No ei avane…

Ühel ilusal hetkel selsinasel päeval issanda aastal tuli keenjusele peale hirmus töötegemisisu. Tööd oli vaja teha rahus ja vaikuses. Õpetajate toas ei ole enamasti ei seda ega teist. Niisiis suundus keenjus laualt võtmekimpu haarates õpetajate toast oma kabineti vaikuse poole.
Koridori mööda jalutada oli kah hea vaikne. Keenjus klõbistas häälekalt pastakat, et vaikust lõhkuda. Igasugused huvitavad rütmid tekkisid ja puha.
Keenjus jõudis kohale ja hakkas ust avama. Torkas pastaka ukselukku ja proovis keerata. Pastakas ei tahtnud millegipärast lukuauku mahtuda. Hämmingus keenjus proovis üha uuesti ja uuesti, pastakat nii sisse kui välja lülitades.
No ei avane.
Korraga oleks nagu kae silmilt langenud: keenjus märkas, et võtmekimbu asemel on käes pastakas.
Võti muidugi oli endiselt õpetajate toas laua peal.
Aga pastakaga ust avada- seda keenjus ei oska. Häbene või ämblikuks.

Advertisements

4 kommentaari to “No ei avane…”

  1. Kaamos Says:

    Ma tean ühte mitteavamistrikki veel: autovõtmetega kiipkaardiga avatavat ust lahti ei saa, kraabi võtmega kaardipilu kaua jaksad 🙂 (proovitud, kindel!)

  2. Metsapiiga Says:

    Õpime ju kogu elu:) Küll see pastakas teeb ka ukse lahti ükspäev… Aga muidu – suur tänu suunurkade kukla taha vedamise eest! Ilus lugu.

  3. viljarb Says:

    hei 🙂
    kas plokkföödi huvi kadus ära?


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: