Oled nõid või ei? Testi end ise :)

Vali järgnevatele küsimustele oma vastusevariant. Ära viili ega valeta iseendale. Peale vastamist loe kokku oma punktid (leiduvad sinu vastusevariandi taga). Tulemused testi lõpus.
A. Tube koristades on sinu jaoks vajalikeim atribuut:
tolmuimeja (1)
survepesur (2)
töökindel hari (3)
toekas luud (4)
B. Kahtlustades, et su mehel on afäär, käitud järgmiselt:
ei tee väljagi; see ei ole kindlasti mitte tõsi (1)
jälgid märke ja kui kahtlused leiavad kinnitust, võtad ette tõsisema jutuajamise (2)
mida? minu mehel afäär? see t****** pole sellekski võimeline (3)
kargad oma teravate geelküüntega näkku nii mehele kui kõigile võimalikele kaasosalistele (4)
C. Mees laekub koju vastu hommikut, maakera on ta jõudnud ümmarguseks juua. Mida teed sina?
suunad härra voodisse, paned öökapile aspiriini ja liitri külma tomatimahla ning lased inimesel rahus olla (1)
käitud režiimil “pilt on, häält ei ole” (2)
käitud režiimil “palju kurja häält ja pildi kustutame sul ka kohe ära” (3)
kasvatusvahend nimega taignarull. sellega saab küpsetada kah vää? seda ma ei teadnudki… (4)
D. Mees ärkab järgmisel hommikul (lõunal/õhtul). Sinu tervitussõnad:
tahad sa äkki õlut või midagi? (1)
(hästi irooniliselt) näe, kes meil siin siis nüüd jälle on (2)
endiselt režiimil “pilt on, häält ei ole” (3)
mehe kohvreid pakkides pomised mantrat: käi v****, m***, t******** (4)
E. Lastekasvatusküsimustes käib asi nii:
Kui me koos elame ja lapsi kasvatame, on sõnaõigus mõlemail. Erimeelsused lahendame argumenteerides. (1)
Mis neist lastest kasvatada, küll kasvavad ise (2)
Mees peab selle koha pealt suu kinni, kasvagu kõigepealt ise suureks (3)
Kui ta raisk üritab midagi öelda, saab laksu kirja (4)
F. Kui sõber vajab abi, vastab sinu kohta järgmine väide:
Kui sõbral on abi vaja, olen alati valmis. Milleks siis sõbrad on? (1)
Eks ma ikka aitan… kui mul see võimalik on. (2)
Ahah, nüüd sa vajad abi? Aga millal sa mulle viimati appi tulid? Ja üleüldse, helista mulle homme, praegu ma magan. Siis ma äkki aitan sind kah. Vist.(3)
Abi? Mis abi? Saa ise hakkama, rsk. Kes mind kunagi aidanud on? Mingi sõber oled mulle vää? (4)
G. Meeste ja naiste vahelise sõpruse kohta arvan ma nii:
Sõprus on täiesti võimalik mõistusega indiviidide vahel, soost olenemata (1)
No ma võin ju sõber olla… aga raudselt on asjal mingi tagamõte (2)
Ei ole võimalik, kõik taandub instinktidele (3)
Sõber või mitte, kõik võtan rajalt maha. (4)
H. Sõbranna ja ta mehe teed viisid lahku. Sinu arvamus on:
Iga asi on millekski vajalik,sa olidki tema jaoks liiga hea. (1)
Lahku siis lahku, ära ulu ja ela edasi. (2)
Seda oli ette näha, ta oligi sinu jaoks liiga hea. (3)
Lõpuks ometi. Anna mulle ta telefoninumber. (4)
I. Üldiselt arvan ma asjadest nii:
igaühe jaoks on kuskil keegi, tuleb vaid õige üles leida (1)
igaühe jaoks on kuskil keegi… ainult mitte minu jaoks (2)
igaühe jaoks on kuskil keegi… paraku ei pruugi keegil piisavalt pappi olla… (3)
igaühe jaoks on kuskil keegi, tuleb vaid õige üle lüüa (4)
J. Tänasel volbriööl ma teen (või tahan teha) nii:
grillin, tšillin, olen koos omadega (1)
grillin, tšillin ja vaatan, kes mulle välja teeb (2)
grillin, tšillin ja otsin omale mõne ägeda meesnõia (3)
grillin, tšillin ja otsin, kellele ära panna (4).
***
Lugesid punktid kokku? Vastused on siin:
1-10. Sa pole nõia moodigi. Mine ja arene! Oled üks sedasorti naine, keda igapäevaelus eriti kohata ei saa (ja olgu see sulle lohutuseks). Täna sul läbudele asja ei ole. Muide, kui sa tolmuimejal lennata püüad, jääb teekond lühikeseks- need riistapuud töötavad elektriga. Ja olgu teatatud- loll on see mees, kes sinusuguse käest laseb. Klassifikatsioon- ebanõid.
11-20 On hetki, kus peaaegu nagu hakkaks juba looma… ent siiski oled nõrk! Nõrk, ma ütlen. Su inimlikud jooned saavad võitu ellakäitumisest, olgugi, et see aeg-ajalt sinus pead tõstab. Kui sa peaks õhtu jooksul teiste nõidadega kokku puutuma, hoia parem tahaplaanile. Klassifikatsioon- poleveelnõid
21-30 Hakkab looma! Päriselt kah! Sest mis oleks parem ärapanemisest? Eriti kui on ära pandud asja eest?
Saad uue tuule tiibadesse ning õitsed õhtust hommikuni. Ära siis meest päris ära unusta, tema, õnnetuke, ei saa niikuinii asjadest aru. Enamasti. Klassifikatsioon-pärisnõid
31-40 Palju õnne! Täna on just sinu päev (ja öö) ! Have fun! Klassifikatsioon – übernõid.
***
Tegelikult oleks hullult huvitav teada, mis liigi alla mu blogi lugejad kuuluvad:)
***
Olgu ette ära öeldud, et tsenseeritud roppuste pärast ma südant ei valuta. Ebanõiad nende küsimusteni ei jõudnudki, muud isendid kannatavad välja küll.
***
He4ad volberdamist!

Nüüd ma tean, miks peavalu giljotiiniga ei ravita…

Naisinime on täna niru. Palaviku, paistes kurgumandlite ja peavaluga. Siruli voodis.
Meesinime asjatab ja liigub täitsa vabalt. Tal on igasuguseid põnevaid plaane.
Naisinime tahab ka asjatada.
M: Sina ole ilusti haige ja pikali.
N: A igav on ju!
M: Kannatad ära. Ega midagi teha ei ole.
N: Giljotiin?
M: Hull oled peast või? Pärast on nii nagu Lerna soo hüdral- võtad pea maha, kaks kasvab asemele. Mis ma teen naisega, kellel on kaheksa pead?
N: Aga mõtle, kui palju juttu ma siis räägiks!
M: No seda minagi ju…
🙂
***
Muide, tõestamist on leidnud, et kuřgukaagid telekat ei vaata- neil pole uduaimugi, et fařingodol fořte’t nähes tuleb kiiřelt minekut teha.

Üks väike küsimus

Kui keegi teab, seletagu mullegi kas on wordpressis võimalik statistikas välja lugeda konkreetser postituse statistikat? On olemas küll top “viimase nädala jooksul” ja “täna”… aga oh uudishimukest…. 🙂

Posted in niisama. 1 Comment »

Piimaninad

Eile juhtus olema see päev kui kodune külmutuskapp sisaldas 3 liitrit piima. Ja see nõudis realiseerimist.
Naisinime otsustas piima-makaronisupi ja vürtsiheeringavõileibade kasuks. Meesinime oli poolt.
Juunior otsustas lumepallisupi kasuks. Selle peale teatasid nii mees- kui naisinime ühehäälselt: iuuuuuu….
Aga probleemi pole, kui piima jätkub kõigi toitude jaooks, eksole. Eriti kui saab kokku leppida, et naika teeb suppi ja Juunior oma magustoitu. Meesinime läks Juuniorile kööki moraalseks toeks appi, naisinime hoidis end targu kõrvale (olgu öeldud, et kuna ei meesinime ega naisinime lumepallisuppi ei tarbi, pole nad seda iial valmistanud ka).
Retsepti hankimine oli lihtne, ka valmistamisõpetus detailne. Seetõttu mõtlesid Targad Vanainimesed kogu tööprotsessi detailideni läbi enne kui meesinime Juuniori instrueerima läks (ikka sellesama targa näo tegemise eesmärgil).
Kui naisinime veerand tundi hiljem kööki astus, hakkas nimetet magustoit valmima. Ruum nägi välja nagu warmduscheri afterparty ning Juunior üritas meesinimest munavalgeklimpe maitsema sundida. Loomulikult ei õnnestunud see mitte. Valmistoote serveeris Juunior nii endale kui Seeniorile uhkusega ja eelarvamuseta.
Köök jäeti supikeetjatele.
Veerand tundi hiljem, kui supp valmis oli, lisandus kööki Juunior küsimusega “Kas midagi soolast on?”
Veel veerand tundi hiljem küsis Juunior, mis lumepallide ülejäägiga teha, et rohkem nagu ei tahaks. Targad Vanainimesed arvasid, et vahest ehk pannkooke või mingit vormirooga.
Õhtul hilja pistis Juunior pea Tarkade Vanainimeste ukse vahelt sisse ja teatas: “Kui ma veel kunagi tahan lumepallisuppi, siduge mind kuhugi kinni”.
Supp, muide, sai veerand tunniga otsa.

Üü Kaa Tee

Need kes mäletavad, teavad, et kõne all on ühiskondlikult kasulik töö. Nõukaaja lapsed pidid ühiskonna hüvanguks tööd rabama- viima vanapaberit, korjama ravimtaimi, parandama kooli raamatukogus katkiseid teoseid ning suviti tegema kooliaias aiatööd.
Meie koolis on aastaid olnud vanapaberi kogumise teema aktuaalne, aiatöö on eksisteerinud sama kaua kui aed ise… ning kui ei ole aias midagi tarka teha, siis koolimajas annab ikka midagi korrastada. Kooli palgal on ka mingi null koma x koormusega aednik, kes talveajal köögis toimetab ning kevadel-suvel-sügisel aias majandab. Ka kokatädid on aias aktiivsed, tänu millele on koolisööklas olnud palju oma aia teemasid- marjad (mahlad), supiroheline, porgandid, kaalikad, kapsad. Õunapuud on meil samuti, õunu on lubatud süüa kõigil küla lastel, tingimusel, et õunad peavad olema puult alla kukkunud ning korra hammustatud õuna lihtsalt maha vedelema ei jäeta.
Porgandid kadusid eelmisel aastal: liiga palju jama ja tüli. See aasta tarbisime külmutatud juurikaid. Täna juuriti välja osa marjapõõsaid.
Ja eks ma saan ühest küljest aru ka- palkasid vähendati, lapsed ei viitsi , lapsed ei oska, lapsed on suvel laiali. Öeldakse, et me teeme parem ise aias kiiresti ära, selle asemel et jõmpsikatega jageleda, on lihtsam. Saan aru… ja mul on kahju. Eriti kahju on sellest, et peame taimi tundma õppima pildi pealt. Et paljud lapsed (mitte kõik, osadel on ikka oma aiad ka) jäävad ilma võimalusest ise kogeda, kuidas see söögi kasvatamine siis ikkagi käib. Võimalik, et kümne aasta pärast arvavad siis juba ka maalapsed, et piim tuleb poest.
Ma olen vist loll… aga arvan, et endale eluks vajaliku iseenese kätega valmistamine peaks olema tänapäeval pigem privileeg kui tüütu kohustus, võtame paljusid asju nii iseenesestmõistetavana, et unustame ära olulise.
Ja kui ma pakun siis välja, et lapsed võiks siis vähemalt koolihoone heaks midagi korrastada, kuulen vastuseisu: nad ju ei oska värvida, teevad rohkem tüli kui kasu ja kui neid õpetama hakata, läheb liiga palju aega ja selle aja eest meile ei maksta. Jällegi surnud ring. Argument, et inimene ei kipu lõhkuma seda, mille ta oma kätega loonud on, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.(Oma eelmise klassiga remontisime ise oma klassiruumi, seda siis, kui lapsed läksid 6sse klassi; kaks aastat ei olnud remondimehel sinna asja ja kui uhked nad veel ise olid…)
Üks ÜKT on meile jäänud- kevadine rämpsukorjamine; igal klassil oma objekt. Meie puhastasine koolimajast poeni viivat teed ja loomulikult selle ümbrust. Pärast kuulutas üks poistest: kes siia veel ühe kommipaberi maha viskab, saab tappa! Loodetavasti tuleb see talle meelde, kui tal endal kiusatus tekib prahti maha loopida.
***
Lapsena ei käinud ma ise just väga hea meelega aiatööl, küll aga sain aru selle vajalikkusest. Raamatukogus raamatuid mulle suisa meeldis parandada.
Maal tädi juures korjasin suviti punaseid sõstraid ning kõplasin kartuleid; sealt saime ka oma talvekartulid. Sealtmaalt on mulle vastuvõetamatu tõsta taldrik toitu täis ning loopida minema, mida süüa ei suuda.
Ma pole suurem asi kuduja, ent neljandas klassis kootud vesti kandsin 20ndaks eluaastaks ribadeks. Teisest omakootud kampsikust sai hiljem rüiuvaip.
***
Maailmas on vist miskit väga viltu, kui saamise eest piisab vaid värviliste paberite vastu andmisest…

Loogika

Kodanik mina ja Juunior tulevad koos koju.
Kodanik mina olin kodus viimati varahommikul, Juunior paar tundi tagasi.
Kodanik mina soovib avada postkasti- no äkki keegi kirjutab või nii. Või saadab mõne arve. Või hädapärast mõne reklaamvoldikugi.
Juunior: Seal sees pole midagi.
Mina: Kust sa tead?
Juunior: Ma võtsin juba ära.
Mina: Mis seal siis oli?
Juunior: Mitte midagi.
😀

On teil õdesid?

Mul on. Üks õde. Viie lapse ema ja ühe kasuema. Ja nüüdseks ka kahekordne vanaema, mis omakorda teeb minust kahekordse vanatädi (aiaaaaaa 🙂 ).
Niisiis- nagu te aru saite, on mul üks õde. Initsiaali pidi D. Minust kaks aastat noorem. Ja see tähendab seda, et kui me juba kõnevõimelisteks saime, oli meil üht koma teist omavahel rääkida- kaks aastat on väga väike vahe.
Ema teab rääkida, et ajal kui õde veel kõnevõimetu oli, võtsin mina sõna mõlema eest: kui titt voodis ringi keeras, olla mina konstateerinud ähvardaval häälel: ah sa pöördusid? ja kui õde mingi (minu arvates) nurjatusega hakkama sai, olla ma nentinud: sa igavene Jürgen. (Jürgen oli mu ema tolleaegne ülemus, mine tea, kust see laps need laulud võttis. ) 🙂
Kui mina olin 5 ja D 3, sattusime koos nakkushaiglasse, düsenteeriakahtlusega. Või mine sa tea, kui palju seal nüüd seda kahtlust oli. No igatahes olid seal Lina tänava nakkushaiglas sellised palatid ( boksid) mis omavahel pooleldi vineer; pooleldi klaasseinaga eraldet. Ja üleval oli ka õhuruumi, nii 50 cm jagu. Meie kõrvalboksis viibisid kaks venda, suht meievanused, Me siis kaubitsesime üle klaasseina. Asi hakkas nii peale, et kodanikud soovisid meilt nukku laenata (puhas plast, kiilaspea, käed kummipaelaga kinni), meie saime nende käest kollase pardi. Hiljem vahetasime ka maiustusi, üle porte meie poolt kihilist marmelaadi, nende poolt apelsini- siodrunilõigumarmelaadi. Kes mäletab, see teab, Asi läks jamaks siis, kui mänguasju tagasi vahetama hakkasime ning naabrite noorem oli laenatud nuku suutnud juppideks eraldada. Meie poolt rändas part tagasi nii nagu tuligi, nende poolt tulev plastnukk maandus osakaupa. Ja -oh häda- viimane jupp (üks kätest) maandus potis, kuhu noorem õde just oma düsenteerialimingu nähtavale toonud oli. Kohusetundlik vanem õde (mina)õngitses selle sealt välja ja pakkis öökapi sahtlisse. Mis glasuuritud plastkäest edasi sai, pole teada.
Kui me kolisime Tartus kohta, mida me siiani koduks peame, laienes nii sõprus- kui suhtlusringkond. Naabritüdrikud olid meiega sama vanad… ja ei lakanud meie hoovist luurekad, õue- etendused ega suusaretked pikki raudteed. Ja tol ajal veel remonditavas keldris asustasime eriti salajase seltskonna nimega Hõbetähe Ordu.
Muusikakoolis käisime samuti mõlemad-õde viiuli ja mina klaveri erialal. Ja kui mõlemal üle viskas, astusime sisse Tartu lastekunstikooli.
Jututunnid enne uinumist olid obligatoorsed, seda juba varakult. Fantaasiamaailm eeldas alati põgenemist kuhugi kaugemale ära. Ja vahet pole, kumb meist alustas teemat lausega : Ükskord me läksime väravast läbi ja seal oli nääripidu… (ja teine võttis siis jutujärje üles ja jätkus siis kauemaks…)
Kui meist kord pubekad said, olime üsna üksmeelsed; D kirjutas mulle päevikusse puudumistõendeid ema allkirjaga ja mina vastupidi- isa allkirjaga. Olgem ausad, neid läks vaja küll. Polnud just harvad juhud kui me D-ga koolimineku asemel hiilisime Tartu raudteejaama et sõita Valka Läti komme tooma.
Pmst, kui teil on õdesid, siis teate ise kah, millest räägin. Aga sulle , kallis D , palju õnne sünnipäevaks. Ja hea, et sa poiskene pole, muidu ma peaks ütlema: kallis Jüri 😀