Märts, kahekümneseitsmes.

Ammu enne seda, kui minu teadvuseni jõudis mõiste “rahvusvaheline teatripäev” tähendas 27. märts minu jaoks hoopis mu vanaisa sünnipäeva. Emaisa sünnipäeva siis. Et ta nimi Joosep on, seda sain ma teada siis, kui maailmast midagi jagama hakkasin, enne (ja pärast) oli ta meie ülejäänud pere jaoks Taat.
Vanaisadel on mu lapsepõlves olnud tunduvalt suurem roll kui vanaemadel, sel lihtsal põhjusel et isaema lahkus siitilmast siis kui isa ise kolmeaastane oli, emaema siis, kui mina kolme kuune. Teist vanaisa kutsuti Ropka-vanaks, elukoha järgi. Aga tagasi Taadi teemadele.
Taat sündis 27. märtsil 1900 Iisaku vallas oma vanemate seitsmenda lapsena. Olla olnud pärastlõunane aeg ja pereema keetis süüa, kui tundis, et laps kohe sündida tahab. Jätnud külasoleva onu suppi valvama, krabanud paar lambanahka kaasa ja läinud lauta last ilmale tooma. Tulnud pooltunni pärast koos lapsega tuppa tagasi. Onu olla suured silmad teinud. Supp olla ka vahepeal valmis saanud.
Hiljem, kui kaela kandma hakkas, käis karjas. Koos teise karjapoisiga olid kord palju jõhvikaid leidnud, näpanud kodust katla ja keetnud lõkketulel moosi. Pärast oleks mõlemad jõmpsikad peaaegu soolikad välja öökinud. Valest materjalist katel sattus olema, mis jõhvikate happelisusega kuidagi sobida ei tahtnud.
Kui poisist noormees sirgus, sai temst kooliõpetaja. Ikka sealsamas Iisakus. Mängis viiulit ja jagas tarkust teistelegi. Hiljem elas Jõhvis ja pidas raamatukauplust (vanematekodus on paar raamatut, kus Taadi poe tempel sees: nimi ja aadress- Jõhvi, Turu plats 12 ). Nii et 14 ndaks juuniks aastal 1940 oli tal vanust 40 eluaastat, naine, seitsmene poeg ja kahene tütar, heal järjel äri ja kaks autot. Päev hiljem oli priipääse Siberi vangilaagrisse.
Nendest aastatest ta mulle eriti rääkinud ei ole. Ükskord vaid, kui ma oma liigse ümaruse üle kurtsin (pubekaeas), avaldas vaid arvamust, et parem veidi rohkem kui vähem; ise olla ta laagris oma 1.80 pikkuse juures 48 kilo kaalunud…
Minu esimene isiklik mälestus Taadist on see, kuidas ta taskunoaga mingist valgest plastmassi moodi materjalist A- tähte välja lõikab ja siis tikkudega sellele täpid otsa sätib. Nii sain ma ka selle tähe selgeks. Terve tähestik oli mul seinal reas ja mina siis näitasin ja nimetasin. Kaheaastaselt oli kirjatähtedega lugemine selge.
Minu teisest sünnipäevast pärineb ka Suur Solvumine taadi peale. Kapis klaasuste taga seisis martsipanist kits ja mina teadsin, et sünnipäeval võin selle ära süüa. Ja nosima oli ju vaja hakata kohe hommikul, veel enne lasteaeda minekut. Kui Taat aru sai, et mul selle plaaniga ikka tõsi taga on, siis tuli ta enda arust lapsele appi ja serveeris mulle martsipanist kitse tumesinisest emailkausist tükkideks lõigatuna. Kuidas ta siis aru ei saanud, et ma tahtsin TERVET kitse hammustada? Tükkidena polnud üldse enam see…
Üks mälupilt tuleb veel eredalt ette: olin 6 või 7 aastane. Väljas oli suur suvi ja keset selget päeva kupatati meid õega köögilaua taha guaššvärvidega joonistama ja kästi vait olla. Joonistamisest ei tulnud eriti midagi välja, ärevaks tegi see sagimine ja koridoris liikusid võõrad valgetes kitlites inimesed. Kui nad lahkunud olid, kuulsin ema käest esimest korda sõna “infarkt”. Esimene kolmest.
Taadi pensionipäevad olid mu lapsepõlves oodatud sündmus. Puhas särk pandi selga ja oodati. Memuaare kirjutada ta sel ajal enam ei saanud (infarkti tagajärjeg oli parempoolne halvatus), niisiis olin mina see, kes lugusid kuulas ja ära ei väsinud. Hommikuti olime kahekesi kodus- minu kolm esimest kooliaastat möödusid õhtupoolses vahetuses. Ja kui kirjakandja kord saabus, maalisin paberile Taadi nime ja olin uhke ja vastutustundlik.
Palju külalisi Taadil ei käinud. Kord aastas aga üks kindel külaline küll, keda mina ootasin- nüüdseks juba samuti manalamees Helend Peep. Tõi alati konjaki ja saksakeelse raamatu kingiks, mina keetsin kohvi ja nemad ajasid juttu. Ja onu Helend laulis. Ikka sedasama tuntud “Kerjuse laulu”. Ja kui ta ära oli laulnud, siis oli minu ootus tasutud.
Hiljem, kui Taadi mõistus vahetevahel oma asju ajamas käis ja ta enam eriti ei liikunud, elas ta omas maailmas. Näiteks pakkis keset ööd voodipesu kokku ja istus nuttes voodil, oodates, kuna talle järgi tullakse ja Siberisse viiakse. Või korrutas ühtejärgi mingit suvalist fraasi, näiteks “Pujupu-Juku ja krahvipreili”. Kust see fraas pärineb, selle kohta me vastust ei saanud. Ja nüüd pole enam ka kelleltki küsida. Nagu pole ma ka saanud vastust küsimusele et kust võtavad inimesed õiguse otsustada teiste inimeste saatuse üle? Mis annab neile alust mõelda et nad on endasugustest üle? Küüditamine on üks näide, teine tänane eesti poliitika. Aga sellest ma praegu ei räägi, panen parem küünla põlema. Enda Taadile ja paljudele nendele, keda enam ei ole.
Täna oleks Taat saanud 110 aastaseks.

Advertisements

5 kommentaari to “Märts, kahekümneseitsmes.”

  1. Indigoaalane Says:

    saad aru, mul praegu pisarad jooksevad. Nutan. Nii ilus ja nii kurb.

  2. Thela Says:

    Olid ajad, kui laevad olid puust ja inimesed rauast, mitte vastupidi…

  3. Kaamos Says:

    Kui niimoodi mõeldud mõtteid, sel kombel talletatud mälestusi ja taolisi sooje tundeid rohkem oleks, saaks maailmast üks parem paik.
    Aitäh!

  4. Sinitihane Says:

    Ilus! Lihtsalt ilus!

  5. iibis Says:

    Oo, kui hea lugu. Ja veel parem, et kirja pandud ja teistega jagatud. Aitäh!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: