Lesson nr…

Sain täna taas elult õppetunni:
Ära kunagi ütle midagi ebameeldivat (olgugi see tõde) inimesele, kes võib määrata sinu või su laste edasist käekäiku. Eriti kui inime on naissoost, sest need ei unusta. Eriti kui inime on pedagoog, sest need on pika vihaga.
Väärtuslik õppetund oli.
Aga valus.

Advertisements

7 kommentaari to “Lesson nr…”

  1. Mutrike Says:

    Mutrike teab Pedagoogi viha oma keskkooli ajast, 12.klassi oleks õigel ajal lõpetamatagi ehk jäänud…kui Mutrikesel poleks olnud emalõvist ema, kes koolis “rahvusvahelise skandaali” lubas korraldada, kui…
    Klass sai lõpetatud, eksamid tehtud, aga Mutrike teab, mis on Pedagoogi viha! See pole naljaasi!

  2. Kratt Says:

    jaah, peab olema väga julge, et MIDAGI ÖELDA inimesele, kelle hoole alla sa iga päev oma lapse saadad.

    mina nii julge ei ole…

    • sesamy Says:

      ma olen ju siuke lammas, et eeldan, et inimestega saab rääkida. krt ma ju ise kah õbi, kui mõni lapsevanem tuleb mulle ütlema, et tegin midagi valesti, siis ma ikka kuulaks ja arutaks seda asja. sest kui keegi mingi aspekti mingit külge näeb, mida tema arust parandada tuleb, siis on ju hea kui ta sellele tähelepanu juhib. muidugi rääkides, mitte räusates…
      ise ei kujuta ette, et hakkaks lapse peal välja elama seda, kui mõne vanemaga konflikt on (olnud).

  3. Mutrike Says:

    Mutrike oli ka Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse tööle minnes arvamusel, et inimestega saab rääkida. Ja lausa otse! Oli lausa nii lammas, et arvas, et rääkides saab probleeme lahendada. Oi, kui valus õppetund see oli. Ja valus.
    Nagu näha pole see ka mujal võõras, et inimesed lihtsalt ei taha näha pindu enda silmas, küll aga palki…teiste silmas muidugi. (konstruktiivne) kriitika olevat edasiviiv jõud, aga ainult tarkade inimeste jaoks:)

  4. anna Says:

    Pedagoogid on 1 kõige ebameeldivam liik inimesi maailmas. Ma pean silmas neid iganenud põhimõtetega klassikalisi pedagooge. On olemas siuke liik õpetajaid, kes ongi otsast otsani tähtsust ja tigedust täis ja joonlauaga ei pane nad vastu sõrmi mitte ainult õpilastele, vaid ka õpilaste vanematele. Osaliselt selleks ma pedagoogikat õppima läksingi. Huvitas muidugi juba niisamagi, aga ma tahtsin iseendale tõestada, et on võimalik ka teistsugune õpetaja olla ja et need imised, kellest saavad sellised õelad õpetajad, on juba nagunii, juba eos, siuksed ebameeldivad. Oma suureks hämmastuseks avastasin juba bakaõpingute lõpus, et ei olegi päris nii. Et täiesti normaalsed inimesed MUUTUVAD ülikoolis siukseks õelaks. Õpivad selgeks kaks võõrsõna ja lähevad nii õhku täis ja hakkavad selliseks teadlaseks ja haritlaseks, et anna olla. Mai arva, et ma olen maailma suurima silmaringiga ja väga tark inime. A mõne oma õpingukaaslase juttu kõrvalt kuulates tuli irm peale, kui mõtled, et siuke on täiesti valmis minema kooli õpilastele teadmisi jagama ja eeskujuks olema. Endal on suhtumine nagu põhikoolilapsel.
    Mina ei tunne küll präägu veel, et ma võiks minna õpetama. A nemad tundsid juba poolel teel bakakraadini, et on küpsed pedagoogid. Ja siukestest saavadki need inimesed, kes kiusuks ei lase abituriendil matemaatika kontrolltööd uuesti teha ja sellega seoses aastahindeks kahe välja tahavad panna ja keerat pekki keskkooli lõpetamise. Ja kui lapsevanem tuleb pisarsilmi küsima, et kas kuidagi teisiti ei saa, ütleb selline pedagoog moka otsast iroonilise muigega: “Seda, armas inimene, nimetatakse lapse kasvatamiseks. Asi, millest teie ilmselt midagi ei tea.”
    Ja rääkida pole temaga tõesti võimalik. Mitte ilmaski. Sest ta on tark (ikkagi ülikoolis käinud!), eksimatu ja üldse igatpidi bossim kui hissand jumal ise.

    Huuh… Jah, mul on küll 1 väike viha sees selliste imiste vastu. Ilmselt terve ülejäänud elu 😀

  5. kasja Says:

    Üks sort pedagooge on päris hirmuäratavad inimesedjah. Ma eelistaksin küll klassikalisteks pedagoogideks nimetada neid suure tähega õpetajaid, keda, tänu jumalale, koolis ka ikka on, ja neid teisi siis… aga ega ei teagi, mis nimi neile teistele siis anda.
    Las olla siis jah nii – et klassikaline pedagoog ütled ja kohe mõtled kriipsusuu ja kuklakrunni ja halli kostüümiga kuivikut, kes nalja ei mõista ja kelle jaoks on maailma asjades ainult kaks arvamust võimalikud – tema arvamus ja vale arvamus. Need on inimesed, kellele mõeldes veel aastakümneid hiljem külmavärin üle selja jookseb. Ei ole tore tunne.
    Õpetaja on palju ilusam sõna, las need normaalsed inimesed olla siis õpetajad.

  6. anna Says:

    Ma olen nõus sellega jah, et pedagoog on see ebameeldiv. Ja õpetaja on tore inimene 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: