Seoses kõikvõimalike seadusemuudatustega (loe: üleminekuga õppeaasta-arvestuselt kalendriaasta-arvestusele) on mõnel meist sel aastal saada puhkust 56+19 kalendripäeva. Millest 7 raiskan ära järgneval nädalal. Mis tähendab, et koolivaheajal ei peagi enam minema koolimajja tagumiktunde tegema vaid võib ülbes rahus kodus põõnutada. Kasvõi kella 12ni, kui raatsib. Mida arvatavasti ei juhtu. Enam. Mida vanemaks inime saab, seda kiiremini teatavasti aeg lippab. Nii umbes kolmkend aastat tagasi tundus nädalane koolivaheaeg ulmeliselt pikk ja mõnus periood. Täna tean ma täpselt, et vaheaeg mis just hakkas, saab hoobilt läbi niipea, kui mulle meelde tuleb, mismoodi see puhkamine käis.
Kauge aja tagant tuleb meelde, kuidas (tunnistusel leiduvatest numbritest olenevalt siis tempot valides) viimasel koolipäeval koju sai mindud, teadmisega, et ees ootavail hommikuil saan ärgata siis, kui tahan, saan hommikuti pannkooke küpsetada, naabriplikadega igasuguseid põnevaid asju ette võtta ja lugeda nii palju, kui süda lustib. Ja telekast tuli kah head ja paremat, Kapten Tenkeš näiteks. Ja Tartu plikana kuulus märtsivaheaja juurde kinoabonoment. Pilet ise nägi välja nagu kahe poolega postkaart (mida see arvatavasti oligi), mille vahele oli kleebitud viis rõvesinisele paberile trükitud kinopiletit. Kooli kaudu neid levitati igatahes, mis nemad maksid-kes seda tagantjärele enam mäletab. Igatahes kino sai kohe hulgim. Eredalt on meeles jaapani multik nimega “Viirastuslik laev” (selle vaatasin veel paar aastat tagasi videokassetilt üle) ja “Kolm pähklit Tuhkatriinule” (mis oli üks wunderbar tšehhide üllitis). Lemmikkino oli minu jaoks…. eee… mistaniminüüdoligi… Saluut äkki? See Volga-restorani kõrval?
Koduteel oli vaja jäätist osta. Vahvlitops oli toona tunduvalt haruldasem nähtus kui pulgajäätis. Minu lemmik oli kakaojäätis, maksis 12 kopikat. Mahlapulga sai seitsme kopsi eest ja sada grammi komeeti 14 kopika eest. Jutt siis muidugi Komeedi kommidest ikka. Rikkamatel päevadel võis endale ka mahla lubada. Päris šeff tunne oli, kui ise oma käega koonusekujuselisest klaasanumast niristada võis. Sellist liblikakujulist kraani keerates (ja täiesti vabalt võib olla, et just nimelt samal põhjusel meeldisid mulle ka üleskeerastavad plastkanad- nende võti nägi umbes samasugune välja).
Täna, oma neljandale klassile tunnistusi kätte andes, mõtlesin korra selle peale: mida nemad 30 aastat hiljem oma koolivaheaegadest meenutavad? Oli ikka ju juttu ka, kes mida teeb- mõni vanaema juurde, mõni linna, mõni kunsti- ja mõni spordilaagrisse. Mida iganes, sõbrakesed, peaasi, et nädala naelad ei oleks tõdemused a la “sain reidis 10 punni” või “midagi ei teinud, istusin arvutis”. Tunnistuste üle olid nad kõik igatahes rõõmsad- jaanuaris panime igaüks enda jaoks kirja, mis õppeainele keegi peab erilist tähelepanu pöörama, et raskeks ei läheks; täna oli siis tunnistustelt tulemusi näha. Klassijuhataja rõõmud , noh.
Aga nüüd ma hakkan puhkama.
Ilusat koolivaheaega neile, keda see otseselt või kaudselt puudutab 🙂 .
ma ütleks, et…
_kaur_, Lubadused on täitmiseks sesamy, Lubadused on täitmiseks Kaur, Lubadused on täitmiseks sesamy, Lubadused on täitmiseks Indigoaalane, Lubadused on täitmiseks Indigoaalane, Haavad ja augud. Ja koera… sesamy, uskumatu Indigoaalane, uskumatu puhtapime, No näed siis. Või ei. sesamy, Loo moraal
kirjand vabal teemal 
19. märts 2010, 16:02
Nostalgiline lugemine. Me käisime veerandi viimasel päeval tihti kogu põhikooliga Ekraanis. Piirivalvekoer Alõi oli üks tähtteostest 😀 Olid ikka ajad- ega kinno Sügavikku või Legendi Dinosaurustest kohe vaatama ei pruukinud pääsedagi, tuli pikas sabas seista ja võis juhtuda, et seanss müüdi sinu nina all välja. Siis sai ostetud ajakiri Ekraan ja sellega kuni järgmise seansini aega veedetud.
Võib küsida, mis koolis käisid? Ma viiendas.
19. märts 2010, 16:07
5 oli mul piirkonnakool (no Tammelinn), aga käisin 2s (et inglish või nii).
Jeesus jah, dinosaurikufilm ei tulnud kohe meeldegi 🙂
Sügavikku nägin esimest korda Valgas kui pinginaabriga keset koolipäeva läti komme tooma sõitsime 😀
20. märts 2010, 06:17
Tere jõudu, koolikaaslased. 🙂
19. märts 2010, 21:36
Õpetajaameti üks parimaid omadusi ongi puhkus, vähemalt kõrvaltvaataja arvates :).
Eraettevõtete jobukakud nagu allakirjutanu ei suuda tavaliselt oma 28 päevagi välja võtta ja uue seaduse järgi kirjutatakse see korstnasse. Vana seaduse järgi oli vähemalt lootus pensile minnes rahalist kompensatsiooni saada.
19. märts 2010, 22:25
Meil on see päevade arv suisa kohustuslik välja võtta… ainult et mis sa ikka nii väga puhkad, kui 56 päeva pead hakkama saama 8000 rahaga…
21. märts 2010, 15:34
Oi, sa nimetad õpilasi sõbrakesteks!
Meitel oli koolis ka üks õpetaja, kes meid sõbrakesteks nimetas. Selline, kelle sõber keegi olla ei tahtnud. Ja see toon, kuidas see “sõbrakesed” tema suust tuli, ajab mul tänaseni südame pahaks.
No õnneks ma olen juba staazikas lugeja ja mul on tekkinud sinust pilt kui üle keskmise vingest õpetajast. Ma arvan, et sinu suus ei kõla see võltsilt ja imalalt.
Ilusat puhkust!