Oled nõid või ei? Testi end ise :)

Vali järgnevatele küsimustele oma vastusevariant. Ära viili ega valeta iseendale. Peale vastamist loe kokku oma punktid (leiduvad sinu vastusevariandi taga). Tulemused testi lõpus.
A. Tube koristades on sinu jaoks vajalikeim atribuut:
tolmuimeja (1)
survepesur (2)
töökindel hari (3)
toekas luud (4)
B. Kahtlustades, et su mehel on afäär, käitud järgmiselt:
ei tee väljagi; see ei ole kindlasti mitte tõsi (1)
jälgid märke ja kui kahtlused leiavad kinnitust, võtad ette tõsisema jutuajamise (2)
mida? minu mehel afäär? see t****** pole sellekski võimeline (3)
kargad oma teravate geelküüntega näkku nii mehele kui kõigile võimalikele kaasosalistele (4)
C. Mees laekub koju vastu hommikut, maakera on ta jõudnud ümmarguseks juua. Mida teed sina?
suunad härra voodisse, paned öökapile aspiriini ja liitri külma tomatimahla ning lased inimesel rahus olla (1)
käitud režiimil “pilt on, häält ei ole” (2)
käitud režiimil “palju kurja häält ja pildi kustutame sul ka kohe ära” (3)
kasvatusvahend nimega taignarull. sellega saab küpsetada kah vää? seda ma ei teadnudki… (4)
D. Mees ärkab järgmisel hommikul (lõunal/õhtul). Sinu tervitussõnad:
tahad sa äkki õlut või midagi? (1)
(hästi irooniliselt) näe, kes meil siin siis nüüd jälle on (2)
endiselt režiimil “pilt on, häält ei ole” (3)
mehe kohvreid pakkides pomised mantrat: käi v****, m***, t******** (4)
E. Lastekasvatusküsimustes käib asi nii:
Kui me koos elame ja lapsi kasvatame, on sõnaõigus mõlemail. Erimeelsused lahendame argumenteerides. (1)
Mis neist lastest kasvatada, küll kasvavad ise (2)
Mees peab selle koha pealt suu kinni, kasvagu kõigepealt ise suureks (3)
Kui ta raisk üritab midagi öelda, saab laksu kirja (4)
F. Kui sõber vajab abi, vastab sinu kohta järgmine väide:
Kui sõbral on abi vaja, olen alati valmis. Milleks siis sõbrad on? (1)
Eks ma ikka aitan… kui mul see võimalik on. (2)
Ahah, nüüd sa vajad abi? Aga millal sa mulle viimati appi tulid? Ja üleüldse, helista mulle homme, praegu ma magan. Siis ma äkki aitan sind kah. Vist.(3)
Abi? Mis abi? Saa ise hakkama, rsk. Kes mind kunagi aidanud on? Mingi sõber oled mulle vää? (4)
G. Meeste ja naiste vahelise sõpruse kohta arvan ma nii:
Sõprus on täiesti võimalik mõistusega indiviidide vahel, soost olenemata (1)
No ma võin ju sõber olla… aga raudselt on asjal mingi tagamõte (2)
Ei ole võimalik, kõik taandub instinktidele (3)
Sõber või mitte, kõik võtan rajalt maha. (4)
H. Sõbranna ja ta mehe teed viisid lahku. Sinu arvamus on:
Iga asi on millekski vajalik,sa olidki tema jaoks liiga hea. (1)
Lahku siis lahku, ära ulu ja ela edasi. (2)
Seda oli ette näha, ta oligi sinu jaoks liiga hea. (3)
Lõpuks ometi. Anna mulle ta telefoninumber. (4)
I. Üldiselt arvan ma asjadest nii:
igaühe jaoks on kuskil keegi, tuleb vaid õige üles leida (1)
igaühe jaoks on kuskil keegi… ainult mitte minu jaoks (2)
igaühe jaoks on kuskil keegi… paraku ei pruugi keegil piisavalt pappi olla… (3)
igaühe jaoks on kuskil keegi, tuleb vaid õige üle lüüa (4)
J. Tänasel volbriööl ma teen (või tahan teha) nii:
grillin, tšillin, olen koos omadega (1)
grillin, tšillin ja vaatan, kes mulle välja teeb (2)
grillin, tšillin ja otsin omale mõne ägeda meesnõia (3)
grillin, tšillin ja otsin, kellele ära panna (4).
***
Lugesid punktid kokku? Vastused on siin:
1-10. Sa pole nõia moodigi. Mine ja arene! Oled üks sedasorti naine, keda igapäevaelus eriti kohata ei saa (ja olgu see sulle lohutuseks). Täna sul läbudele asja ei ole. Muide, kui sa tolmuimejal lennata püüad, jääb teekond lühikeseks- need riistapuud töötavad elektriga. Ja olgu teatatud- loll on see mees, kes sinusuguse käest laseb. Klassifikatsioon- ebanõid.
11-20 On hetki, kus peaaegu nagu hakkaks juba looma… ent siiski oled nõrk! Nõrk, ma ütlen. Su inimlikud jooned saavad võitu ellakäitumisest, olgugi, et see aeg-ajalt sinus pead tõstab. Kui sa peaks õhtu jooksul teiste nõidadega kokku puutuma, hoia parem tahaplaanile. Klassifikatsioon- poleveelnõid
21-30 Hakkab looma! Päriselt kah! Sest mis oleks parem ärapanemisest? Eriti kui on ära pandud asja eest?
Saad uue tuule tiibadesse ning õitsed õhtust hommikuni. Ära siis meest päris ära unusta, tema, õnnetuke, ei saa niikuinii asjadest aru. Enamasti. Klassifikatsioon-pärisnõid
31-40 Palju õnne! Täna on just sinu päev (ja öö) ! Have fun! Klassifikatsioon – übernõid.
***
Tegelikult oleks hullult huvitav teada, mis liigi alla mu blogi lugejad kuuluvad:)
***
Olgu ette ära öeldud, et tsenseeritud roppuste pärast ma südant ei valuta. Ebanõiad nende küsimusteni ei jõudnudki, muud isendid kannatavad välja küll.
***
He4ad volberdamist!

Nüüd ma tean, miks peavalu giljotiiniga ei ravita…

Naisinime on täna niru. Palaviku, paistes kurgumandlite ja peavaluga. Siruli voodis.
Meesinime asjatab ja liigub täitsa vabalt. Tal on igasuguseid põnevaid plaane.
Naisinime tahab ka asjatada.
M: Sina ole ilusti haige ja pikali.
N: A igav on ju!
M: Kannatad ära. Ega midagi teha ei ole.
N: Giljotiin?
M: Hull oled peast või? Pärast on nii nagu Lerna soo hüdral- võtad pea maha, kaks kasvab asemele. Mis ma teen naisega, kellel on kaheksa pead?
N: Aga mõtle, kui palju juttu ma siis räägiks!
M: No seda minagi ju…
🙂
***
Muide, tõestamist on leidnud, et kuřgukaagid telekat ei vaata- neil pole uduaimugi, et fařingodol fořte’t nähes tuleb kiiřelt minekut teha.

Üks väike küsimus

Kui keegi teab, seletagu mullegi kas on wordpressis võimalik statistikas välja lugeda konkreetser postituse statistikat? On olemas küll top “viimase nädala jooksul” ja “täna”… aga oh uudishimukest…. 🙂

Posted in niisama. 1 Comment »

Piimaninad

Eile juhtus olema see päev kui kodune külmutuskapp sisaldas 3 liitrit piima. Ja see nõudis realiseerimist.
Naisinime otsustas piima-makaronisupi ja vürtsiheeringavõileibade kasuks. Meesinime oli poolt.
Juunior otsustas lumepallisupi kasuks. Selle peale teatasid nii mees- kui naisinime ühehäälselt: iuuuuuu….
Aga probleemi pole, kui piima jätkub kõigi toitude jaooks, eksole. Eriti kui saab kokku leppida, et naika teeb suppi ja Juunior oma magustoitu. Meesinime läks Juuniorile kööki moraalseks toeks appi, naisinime hoidis end targu kõrvale (olgu öeldud, et kuna ei meesinime ega naisinime lumepallisuppi ei tarbi, pole nad seda iial valmistanud ka).
Retsepti hankimine oli lihtne, ka valmistamisõpetus detailne. Seetõttu mõtlesid Targad Vanainimesed kogu tööprotsessi detailideni läbi enne kui meesinime Juuniori instrueerima läks (ikka sellesama targa näo tegemise eesmärgil).
Kui naisinime veerand tundi hiljem kööki astus, hakkas nimetet magustoit valmima. Ruum nägi välja nagu warmduscheri afterparty ning Juunior üritas meesinimest munavalgeklimpe maitsema sundida. Loomulikult ei õnnestunud see mitte. Valmistoote serveeris Juunior nii endale kui Seeniorile uhkusega ja eelarvamuseta.
Köök jäeti supikeetjatele.
Veerand tundi hiljem, kui supp valmis oli, lisandus kööki Juunior küsimusega “Kas midagi soolast on?”
Veel veerand tundi hiljem küsis Juunior, mis lumepallide ülejäägiga teha, et rohkem nagu ei tahaks. Targad Vanainimesed arvasid, et vahest ehk pannkooke või mingit vormirooga.
Õhtul hilja pistis Juunior pea Tarkade Vanainimeste ukse vahelt sisse ja teatas: “Kui ma veel kunagi tahan lumepallisuppi, siduge mind kuhugi kinni”.
Supp, muide, sai veerand tunniga otsa.

Üü Kaa Tee

Need kes mäletavad, teavad, et kõne all on ühiskondlikult kasulik töö. Nõukaaja lapsed pidid ühiskonna hüvanguks tööd rabama- viima vanapaberit, korjama ravimtaimi, parandama kooli raamatukogus katkiseid teoseid ning suviti tegema kooliaias aiatööd.
Meie koolis on aastaid olnud vanapaberi kogumise teema aktuaalne, aiatöö on eksisteerinud sama kaua kui aed ise… ning kui ei ole aias midagi tarka teha, siis koolimajas annab ikka midagi korrastada. Kooli palgal on ka mingi null koma x koormusega aednik, kes talveajal köögis toimetab ning kevadel-suvel-sügisel aias majandab. Ka kokatädid on aias aktiivsed, tänu millele on koolisööklas olnud palju oma aia teemasid- marjad (mahlad), supiroheline, porgandid, kaalikad, kapsad. Õunapuud on meil samuti, õunu on lubatud süüa kõigil küla lastel, tingimusel, et õunad peavad olema puult alla kukkunud ning korra hammustatud õuna lihtsalt maha vedelema ei jäeta.
Porgandid kadusid eelmisel aastal: liiga palju jama ja tüli. See aasta tarbisime külmutatud juurikaid. Täna juuriti välja osa marjapõõsaid.
Ja eks ma saan ühest küljest aru ka- palkasid vähendati, lapsed ei viitsi , lapsed ei oska, lapsed on suvel laiali. Öeldakse, et me teeme parem ise aias kiiresti ära, selle asemel et jõmpsikatega jageleda, on lihtsam. Saan aru… ja mul on kahju. Eriti kahju on sellest, et peame taimi tundma õppima pildi pealt. Et paljud lapsed (mitte kõik, osadel on ikka oma aiad ka) jäävad ilma võimalusest ise kogeda, kuidas see söögi kasvatamine siis ikkagi käib. Võimalik, et kümne aasta pärast arvavad siis juba ka maalapsed, et piim tuleb poest.
Ma olen vist loll… aga arvan, et endale eluks vajaliku iseenese kätega valmistamine peaks olema tänapäeval pigem privileeg kui tüütu kohustus, võtame paljusid asju nii iseenesestmõistetavana, et unustame ära olulise.
Ja kui ma pakun siis välja, et lapsed võiks siis vähemalt koolihoone heaks midagi korrastada, kuulen vastuseisu: nad ju ei oska värvida, teevad rohkem tüli kui kasu ja kui neid õpetama hakata, läheb liiga palju aega ja selle aja eest meile ei maksta. Jällegi surnud ring. Argument, et inimene ei kipu lõhkuma seda, mille ta oma kätega loonud on, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.(Oma eelmise klassiga remontisime ise oma klassiruumi, seda siis, kui lapsed läksid 6sse klassi; kaks aastat ei olnud remondimehel sinna asja ja kui uhked nad veel ise olid…)
Üks ÜKT on meile jäänud- kevadine rämpsukorjamine; igal klassil oma objekt. Meie puhastasine koolimajast poeni viivat teed ja loomulikult selle ümbrust. Pärast kuulutas üks poistest: kes siia veel ühe kommipaberi maha viskab, saab tappa! Loodetavasti tuleb see talle meelde, kui tal endal kiusatus tekib prahti maha loopida.
***
Lapsena ei käinud ma ise just väga hea meelega aiatööl, küll aga sain aru selle vajalikkusest. Raamatukogus raamatuid mulle suisa meeldis parandada.
Maal tädi juures korjasin suviti punaseid sõstraid ning kõplasin kartuleid; sealt saime ka oma talvekartulid. Sealtmaalt on mulle vastuvõetamatu tõsta taldrik toitu täis ning loopida minema, mida süüa ei suuda.
Ma pole suurem asi kuduja, ent neljandas klassis kootud vesti kandsin 20ndaks eluaastaks ribadeks. Teisest omakootud kampsikust sai hiljem rüiuvaip.
***
Maailmas on vist miskit väga viltu, kui saamise eest piisab vaid värviliste paberite vastu andmisest…

