Klassikuid tsiteerides

Kui klassikuid tsiteerida, võib vist täna nentida, et eppur si muove, mis ümberpandult tähendaks, et maakera on oma vääramatus liikumises jõudnud sellesse punkti, et kevad on meie poole teel. See sulatuul, mis õues valitses, andis kah oma portsu lootuskiire tekkeks. Meesinime tegi lumepalle ja loopis neid koerinimesele. Sama rõõmsad olid mõlemad.
Aga täna (taas)avastasin, et oh kui palju juttu, mis sageli mo laiade lõugade vahelt väljub, on tegelikult pärit hoopis teistelt autoritelt. Kunagi loetu-kuuldu-vaadatu parimad palad on leidnud kindla koha mu lausevaramus.
Toon mõned näited siia ka, äkki tekib mõnel äratundmisrõõmu. Ja võib-olla saan tänulikelt lugijatelt paar hääd pärli juurde?
Adalbert, paks koer, kohvi ja moosi pealikule! (kasutatav mistahes nõudmise edastamiseks, siiski vaid väga lähedaste ja hea huumorimeelega kõhnade inimeste peal).
Petta said, hiidlane. (kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud)
Kui see üks ei ole, siis on see teine. Ega siin majas öörahu ei saa… (kui seenior ja juunior omavahel maid jagavad)
Hurraa, hurraa, hüüab kogu pere! (veenmaks kaaskondseid millegi headuses või vajalikkuses)
Aktsiaselts Ühendatud Vanaraud (kui küsitakse, kus sa töötad)
Mõlemaga. Tee pärast ei tasu sul muretseda. (mugandatud tsitaat, originaalis oli juttu leivast, meest ja kondentspiimast; minu puhul teest, rummist ja konjakist)
Karm elu ja taline unnapüük (teemal mitte eriti värske väljanägemine)
Ja nii edasi.
…järgneb…
EDIT kell 23.42
Kõige tähtsam on leida paat. (meesinimese täiendus, teemaks prioriteetide paikapanek)
EDIT kell 10.13
Kas ma näen sädet? (kommentaariks ja julgustuseks lootusetu ettevõtmise korral))

Advertisements

6 kommentaari to “Klassikuid tsiteerides”

  1. maailmaparandaja Says:

    Pool minu stampväljenditest on varastatud mõnest “vanast heast filmist”, või vähemalt minu isiklikult vanaemalt.
    Viimase sõnavarast olen üle võtnud järgmised ütelused:

    “Näe, sina siin, ja mul oligi karjakoera vaja” (võib kasutada tere asemel. Enamasti järgneb sellele ka ütleuse teine pool: “aga näe, ei saa võtta, sul kõrvad liiga suured, ei mahu länikust sööma”)

    “Jätkem joobnud naljad” – (enamasti kainetele aga hoogusattunud inimestele)

    “Pime nagu hundi unenägu” – viletsa valgustuse korral

  2. Sinitihane Says:

    Mina kasutan külajutte levitades järgmist vabandust:
    “Naesed saunas rääkisid, aga ma ei kuuld – mul oli kibu pääs.”

  3. Meretuul Says:

    Uuh, hetkega ei tule kindlasti kõik pärlid pähegi, aga enimkasutatavad meie juures on allajärgnev klassika:
    “Ikkagi inimene!”- kui kaaskodanik suudab meedlivalt üllatada

    “Ööd on siin mustad”_ kui keegi üritab millegi salapärase tagamaid välja uurida

    “Vait, päevavargad!! Põhku, ja mitte üks sõna enam!”_ kui tirts, (va parandamatu Nukitsamehe fänn) järjekordselt õhtul magama ei taha minna…

    “Ohh, ma olen nii kuulsusetu”- kui asjad ei lähe üldse miite plaanikohaselt

  4. suslik Says:

    “Latik Nupus juba koeb, aga mina ikka meiereis”
    (no ikka siis, kui ootamatult kiire hakkab. ja kas keegi teab, millisest kirjandusteosest nimetatud tsitaat pärineb? 😉

    ja mõningate loengupidajate kohta on olnud tarvis ka kasutada Scarlett O’Hara väljendit “pateetiline kits”.

    • sesamy Says:

      Ai pagan, ei ole uduaimugi 🙂 Kust siis?
      Üks tuli veel meelde: Meie saame Minnaga hästi läbi, tema sööb kollaseid kartuleid, mina valgeid …

  5. suslik Says:

    Kõik lood Leopoldist, autor Viivi Luik 🙂
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?25656

    See on üldse üks tore raamat 😀


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: