Testing…

Kirss.Net - Elu magusaimast küljest

Esimene kevadekuulutaja

Eile kõndis meil akna peal esimene kevadekuulutaja.
Selline:
Ei tea, kust tuli või kuhu läks… aga naeratuse tõi suule küll 🙂

Abiks kainetele roolidele

Kui olete sunnitud üldises pidutujus autorooli istuma, ent sõpradega kõrtsis tahaks ometigi jooki proovida, tellige lihtsalt alkoholivaba rummikokteil.
Välja näeb see selline, nagu juuresoleval pildil:

Posted in niisama. 1 Comment »

Klassikuid tsiteerides

Kui klassikuid tsiteerida, võib vist täna nentida, et eppur si muove, mis ümberpandult tähendaks, et maakera on oma vääramatus liikumises jõudnud sellesse punkti, et kevad on meie poole teel. See sulatuul, mis õues valitses, andis kah oma portsu lootuskiire tekkeks. Meesinime tegi lumepalle ja loopis neid koerinimesele. Sama rõõmsad olid mõlemad.
Aga täna (taas)avastasin, et oh kui palju juttu, mis sageli mo laiade lõugade vahelt väljub, on tegelikult pärit hoopis teistelt autoritelt. Kunagi loetu-kuuldu-vaadatu parimad palad on leidnud kindla koha mu lausevaramus.
Toon mõned näited siia ka, äkki tekib mõnel äratundmisrõõmu. Ja võib-olla saan tänulikelt lugijatelt paar hääd pärli juurde?
Adalbert, paks koer, kohvi ja moosi pealikule! (kasutatav mistahes nõudmise edastamiseks, siiski vaid väga lähedaste ja hea huumorimeelega kõhnade inimeste peal).
Petta said, hiidlane. (kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud)
Kui see üks ei ole, siis on see teine. Ega siin majas öörahu ei saa… (kui seenior ja juunior omavahel maid jagavad)
Hurraa, hurraa, hüüab kogu pere! (veenmaks kaaskondseid millegi headuses või vajalikkuses)
Aktsiaselts Ühendatud Vanaraud (kui küsitakse, kus sa töötad)
Mõlemaga. Tee pärast ei tasu sul muretseda. (mugandatud tsitaat, originaalis oli juttu leivast, meest ja kondentspiimast; minu puhul teest, rummist ja konjakist)
Karm elu ja taline unnapüük (teemal mitte eriti värske väljanägemine)
Ja nii edasi.
…järgneb…
EDIT kell 23.42
Kõige tähtsam on leida paat. (meesinimese täiendus, teemaks prioriteetide paikapanek)
EDIT kell 10.13
Kas ma näen sädet? (kommentaariks ja julgustuseks lootusetu ettevõtmise korral))

Loomade karneval

Einoh jahh.
Kui sa oled mingi igavik aega oma erialal tööd teinud (loe: lastele muusikatunde andnud), arvad, et oled juba kõike näinud. Aga kui sa nii arvama juhtud, tasub vaid meenutada: halloo, sina oled vana olija, lapsed aga on alati uued. Ja nii see läeb.
Nagu alati, kuulad sa veebruarikuus “Loomade karnevali”. Nagu alati, ei ütle sa ette, mida helilooja kujutada püüab, annad vaid vihjeid. Ja lapsed, silmad siravil, muudkui mõistatavad.
Näiteks kuulad sa loomade karnevalist episoodi “Kanad ja kuked”.
Põngerjad kuulavad , kõrvad õieli. Sa annad vihje, et muusika räägib hoopis lindudest, mitte loomadest. Üks põnn arvab, et võiks olla tiibadega jänes. Järgmine vihje on siiski, et tegu lausa sellise linnuga, mida armsal isamaal leidub.
Äkki varblane?
Eip.
Neid linde leidub ka kodudes.
Papagoi?
Eip. Neid leidub taludes ja farmides.
Jaanalind?
Eip. (ehki õigustatud küsimus, sest jaanalinnufarm on lähikonnas täiesti olemas).
Kas need linnud munevad ka?
Ikka
Siis on kanad. (täiesti veendunult oma vastuse õigsuses, muud linnud ju ei mune).
***
Elevant , lõvid ja kägu ei valmista äratundmisel mingit raskust.
***
Viimase pala jaoks annad vihjeid suisa mitu:
ei ole ei loom ega lind, hoopis midagi muud. Elusolend. Meie koolis leidub neid ka. (vihje akvaariumile kuldkaladega).

