakkumisest lõvi.
Novembrisse panen taas kaks blogi- bianka ja kaamose. Omal erineval moel täiendavad need lugemised teineteist ja on just parajad, et end kamina ees kerra tõmmata ning lugemisi lugeda. Tähekujudest pakun esimesele lõvi ja teisele skorpioni. Võib ka vastupidi.
Ja siis ongi käes aasta viimane kuu. Detsember. Selle kuu saab minu käest blogi (ja selle taga peituv isik). Mitte, et seal blogis nyit kuigi palju sissekandeid oleks…a küll ta ise teab, mille eest. Tähtkuju ei ennusta.Oma põhjusel.
Aga kohe vahetub aasta… ja teie ikka laulge… omal viisil 🙂

Mina kui siuke (ütles üks test)

Kirss.Net - Elu magusaimast küljest

Kuidas keenjus koera toitis

Et kõik otsast peale ausalt ära rääkida, tuleb hakatuseks mainida, et keenjus (kaaskonna saatel) lahkus kodust reedesel päeval kella kolme paiku ning naasis täna umbes samal ajal. Seni kuni keenjus ära oli, potitas ning toitis kodulooma seeniortibi (võimetekohaselt, kuna temagi ei viibind keenjuse kodus). Ent kuna viimane hoolitsus leidis aset laupäevasel päeval, siis on ju selge, et keenjuse koeral olid täna kella kolmeks jalad ristis ning punu tühi.
Keenjus viis niisiis pini jõuluuitamisele. Väntsutas teist kohe päris oolega talvises lumes ja selge ju see, et kui kord tuppa saabuti, oli loomaksel nälg silmanägemist sulgemas. Aga ennäe- koiratoit oli vahepeal otsa lõppenud, prügikastist paistis tühi purgindus. Aga keenjus ei sattunud ometigi hätta- tal oli kapis tervenisti neli pakki viinerida pealkirjaga Viinerid Kõikidele. Need omandas Keenjus jõululaubal kauba peale.
Niisiis avas Keenjus pakikese suht saledaid viinreid ning tühjendas need koerakaussi. Koer nuusutas mõnuga, ent sööma ei hakanud. Mr. Keegi ähvardas koera viinerid ise ära süüa, kui koer neist ei ooli, vastuseks kostus vaid artikuleerimata urin.
Otsustades, et koer saab ise söödud, kui nälg näbbistab, suundus rahvas kööki kohvitama. Kui aeg oli taas köögist elutuppa suunduda, rabasid rahva vaatevälja nätsutatud roosad julgad koridoripõrandal. Lähemal vaatlusel osutusid need viineriteks pealkirjaga “Viiner Kõikidele”. Keenjus ei olnud lihtsalt märganud kilet nende ümber, seega enne koera toitmist oli ta unustanud kiled eemaldada.
Keenjus palus koeralt vabandust ning eraldas kiledest nätsutused koerakaussi.
Tegevuse käigus sai keenjus aru, et Kõik ei ole koerad.

Soovike

Hästi ilusat olemist kõigile 🙂
Kui te olete sama õnnelikud nagu mina, siis ma tean, et teil on kõik hästi.
Seda teile soovingi 🙂

Posted in niisama. 1 Comment »

Üks jõulureedene mõte

Kõik asjad on omavahel seotud. Sõnad ka. Mõtted ka. Lihtsalt esmapilgul ei pruugi see alati märgatav olla. Ja inimese maailmapildi (ning sellega veendumuste ning uskumuste kujunemine) sõltubki suurel määral sellest, kuidas ta seoseid luua oskab. Aga see selleks.
Pühapäeva õhtul tundsin muusikakonservide abil rõõmu kollektiivi Oort loomingust. Seletasin ka juuresviibijaile, kes siiani nimetet bändist eriti midagi kuulnud polnud, millega tegu ning lisasin omapoolseid arvamusi.
Esmaspäeval kohalikku kauplust külastades sain väiksemat sorti šoki: ukse juures asuvalt õhtulehepaki pealmiselt lehelt kargas silma pealkiri ” Muusik loodab ajukasvajat võita muistse regilauluga”. Pilt ka juures muidugi. Lehte ostma ei tõtanud, plaanisin netist lugeda. Täna siis lugesin. Ja sain teada, et esmaspäevase “Ellujääja” olen maha maganud, küll aga on kohe algamas kordussaade. Loomulikult vaatasin ka seda.
(olgu öeldud, et kõnealuse inimesega puutusin lähemalt kokku 2007 sügisel).
Ja siis ma mõtlesin.
Et on olemas inimesed, kellega kohtudes vaatad talle alt üles. Sellepärast, et sa tunned, et ta on sinust palju targem. Et temalt on palju õppida.
Et on asju, mida sa lihtsalt Tead.
Et igal mõttel ja sõnal on tähendus. Ja kui neile lisandub vägi, võib nendega üht koma teist korda saata.
Ja et paljud inimesed seda ei tea, muidu oleksid nad oma sõnades ja mõtetes tunduvalt ettevaatlikumad. Sest see, mida endast annad, selle saad kord tagasi.
Ja ka seda, et inimeseks olemine on keeruline kunst. Sest pole ju kasu sellest, kui näitad maailmale enese tublidust , töökust ja osavust, omaette olles aga musti mõtteid ussitad. Kõiksust ju ära ei peta.
Edu meile kõigile inimeseks saamisel. Ja õppigem targematelt.

