Uraa, kaniikulõ :)

Seoses kõikvõimalike seadusemuudatustega (loe: üleminekuga õppeaasta-arvestuselt kalendriaasta-arvestusele) on mõnel meist sel aastal saada puhkust 56+19 kalendripäeva. Millest 7 raiskan ära järgneval nädalal. Mis tähendab, et koolivaheajal ei peagi enam minema koolimajja tagumiktunde tegema vaid võib ülbes rahus kodus põõnutada. Kasvõi kella 12ni, kui raatsib. Mida arvatavasti ei juhtu. Enam. Mida vanemaks inime saab, seda kiiremini teatavasti aeg lippab. Nii umbes kolmkend aastat tagasi tundus nädalane koolivaheaeg ulmeliselt pikk ja mõnus periood. Täna tean ma täpselt, et vaheaeg mis just hakkas, saab hoobilt läbi niipea, kui mulle meelde tuleb, mismoodi see puhkamine käis.
Kauge aja tagant tuleb meelde, kuidas (tunnistusel leiduvatest numbritest olenevalt siis tempot valides) viimasel koolipäeval koju sai mindud, teadmisega, et ees ootavail hommikuil saan ärgata siis, kui tahan, saan hommikuti pannkooke küpsetada, naabriplikadega igasuguseid põnevaid asju ette võtta ja lugeda nii palju, kui süda lustib. Ja telekast tuli kah head ja paremat, Kapten Tenkeš näiteks. Ja Tartu plikana kuulus märtsivaheaja juurde kinoabonoment. Pilet ise nägi välja nagu kahe poolega postkaart (mida see arvatavasti oligi), mille vahele oli kleebitud viis rõvesinisele paberile trükitud kinopiletit. Kooli kaudu neid levitati igatahes, mis nemad maksid-kes seda tagantjärele enam mäletab. Igatahes kino sai kohe hulgim. Eredalt on meeles jaapani multik nimega “Viirastuslik laev” (selle vaatasin veel paar aastat tagasi videokassetilt üle) ja “Kolm pähklit Tuhkatriinule” (mis oli üks wunderbar tšehhide üllitis). Lemmikkino oli minu jaoks…. eee… mistaniminüüdoligi… Saluut äkki? See Volga-restorani kõrval?
Koduteel oli vaja jäätist osta. Vahvlitops oli toona tunduvalt haruldasem nähtus kui pulgajäätis. Minu lemmik oli kakaojäätis, maksis 12 kopikat. Mahlapulga sai seitsme kopsi eest ja sada grammi komeeti 14 kopika eest. Jutt siis muidugi Komeedi kommidest ikka. Rikkamatel päevadel võis endale ka mahla lubada. Päris šeff tunne oli, kui ise oma käega koonusekujuselisest klaasanumast niristada võis. Sellist liblikakujulist kraani keerates (ja täiesti vabalt võib olla, et just nimelt samal põhjusel meeldisid mulle ka üleskeerastavad plastkanad- nende võti nägi umbes samasugune välja).
Täna, oma neljandale klassile tunnistusi kätte andes, mõtlesin korra selle peale: mida nemad 30 aastat hiljem oma koolivaheaegadest meenutavad? Oli ikka ju juttu ka, kes mida teeb- mõni vanaema juurde, mõni linna, mõni kunsti- ja mõni spordilaagrisse. Mida iganes, sõbrakesed, peaasi, et nädala naelad ei oleks tõdemused a la “sain reidis 10 punni” või “midagi ei teinud, istusin arvutis”. Tunnistuste üle olid nad kõik igatahes rõõmsad- jaanuaris panime igaüks enda jaoks kirja, mis õppeainele keegi peab erilist tähelepanu pöörama, et raskeks ei läheks; täna oli siis tunnistustelt tulemusi näha. Klassijuhataja rõõmud , noh.
Aga nüüd ma hakkan puhkama.
Ilusat koolivaheaega neile, keda see otseselt või kaudselt puudutab 🙂 .