Õpilased?
Eip, ma ju ütlesin, et tegu pole inimestega…
Õpetajad siis?
🙂

Mõtteidu

Lugesin Kaamose viimast posti (hetkel viimast, st. 🙂 ) ja jäin õige pisut mõttesse.
Et siis inimesed, kes teevad midagi hinge ja südamega, ent igapäevast leiba sel alal ei teeni- need on siis amatöörid. Ja vasutkaaluks oleks siis professionaalsus (et professioon nagu elukutse või umbes nii kuidagi).
No selleks, et omandada elukutse, peab hakatuseks veidi õppima, või kuidas sellega on? Ennemuiste saadeti noored mehed vanade tegijate juurde sellideks, kus nad siis tööd tehes ka ametit õppisid. Kõik arusaadav. Võib-olla mõni mees õppis ka omal käel, kes seda enam teab. Aga kui külamees sepa käest töö tellis ja sellega rahule jäi, ei läinud keegi enam küsima, mis atestaadid tal taskus on. Tehtud töö kõneles iseenda eest.
Ja kui kõrvutada iseõppijat või sellist välja kasvanut, kumb on siis amatöör ja kumb proff?
Aga närime siis edasi: sport. Näiteks talisport. Ja meie olümpiakoondis. Kellest see siis koosneb, amatööridest või proffidest? Vaevalt, et keegi öelda tihkaks “saatsime olümpiale amatööre kah, proffe meie väikeses riigis lihtsalt ei jagu”. Ah et meie ei saatnud? No natuke ikka saatsime kah, asjade rahastamine käib suures osas maksumaksja taskust ju. Ah et “kes meie käest küsis?” No ei pidanudki küsima ju, tugitoolisportlaste professiooni pole minu teada veel loodud. Aga mida seesinane maksumaksja näha tahaks? Ikka tulemust. Ja kui seda ei tule, siis saadakse oi kui kurjaks.
Kui inimesel on tervis korrast ära, seab ta sammud arsti juurde. Ikka spetsialisti juurde, kel paberid taskus. Ehk siis profi juurde, eks ole. Enamasti saab ikka abi kah. Eriti, kui tegu on selliste lihtsamate juhtudega. Kui aga tavameditsiinist abi ei ole, otsitakse viimases hädas üles pendeldajad, posijad ja maarohtudega ravitsejad. Nende käest paberit ei küsita. Aga -oh imet- on juhtunud, et saadaksegi abi. Ja kumb on siis olulisem, kas paber või tulemus?
Tegelikult tahtsin rääkida hoopis kirjutamisest. Kunstist. Muusikast. Kus proffide ja amatööride vahed võivad vägagi hägustuda.
Olles õppinud kirjutamist-maalimist- komponeerimist võid sa meisterlikult vallata küll kõikvõimalikke tehnikaid… ent kui sul ei ole sees midagi, mida nende tehnikate abil väljendada, on tulemus olematu. Teine äärmus on suur tahe midagi väljendada- aga paraku, tulemus on vastuvõetav vaid autorile enesele (või heal juhul tema perekonnale, sedagi rohkem lojaalsusest).
Kolmas ja parim variant on: inimene väljendab end (mistahes alal) nii nagu oskab, vastavalt andekusele. Tulemusena valmib midagi, mis paneb mõtlema, vaimustab, läheb hinge. Ja sõna “amatöör” ei tule autori kohta isegi mitte kauge nurga lähedalegi.
Olgu tervitatud need inimesed, kel on midagi anda.
🙂

Tubateater

Tegevusaeg:õhtu
Tegelased: Seeniortibi, Juuniortibi, Meesinimene, Naisinimene.
Tegevuskoht: köök
M ja S istuvad pika laua teine teises otsas, S surfab sinutorus. N nõjatub vastu köögikappi. Siseneb J. Valab endale teed ning kuulab Seeniori monoloogi. Samal ajal hajameelselt tõmbab laua alt välja tooli, millele Seeniori puhkeasendis koib toetub.
S: (juuniorile, muu jutu vahele) ära tee, ära tee, ära tee!!!!
J: (ei pane tähele, jätkab tegevust).
S: Kuuled siis või, ära tee!
J: Misasja?
N: Tal on jalg seal tooli peal ju!
J: Kust mina seda teadma pidin!
N: Ta ju ütles sulle.
J: Ma küll ei kuulnud.
M: Tüüpiline pubekas.
S: Ebatüüpiline just. Kas sa pole märganud, kuidas tüüppube suudab korraga suhelda msnis ja õppida keemia kontrolltööks…
N: … ja sealjuures hinnata reidis pilte …
S:… ja tümm peab põhjas olema.
M:… ja ma ennustan, et kui mingi tegevus siin kannatajaks jääb, on see õppimine keemia kontrolltööks.
(siinkohal vaatavad M, N ja S äratundmisrõõmust siravate silmudega J otsa).
J: (siiras mõistmatuses) Mis te minu otsa vaatate? Mul oli keemia koolis “viis”…
EPILOOG:
M: Kuule , keemik, leiuta parem bensiin, mis kunagi otsa ei saa?
J: Ma ei oska vist… aga ma võin leiutada bensiini, mis mitte midagi ei maksa.
🙂