Armastus esimesest silmapilgust ja kurejuttu ka

Mida te nüüd siis arvasite, et kuulete uusi värskeid kõlakaid või?
Höhöhöööööö, tünnnng! (naerab leebe baritoniäälega).
Mu armastus on supermõnna, superilus ja minu jaoks superkirves nurgadiivanvoodi. Näitaks kohe pilti kah, aga seda pole netis üleval. Aga ma PEAN selle saama! Las ma ainult mõtlen välja, kuidas. Lõppkokkuvõttes hakkan ma selles ju praktiliselt elama ja töötama. Ei, no jälle te mõtlete nüüd seal et MISASJA??? No kui ma läpakaga töötan, siis ma ju lebotan samal ajal, eksole. Sibeliuse programm ei nõua selg sirge laua taga istumist.
A kurejuttu niipalju et nad on kohal. Jalutasid meil siin täna õue peal . Kaks korraga. Nii et halleluuja, seltsimehed, kevad tuleb ikkagi! (viimane lause oli pühendus Kaamosele 🙂 )

Märts, kahekümneseitsmes.

Ammu enne seda, kui minu teadvuseni jõudis mõiste “rahvusvaheline teatripäev” tähendas 27. märts minu jaoks hoopis mu vanaisa sünnipäeva. Emaisa sünnipäeva siis. Et ta nimi Joosep on, seda sain ma teada siis, kui maailmast midagi jagama hakkasin, enne (ja pärast) oli ta meie ülejäänud pere jaoks Taat.
Vanaisadel on mu lapsepõlves olnud tunduvalt suurem roll kui vanaemadel, sel lihtsal põhjusel et isaema lahkus siitilmast siis kui isa ise kolmeaastane oli, emaema siis, kui mina kolme kuune. Teist vanaisa kutsuti Ropka-vanaks, elukoha järgi. Aga tagasi Taadi teemadele.
Taat sündis 27. märtsil 1900 Iisaku vallas oma vanemate seitsmenda lapsena. Olla olnud pärastlõunane aeg ja pereema keetis süüa, kui tundis, et laps kohe sündida tahab. Jätnud külasoleva onu suppi valvama, krabanud paar lambanahka kaasa ja läinud lauta last ilmale tooma. Tulnud pooltunni pärast koos lapsega tuppa tagasi. Onu olla suured silmad teinud. Supp olla ka vahepeal valmis saanud.
Hiljem, kui kaela kandma hakkas, käis karjas. Koos teise karjapoisiga olid kord palju jõhvikaid leidnud, näpanud kodust katla ja keetnud lõkketulel moosi. Pärast oleks mõlemad jõmpsikad peaaegu soolikad välja öökinud. Valest materjalist katel sattus olema, mis jõhvikate happelisusega kuidagi sobida ei tahtnud.
Kui poisist noormees sirgus, sai temst kooliõpetaja. Ikka sealsamas Iisakus. Mängis viiulit ja jagas tarkust teistelegi. Hiljem elas Jõhvis ja pidas raamatukauplust (vanematekodus on paar raamatut, kus Taadi poe tempel sees: nimi ja aadress- Jõhvi, Turu plats 12 ). Nii et 14 ndaks juuniks aastal 1940 oli tal vanust 40 eluaastat, naine, seitsmene poeg ja kahene tütar, heal järjel äri ja kaks autot. Päev hiljem oli priipääse Siberi vangilaagrisse.
Nendest aastatest ta mulle eriti rääkinud ei ole. Ükskord vaid, kui ma oma liigse ümaruse üle kurtsin (pubekaeas), avaldas vaid arvamust, et parem veidi rohkem kui vähem; ise olla ta laagris oma 1.80 pikkuse juures 48 kilo kaalunud…
Minu esimene isiklik mälestus Taadist on see, kuidas ta taskunoaga mingist valgest plastmassi moodi materjalist A- tähte välja lõikab ja siis tikkudega sellele täpid otsa sätib. Nii sain ma ka selle tähe selgeks. Terve tähestik oli mul seinal reas ja mina siis näitasin ja nimetasin. Kaheaastaselt oli kirjatähtedega lugemine selge.
Minu teisest sünnipäevast pärineb ka Suur Solvumine taadi peale. Kapis klaasuste taga seisis martsipanist kits ja mina teadsin, et sünnipäeval võin selle ära süüa. Ja nosima oli ju vaja hakata kohe hommikul, veel enne lasteaeda minekut. Kui Taat aru sai, et mul selle plaaniga ikka tõsi taga on, siis tuli ta enda arust lapsele appi ja serveeris mulle martsipanist kitse tumesinisest emailkausist tükkideks lõigatuna. Kuidas ta siis aru ei saanud, et ma tahtsin TERVET kitse hammustada? Tükkidena polnud üldse enam see…
Üks mälupilt tuleb veel eredalt ette: olin 6 või 7 aastane. Väljas oli suur suvi ja keset selget päeva kupatati meid õega köögilaua taha guaššvärvidega joonistama ja kästi vait olla. Joonistamisest ei tulnud eriti midagi välja, ärevaks tegi see sagimine ja koridoris liikusid võõrad valgetes kitlites inimesed. Kui nad lahkunud olid, kuulsin ema käest esimest korda sõna “infarkt”. Esimene kolmest.
Taadi pensionipäevad olid mu lapsepõlves oodatud sündmus. Puhas särk pandi selga ja oodati. Memuaare kirjutada ta sel ajal enam ei saanud (infarkti tagajärjeg oli parempoolne halvatus), niisiis olin mina see, kes lugusid kuulas ja ära ei väsinud. Hommikuti olime kahekesi kodus- minu kolm esimest kooliaastat möödusid õhtupoolses vahetuses. Ja kui kirjakandja kord saabus, maalisin paberile Taadi nime ja olin uhke ja vastutustundlik.
Palju külalisi Taadil ei käinud. Kord aastas aga üks kindel külaline küll, keda mina ootasin- nüüdseks juba samuti manalamees Helend Peep. Tõi alati konjaki ja saksakeelse raamatu kingiks, mina keetsin kohvi ja nemad ajasid juttu. Ja onu Helend laulis. Ikka sedasama tuntud “Kerjuse laulu”. Ja kui ta ära oli laulnud, siis oli minu ootus tasutud.
Hiljem, kui Taadi mõistus vahetevahel oma asju ajamas käis ja ta enam eriti ei liikunud, elas ta omas maailmas. Näiteks pakkis keset ööd voodipesu kokku ja istus nuttes voodil, oodates, kuna talle järgi tullakse ja Siberisse viiakse. Või korrutas ühtejärgi mingit suvalist fraasi, näiteks “Pujupu-Juku ja krahvipreili”. Kust see fraas pärineb, selle kohta me vastust ei saanud. Ja nüüd pole enam ka kelleltki küsida. Nagu pole ma ka saanud vastust küsimusele et kust võtavad inimesed õiguse otsustada teiste inimeste saatuse üle? Mis annab neile alust mõelda et nad on endasugustest üle? Küüditamine on üks näide, teine tänane eesti poliitika. Aga sellest ma praegu ei räägi, panen parem küünla põlema. Enda Taadile ja paljudele nendele, keda enam ei ole.
Täna oleks Taat saanud 110 aastaseks.

Tööotsija

Mõnikord, kui telekas juhtub lahti olema ja mina selle ees hetkel, kui “Tööotsija” saade käib, siis vaatan huviga, ei kiirusta kanaleid vahetama. Mõtlen kaasa ka- kelle mina tööle võtaks jne jne. Täna oli päris kahju ühest sellist, kes tööd ei saanud.
Muidugi on ka hea meel, et endal töö olemas. Loodame, et seda jätkub veel kauaks.
Mõnikord olen mõelnud, mis tööd mulle veel teha meeldiks (ja milles ma arvatavasti ka hea oleks). Kaks asja olen leidnud: talendiotsija ja copywriter :). Rutiinset tööd mitte kuidagi ei tahaks teha (nagu juuresoleval pildil)

Minu autolikud omadused :)

I’m a Porsche 911!

You have a classic style, but you’re up-to-date with the latest technology. You’re ambitious, competitive, and you love to win. Performance, precision, and prestige – you’re one of the elite,and you know it.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

Iibisepesast leidsin 🙂

I’m a Dodge Viper!

You’re all about raw power. You’re tough, you’re loud, and you don’t take crap from anyone. Leave finesse to the other cars, the ones eating your dust.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

(testisime meesinimest ka) 😀

Suusahüpped

On laupäeva hommik ja Eurospordi pealt on nähtaval suusahüpped. Meesinime ja naisinime on paadunud tugitoolisportlased ja jälgivad seetõttu innustunult.
Tuppa siseneb seenior, ei ole nähtud inimest, kes temast vähem spordist huvituks.
Seenior tahab siiralt mõista suuremate huvi asja vastu ja püüab ka jälgida, mis toimub.
Peale 10 minutit arusaamatut vaikust küsib ta asjakohase küsimuse:
“Kuulge, kas loeb see, kui kaugele nad hüppavad või kui kõrgele nad hüppavad?”
🙂
Peale seda, kui tugitoolisportlased suudavad oma naeru ohjeldada, vastab meesinime:
“Võidab see, kes esimesena kohale jõuab…”
***
Jälle sammuke lähemal teineteisemõistmisele
🙂

Uraa, kaniikulõ :)

Seoses kõikvõimalike seadusemuudatustega (loe: üleminekuga õppeaasta-arvestuselt kalendriaasta-arvestusele) on mõnel meist sel aastal saada puhkust 56+19 kalendripäeva. Millest 7 raiskan ära järgneval nädalal. Mis tähendab, et koolivaheajal ei peagi enam minema koolimajja tagumiktunde tegema vaid võib ülbes rahus kodus põõnutada. Kasvõi kella 12ni, kui raatsib. Mida arvatavasti ei juhtu. Enam. Mida vanemaks inime saab, seda kiiremini teatavasti aeg lippab. Nii umbes kolmkend aastat tagasi tundus nädalane koolivaheaeg ulmeliselt pikk ja mõnus periood. Täna tean ma täpselt, et vaheaeg mis just hakkas, saab hoobilt läbi niipea, kui mulle meelde tuleb, mismoodi see puhkamine käis.
Kauge aja tagant tuleb meelde, kuidas (tunnistusel leiduvatest numbritest olenevalt siis tempot valides) viimasel koolipäeval koju sai mindud, teadmisega, et ees ootavail hommikuil saan ärgata siis, kui tahan, saan hommikuti pannkooke küpsetada, naabriplikadega igasuguseid põnevaid asju ette võtta ja lugeda nii palju, kui süda lustib. Ja telekast tuli kah head ja paremat, Kapten Tenkeš näiteks. Ja Tartu plikana kuulus märtsivaheaja juurde kinoabonoment. Pilet ise nägi välja nagu kahe poolega postkaart (mida see arvatavasti oligi), mille vahele oli kleebitud viis rõvesinisele paberile trükitud kinopiletit. Kooli kaudu neid levitati igatahes, mis nemad maksid-kes seda tagantjärele enam mäletab. Igatahes kino sai kohe hulgim. Eredalt on meeles jaapani multik nimega “Viirastuslik laev” (selle vaatasin veel paar aastat tagasi videokassetilt üle) ja “Kolm pähklit Tuhkatriinule” (mis oli üks wunderbar tšehhide üllitis). Lemmikkino oli minu jaoks…. eee… mistaniminüüdoligi… Saluut äkki? See Volga-restorani kõrval?
Koduteel oli vaja jäätist osta. Vahvlitops oli toona tunduvalt haruldasem nähtus kui pulgajäätis. Minu lemmik oli kakaojäätis, maksis 12 kopikat. Mahlapulga sai seitsme kopsi eest ja sada grammi komeeti 14 kopika eest. Jutt siis muidugi Komeedi kommidest ikka. Rikkamatel päevadel võis endale ka mahla lubada. Päris šeff tunne oli, kui ise oma käega koonusekujuselisest klaasanumast niristada võis. Sellist liblikakujulist kraani keerates (ja täiesti vabalt võib olla, et just nimelt samal põhjusel meeldisid mulle ka üleskeerastavad plastkanad- nende võti nägi umbes samasugune välja).
Täna, oma neljandale klassile tunnistusi kätte andes, mõtlesin korra selle peale: mida nemad 30 aastat hiljem oma koolivaheaegadest meenutavad? Oli ikka ju juttu ka, kes mida teeb- mõni vanaema juurde, mõni linna, mõni kunsti- ja mõni spordilaagrisse. Mida iganes, sõbrakesed, peaasi, et nädala naelad ei oleks tõdemused a la “sain reidis 10 punni” või “midagi ei teinud, istusin arvutis”. Tunnistuste üle olid nad kõik igatahes rõõmsad- jaanuaris panime igaüks enda jaoks kirja, mis õppeainele keegi peab erilist tähelepanu pöörama, et raskeks ei läheks; täna oli siis tunnistustelt tulemusi näha. Klassijuhataja rõõmud , noh.
Aga nüüd ma hakkan puhkama.
Ilusat koolivaheaega neile, keda see otseselt või kaudselt puudutab 🙂 .

No ei avane…

Ühel ilusal hetkel selsinasel päeval issanda aastal tuli keenjusele peale hirmus töötegemisisu. Tööd oli vaja teha rahus ja vaikuses. Õpetajate toas ei ole enamasti ei seda ega teist. Niisiis suundus keenjus laualt võtmekimpu haarates õpetajate toast oma kabineti vaikuse poole.
Koridori mööda jalutada oli kah hea vaikne. Keenjus klõbistas häälekalt pastakat, et vaikust lõhkuda. Igasugused huvitavad rütmid tekkisid ja puha.
Keenjus jõudis kohale ja hakkas ust avama. Torkas pastaka ukselukku ja proovis keerata. Pastakas ei tahtnud millegipärast lukuauku mahtuda. Hämmingus keenjus proovis üha uuesti ja uuesti, pastakat nii sisse kui välja lülitades.
No ei avane.
Korraga oleks nagu kae silmilt langenud: keenjus märkas, et võtmekimbu asemel on käes pastakas.
Võti muidugi oli endiselt õpetajate toas laua peal.
Aga pastakaga ust avada- seda keenjus ei oska. Häbene või ämblikuks.