Kenjaalsel emal kenjaalne tütar…

… ehk “tunne oma mehe sugulasi”.
Jutustab seeniortibi:
Ma räägin sulle, millega ma hakkama sain.
Mäletad, kui me kevadel R-ga Tallinnas käisime? No vot, me ööbisime siis R vanatädi Tiiu juures. Selline ümar ja halli poisipeaga vanem naine oli, kahjuks mitte kõige parema tervise juures. Ei saa hästi liikuda (toast väljas ei käi) ja kuulmine on niru. Ütles kohe ise, et rääkigu ma hästi kõvasti, siis on tal lihtsam aru saada. Ma siis rääkisingi nii, et volüüminupp põhjas ja suu ammuli. A muidu tore tädi oli.
Noh, nagu sa tead, R-l on üldse selline suur ja kokkuhoidev suguvõsa ja novembri lõpus oli seal järjekordselt üks juubel. Palju rahvast koos ja loogiline, et ma neid kõiki ei tunne. Istusin seal ümara, halli poisipeaga tädikese kõrval, Tiiu nimeks. Mingil hetkel tahtis Tiiu teada, et kas kohvi võiks ka juba saada. Mina abivalmi inimesena tõusin muidugi püsti ja pröökasin suud ammuli ajades MA KOHE LÄHEN VAATAN, KUIDAS SELLE KOHVIGA SAAB. Tädi Tiiu vaatas mind veidi imelikult.
Siis ütles I (R ema) mulle, et see tädi Tiiu pole SEE tädi Tiiu…
😀

Läbi sai

Töömaraton on siis selleks aastaks tehtud. Uuel aastal muidugi uue hooga… no a see juhtub juba uuel aastal. Nüüd tervelt kaheksa päeva ei liiguta ma töiseid lilli. Hakkan puhkama ja mängima: elamist koristama, pesu pesema ja muud säändset 🙂
Te muidu teate ikka ju , et omme on jõululauba? (Ma praegu märkasin) 🙂

Vaat kui hakkan …

Ma olen sel nädalal ulmeliselt tubli olnud ja lausa kolm korda nägu kreemitanud. Täna hommikul siis kolmat korda. On lootust, et see aasta tagasi soetatud potsik saabki tühjaks, mitte ei lähe enne hapuks nagu suure osa teiste näokreemidega juhtunud on. Nendega, mis ise endale ostnud olen. Alates umbes 30. eluaastast peale. Ikka tüütu järjekindlusega ja mõeldes: vanus sealmaal, et hakkame nüüd ilusti hoolt kandma ihu ja hinge eest. Ja mitte ÜKSKI neist notsikutest ei ole surnd loomulikku surma, kõik on tarvis olnud ära visata… on raiskamine, ma ütlen.
Dekoratiivkosmeetikaga on lugu lihtsam: tibividinad annavad oma suure panuse, et jumestuskreem, puuder, põsepuna vms hukka ei läheks. Värk käib umbes nii: emme ostab mingise siledat ja siidist efekti lubava sodi (siis ostab, kui mingi olulisem õhtune üritus tulemas), katsetab selle enda peal ära… ja kui järgmine kord sodi vaja läheb, on see juba otsas. Huulepulkadega on see seis, et igaühel oma hügieeniline ja vbl paar läiget kamba peale.
Hommikune näo pähe tegemine käib minu puhul- kammiga läbi juuste ja tušiga üle ripsmete. Ja vsjoo.
Aga no edusammud on tegelikult olemas… kolm korda kreemitamine on minu puhul juba saavutus.
Vaat kui hakkan vanuigi veel ilusaks 🙂

2 in 1

Posted in muig. 1 Comment »

Iga päev vähemalt üks kenjaalne liigutus

Suvisest laulupeost alates on mudilaskoori kleidid olnud klassis kapis. Täna võtsin need välja ja vaatasin üle. Vajavad pesemist. Mis siis ikka. Ega mina ei pese, masin peseb. Koukisin teise kapi sügavusest paar kilekotti, ladusin kleidid (20 tk) sisse ja poe poole. No et ostaks nagu vastavat pesuvahendit kah. Võib ju olla, et tavaline pesupulber ikka kõigist plekkidest jagu ei saagi.
Kodus kotte käest pannes märkasin, et kilekottide küljes on mingid sildid. Halba aimates uurisin neid lähemalt- et mis sildid on ja kust nad sinna said. Viimasele leidus lihtne seletus : tihtipeale juhtub, et mingilt ürituselt (laagrist, seminarilt, õhtujuhtimiselt) tulles ei viitsi kohe asju detailideni lahti pakkida ning siis jäävad kotid paremaid aegu ootama. No et kuna sorteerida viitsitakse jne. Siis kleebin sildi peale- no et mida kott sisaldab jne. Kotid olin ära sorteerinud … sildid aga peale unustanud. Ja nii ma siis täna jalutasin küla vahel ja poes kottidega, mis kandsid kirju: MINGI SUVALINE SAAST ning KRT SA AHNITSED IGASUGU JURA KOKKU, VISKA MINEMA.
🙂