Loomade karneval

Einoh jahh.
Kui sa oled mingi igavik aega oma erialal tööd teinud (loe: lastele muusikatunde andnud), arvad, et oled juba kõike näinud. Aga kui sa nii arvama juhtud, tasub vaid meenutada: halloo, sina oled vana olija, lapsed aga on alati uued. Ja nii see läeb.
Nagu alati, kuulad sa veebruarikuus “Loomade karnevali”. Nagu alati, ei ütle sa ette, mida helilooja kujutada püüab, annad vaid vihjeid. Ja lapsed, silmad siravil, muudkui mõistatavad.
Näiteks kuulad sa loomade karnevalist episoodi “Kanad ja kuked”.
Põngerjad kuulavad , kõrvad õieli. Sa annad vihje, et muusika räägib hoopis lindudest, mitte loomadest. Üks põnn arvab, et võiks olla tiibadega jänes. Järgmine vihje on siiski, et tegu lausa sellise linnuga, mida armsal isamaal leidub.
Äkki varblane?
Eip.
Neid linde leidub ka kodudes.
Papagoi?
Eip. Neid leidub taludes ja farmides.
Jaanalind?
Eip. (ehki õigustatud küsimus, sest jaanalinnufarm on lähikonnas täiesti olemas).
Kas need linnud munevad ka?
Ikka
Siis on kanad. (täiesti veendunult oma vastuse õigsuses, muud linnud ju ei mune).
***
Elevant , lõvid ja kägu ei valmista äratundmisel mingit raskust.
***
Viimase pala jaoks annad vihjeid suisa mitu:
ei ole ei loom ega lind, hoopis midagi muud. Elusolend. Meie koolis leidub neid ka. (vihje akvaariumile kuldkaladega).

Õpilased?
Eip, ma ju ütlesin, et tegu pole inimestega…
Õpetajad siis?
🙂