Loogika

Kodanik mina ja Juunior tulevad koos koju.
Kodanik mina olin kodus viimati varahommikul, Juunior paar tundi tagasi.
Kodanik mina soovib avada postkasti- no äkki keegi kirjutab või nii. Või saadab mõne arve. Või hädapärast mõne reklaamvoldikugi.
Juunior: Seal sees pole midagi.
Mina: Kust sa tead?
Juunior: Ma võtsin juba ära.
Mina: Mis seal siis oli?
Juunior: Mitte midagi.
😀

On teil õdesid?

Mul on. Üks õde. Viie lapse ema ja ühe kasuema. Ja nüüdseks ka kahekordne vanaema, mis omakorda teeb minust kahekordse vanatädi (aiaaaaaa 🙂 ).
Niisiis- nagu te aru saite, on mul üks õde. Initsiaali pidi D. Minust kaks aastat noorem. Ja see tähendab seda, et kui me juba kõnevõimelisteks saime, oli meil üht koma teist omavahel rääkida- kaks aastat on väga väike vahe.
Ema teab rääkida, et ajal kui õde veel kõnevõimetu oli, võtsin mina sõna mõlema eest: kui titt voodis ringi keeras, olla mina konstateerinud ähvardaval häälel: ah sa pöördusid? ja kui õde mingi (minu arvates) nurjatusega hakkama sai, olla ma nentinud: sa igavene Jürgen. (Jürgen oli mu ema tolleaegne ülemus, mine tea, kust see laps need laulud võttis. ) 🙂
Kui mina olin 5 ja D 3, sattusime koos nakkushaiglasse, düsenteeriakahtlusega. Või mine sa tea, kui palju seal nüüd seda kahtlust oli. No igatahes olid seal Lina tänava nakkushaiglas sellised palatid ( boksid) mis omavahel pooleldi vineer; pooleldi klaasseinaga eraldet. Ja üleval oli ka õhuruumi, nii 50 cm jagu. Meie kõrvalboksis viibisid kaks venda, suht meievanused, Me siis kaubitsesime üle klaasseina. Asi hakkas nii peale, et kodanikud soovisid meilt nukku laenata (puhas plast, kiilaspea, käed kummipaelaga kinni), meie saime nende käest kollase pardi. Hiljem vahetasime ka maiustusi, üle porte meie poolt kihilist marmelaadi, nende poolt apelsini- siodrunilõigumarmelaadi. Kes mäletab, see teab, Asi läks jamaks siis, kui mänguasju tagasi vahetama hakkasime ning naabrite noorem oli laenatud nuku suutnud juppideks eraldada. Meie poolt rändas part tagasi nii nagu tuligi, nende poolt tulev plastnukk maandus osakaupa. Ja -oh häda- viimane jupp (üks kätest) maandus potis, kuhu noorem õde just oma düsenteerialimingu nähtavale toonud oli. Kohusetundlik vanem õde (mina)õngitses selle sealt välja ja pakkis öökapi sahtlisse. Mis glasuuritud plastkäest edasi sai, pole teada.
Kui me kolisime Tartus kohta, mida me siiani koduks peame, laienes nii sõprus- kui suhtlusringkond. Naabritüdrikud olid meiega sama vanad… ja ei lakanud meie hoovist luurekad, õue- etendused ega suusaretked pikki raudteed. Ja tol ajal veel remonditavas keldris asustasime eriti salajase seltskonna nimega Hõbetähe Ordu.
Muusikakoolis käisime samuti mõlemad-õde viiuli ja mina klaveri erialal. Ja kui mõlemal üle viskas, astusime sisse Tartu lastekunstikooli.
Jututunnid enne uinumist olid obligatoorsed, seda juba varakult. Fantaasiamaailm eeldas alati põgenemist kuhugi kaugemale ära. Ja vahet pole, kumb meist alustas teemat lausega : Ükskord me läksime väravast läbi ja seal oli nääripidu… (ja teine võttis siis jutujärje üles ja jätkus siis kauemaks…)
Kui meist kord pubekad said, olime üsna üksmeelsed; D kirjutas mulle päevikusse puudumistõendeid ema allkirjaga ja mina vastupidi- isa allkirjaga. Olgem ausad, neid läks vaja küll. Polnud just harvad juhud kui me D-ga koolimineku asemel hiilisime Tartu raudteejaama et sõita Valka Läti komme tooma.
Pmst, kui teil on õdesid, siis teate ise kah, millest räägin. Aga sulle , kallis D , palju õnne sünnipäevaks. Ja hea, et sa poiskene pole, muidu ma peaks ütlema: kallis Jüri 😀

