Asjade hingeelust

Kui ma umbes viieaastase lapsena nakkushaiglast koju pääsesin, ei olnud seal enam mu mängukaru. Minu kõige armsamat valget mõmmi, lokkis sametise kasuka ning mustade nööpsilmadega. Esialgu vist ei taibanudki, et mu karakullkaru on läinud ära mängukarudemaale, otsisin seda taga ikka aastaid, kümme aastat hiljem koristasin isegi keldrit eesmärgiga leida kadunud karu. Siiani pole leidnud.
Ema käest olen küsinud…. aga no ei ole vist vaja ola eriti nutikas, taipamaks, et nüüd, ligi 40 aastat hiljem ta isegi kõnealust mänguasja ei mäleta. Aga karust on kahju siiani. Oli teine sihuke hingega asi mu jaoks.
Oma igapäevaelus puutume kokku paljude asjadega.Ja nende hingeeluga. Ja oh sina jeerum, kui mõnda neist õrnakestest kogemata väärkohtled, saad sellise sahmaka tagasi, et oioioi. Näiteks köögikraan. Sellele meeldib sülitada. Temaga suheldes on tark kraan lahti keerata ja ise ruttu eemale hüpata. Kui ta kord või paar hoogsalt sülitatud saab, siis läheb edasi rahulikumaks.
Pesumasin on mul sihuke rahulik. Topid tal suu riideid täis, , maitsestad pesupulbriga ja seal ta siis rahulikult matsutab omaette,
Kammid on kohutavalt pirtsakad. Vasaku jala hommikuti tutistavad nii, et ripsmetušš laiali läheb.
Aga mida mina ka tean.
Pidasin oma toa radikat ikka usaldusväärseks tegelaseks (puhas malm, 22 ribi). Aga ei midagi! Täna hommikuks oli külm mis külm. Vist solvus selle peale, et me eile puhuri ostsime…

Advertisements

2 kommentaari to “Asjade hingeelust”

  1. Asjadest Says:

    Tore, et sa õiget asja ajad… 😉


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: