No ei avane…

Ühel ilusal hetkel selsinasel päeval issanda aastal tuli keenjusele peale hirmus töötegemisisu. Tööd oli vaja teha rahus ja vaikuses. Õpetajate toas ei ole enamasti ei seda ega teist. Niisiis suundus keenjus laualt võtmekimpu haarates õpetajate toast oma kabineti vaikuse poole.
Koridori mööda jalutada oli kah hea vaikne. Keenjus klõbistas häälekalt pastakat, et vaikust lõhkuda. Igasugused huvitavad rütmid tekkisid ja puha.
Keenjus jõudis kohale ja hakkas ust avama. Torkas pastaka ukselukku ja proovis keerata. Pastakas ei tahtnud millegipärast lukuauku mahtuda. Hämmingus keenjus proovis üha uuesti ja uuesti, pastakat nii sisse kui välja lülitades.
No ei avane.
Korraga oleks nagu kae silmilt langenud: keenjus märkas, et võtmekimbu asemel on käes pastakas.
Võti muidugi oli endiselt õpetajate toas laua peal.
Aga pastakaga ust avada- seda keenjus ei oska. Häbene või ämblikuks.

Advertisements

4 kommentaari to “No ei avane…”

  1. Kaamos Says:

    Ma tean ühte mitteavamistrikki veel: autovõtmetega kiipkaardiga avatavat ust lahti ei saa, kraabi võtmega kaardipilu kaua jaksad 🙂 (proovitud, kindel!)

  2. Metsapiiga Says:

    Õpime ju kogu elu:) Küll see pastakas teeb ka ukse lahti ükspäev… Aga muidu – suur tänu suunurkade kukla taha vedamise eest! Ilus lugu.

  3. viljarb Says:

    hei 🙂
    kas plokkföödi huvi kadus ära?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: