Otsides tasakaalu

Novembri algusest saadik on kõikjal jutuks uus teema: jõulud. Kuidas siis on, kas sel aastal tuleb must või valge või jääb üldse tähistamata sest ma ei tähista. Mida iganes. Ühed vihkavad jõule ja teised vihkavad neid, kes vihkavad jõule :).
No ookei, päris nii drastiline vast siiski see värk muidugi ei ole. Piisavalt kaua linas elanuna võin ka aru saada, kuidas see kommerts ja tilulilu ahistab (pooltoon jõuluvihkajate toetuseks, ehkki ise sinna parteisse ei kuulu).
Minu jaoks on jõul midagi muud, ja seda nimetangi jõuluks tänu kuupäevadele- et mitte öelda Need Vabad Päevad Kahekümneneljandast Kahekümnekuuendani.
Ei ole kerge vist kellelgi. Palju väiklust, ärapanemist, tigedust, labasust ja rumalust ümberringi. Öeldakse ju, et mida välja kiirgad, seda ka vastu saad. No aga mis juhtub siis, kui kiirgad kellelegi midagi ja see õnnetu jaksab vaid hädiselt naeratada? Nagu jutulind kunagi teatas: jõud lõpeb, ei jaksa enam? Kuidagi peab ju saama akusid laadida a mis moel sa neid laed, kui voolu pole?
Paljud inimesed mu ümber on sel aastal eriti masenduses. Kurdavad väsimust, tüdimust ja jõuetust. Näevad, et midagi on väga paigast ära (nii sees kui ümber), samas on nad ka jõuetud ses osas midagi muutma. Ja nii nad siis tiksuvad talve üle elada, lootes et kevadepoole saab enam valgust ja selgust.
A mina ei raatsi talvel niisama vegeteerida (lootuses, et ehk kunagi paremaks saab). Pime aeg kestab meie kliimas pool aastat. Hallooo- no minu elu jooksul on see siis ju pool elu? Kohe mitte ei raatsi elamata jätta. Ja seesinane jõul on just üks koht, mis veidigi hinge toidab. Annab aega sissepoole vaadata. Ja mõelda, kuidas pealesunnitava ja seestpoolt tuleva vahel tasakaalu leida.
***
Üks jupp veel teemal “ära iial ütle iial”.
Tegime eakate jõululõuna puhuks eakatega lauluproovi. Nende ansambel pole nüüd üle aasta koos käinud- kauaaaegne juhendaja jättis maise ilma selja taha umbes aasta tagasi. No arvake ära, kas nad rääkisid mulle augu pähe, et uuel aastal võiks edasi laulda? (Ehkki ma olin lubanud endale miljon korda, et ei mingit lisatööd…) Aga sa vaatad neile otsa ja näed, kuidas nad sellest puudust tunnevad ja kuidas neil sellist ühistegevust tegelikult vaja on.
Mingi missioon vist…

Advertisements

6 kommentaari to “Otsides tasakaalu”

  1. siiri Says:

    Oh, tahaks isegi laulda aga pole kedagi, kes juhendaks. Väga kahju.

  2. ritsik Says:

    Minu meelest ei ole olemas masendavat ilma ega halba aastaaega kui endal sees kõik korras on. Kui ei ole- siis on vaja selgeks teha, mida teha, et saaks korda.
    Aga laulukoor on lahe. laulmine ja teistega koosolemine aitab ka sisemisi asju korda teha 🙂

  3. Sinitihane Says:

    Asja praktilisest küljest: minu arust on hästi tore, et igal pool on siis lisatulukesi. Pimedale aastaajale nii sobivalt.
    (Jättes siinkohal kõrvale säästliku ja keskonda hoidva mõtlemise.)

  4. Indigoaalane Says:

    Ma juhtusin lugema raamatut “Urmas ja Merike” ja olin suht hämmingus.
    Siiani oli mulle jäänud mulje, et vanad eestlased tiksusid oktoobrist märtsini pimedas tares heegeldasid ja rääkisid muinasjutte.
    Selles raamatus oli hoopis teooria, et passiivne aeg oli tegelikult ainult nn poriaeg. Niipea kui jää kandis asuti jälle tegutsema, lahingusse jne.
    Ehk siis, oodakem lund ja lumevalgust. Kuna Kadripäev oli sel aastal must, on varsti lund oodata.
    Kevad on veel kaugel, aga parafraseerides üht armast blogi- tuleb ükskord ikka.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: