Üks jõulureedene mõte

Kõik asjad on omavahel seotud. Sõnad ka. Mõtted ka. Lihtsalt esmapilgul ei pruugi see alati märgatav olla. Ja inimese maailmapildi (ning sellega veendumuste ning uskumuste kujunemine) sõltubki suurel määral sellest, kuidas ta seoseid luua oskab. Aga see selleks.
Pühapäeva õhtul tundsin muusikakonservide abil rõõmu kollektiivi Oort loomingust. Seletasin ka juuresviibijaile, kes siiani nimetet bändist eriti midagi kuulnud polnud, millega tegu ning lisasin omapoolseid arvamusi.
Esmaspäeval kohalikku kauplust külastades sain väiksemat sorti šoki: ukse juures asuvalt õhtulehepaki pealmiselt lehelt kargas silma pealkiri ” Muusik loodab ajukasvajat võita muistse regilauluga”. Pilt ka juures muidugi. Lehte ostma ei tõtanud, plaanisin netist lugeda. Täna siis lugesin. Ja sain teada, et esmaspäevase “Ellujääja” olen maha maganud, küll aga on kohe algamas kordussaade. Loomulikult vaatasin ka seda.
(olgu öeldud, et kõnealuse inimesega puutusin lähemalt kokku 2007 sügisel).
Ja siis ma mõtlesin.
Et on olemas inimesed, kellega kohtudes vaatad talle alt üles. Sellepärast, et sa tunned, et ta on sinust palju targem. Et temalt on palju õppida.
Et on asju, mida sa lihtsalt Tead.
Et igal mõttel ja sõnal on tähendus. Ja kui neile lisandub vägi, võib nendega üht koma teist korda saata.
Ja et paljud inimesed seda ei tea, muidu oleksid nad oma sõnades ja mõtetes tunduvalt ettevaatlikumad. Sest see, mida endast annad, selle saad kord tagasi.
Ja ka seda, et inimeseks olemine on keeruline kunst. Sest pole ju kasu sellest, kui näitad maailmale enese tublidust , töökust ja osavust, omaette olles aga musti mõtteid ussitad. Kõiksust ju ära ei peta.
Edu meile kõigile inimeseks saamisel. Ja õppigem targematelt.

Kenjaalsel emal kenjaalne tütar…

… ehk “tunne oma mehe sugulasi”.
Jutustab seeniortibi:
Ma räägin sulle, millega ma hakkama sain.
Mäletad, kui me kevadel R-ga Tallinnas käisime? No vot, me ööbisime siis R vanatädi Tiiu juures. Selline ümar ja halli poisipeaga vanem naine oli, kahjuks mitte kõige parema tervise juures. Ei saa hästi liikuda (toast väljas ei käi) ja kuulmine on niru. Ütles kohe ise, et rääkigu ma hästi kõvasti, siis on tal lihtsam aru saada. Ma siis rääkisingi nii, et volüüminupp põhjas ja suu ammuli. A muidu tore tädi oli.
Noh, nagu sa tead, R-l on üldse selline suur ja kokkuhoidev suguvõsa ja novembri lõpus oli seal järjekordselt üks juubel. Palju rahvast koos ja loogiline, et ma neid kõiki ei tunne. Istusin seal ümara, halli poisipeaga tädikese kõrval, Tiiu nimeks. Mingil hetkel tahtis Tiiu teada, et kas kohvi võiks ka juba saada. Mina abivalmi inimesena tõusin muidugi püsti ja pröökasin suud ammuli ajades MA KOHE LÄHEN VAATAN, KUIDAS SELLE KOHVIGA SAAB. Tädi Tiiu vaatas mind veidi imelikult.
Siis ütles I (R ema) mulle, et see tädi Tiiu pole SEE tädi Tiiu…
😀

Läbi sai

Töömaraton on siis selleks aastaks tehtud. Uuel aastal muidugi uue hooga… no a see juhtub juba uuel aastal. Nüüd tervelt kaheksa päeva ei liiguta ma töiseid lilli. Hakkan puhkama ja mängima: elamist koristama, pesu pesema ja muud säändset 🙂
Te muidu teate ikka ju , et omme on jõululauba? (Ma praegu märkasin) 🙂