Kirjandi küpsetamine kümnel teemal

Täna siis oli see päev, kus abituriendid pidid verbaalselt isamaale ilmutama kui küpsed nad kõik siis on Eile õhtul avaldas tavainime oma blogis üleskutse: kirjutame ära, elik siis teeme vanuigi veel katse näidata, kui küpsed me X aastat hiljem oleme. Mõnus mõte, iseenesest. Kõhkleval ja kahtleval seisukohal olin veel hommikunigi kui teemad välja kuulutati. Siis sain aru, et ei ole minust kirjutajat mette.
Teemad olid sellised:
1. Ühiskond kui noorsoo väärtuste kujundaja
2. Rahva hing ja iseloom avaldub tema kirjanduses
3. „Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt …” (Hermann Hesse)
4. Haridus – kas kohustus või võimalus?
5. „Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir.” (Konrad Adenauer)
6. Ajaloos vastutab kõige eest järelpõlv
7. Kuidas on teaduse ja tehnika areng muutnud inimeste maailmapilti?
8. Argipäev vajab muinasjutte
9. Oo sport, sa oled raha!
10. Igaühe õnn on kordumatu
Polegi nii pahad teemad iseenesest muidugi,aga oo jampsi, nende teemadega ei mahu ma mingi valemiga etteantud muude kriteeriumide raamesse. Esiteks peab kirjatükk sisaldama 600-800 sõna, mõni teema on aga selline, et 600 sõna sellele pühendada on ilmselge aja- ja ressursiraiskamine (1, 8, 10, lihtsalt väited iseenesest ütlevad ju ära, et nii see ongi). Teemad, millest tahaks kirjutada (3, 5), nõuavad temaatikatundmist ja arvatavasti ka tsiteerimist; vaevalt et ÕS Adenaueri osas siin suurt abi pakub. Ja mõnede teemade (6, 7) puhul jääks ka 6000-8000 sõna väheks kui sügavuti süüvida.
Niisiis, järele jäävad teemad minu puhul oleks 2, 4 ja 9?
Võib.
Aga ka neil teemadel kirjutamine (nimetage seda pealegi arutluseks, kui tahate) muutub (minu puhul) vist pigem targutamiseks. Oo sport, sa oled raha- no kust otsast, ei ole sa ju midagi. Sport ei ole vaid olümpiamängud ega palgaline bisnes, ka tervisesport on sport ja halli ta kelleltki erilisi väljaminekuid nõuab. Haridus on nii kohustus kui võimalus; hea mõtte oleks saanud siis, kui “hariduse” asemel “haritus” olnuks. Ja see teema, kuis rahva hing tema kirjanduses väljendub… ma alustaksin “rahva” definitsioonist. Ning see iseenesest saanuks juba nii pikk sõnavõtt, et kümmekond aa nelja ära täidaks.Et millest õieti siis jutt käib, rahvast, rahvusest või inimestest? Ja selgitamaks kolme eelnimetet mõistet oleks ma kogu mustandipaberi juba äragi raisanud. Jamade jama. Nii et andke mulle need kümme teemat, ma kirjutan nad kõik ühte patta kokku ja mahun etteantud raamidesse ja ükski kontroll ei pea end nikastama mõistatades mida nüüd täpselt öelda taheti.
***
Lugesin kirjapandu läbi ja hämmeldusin ise ka:
1. Kas ma tõesti nii mannetu kirjutaja olen, et kui ülesanne antakse, täita ei suuda?
2. Kas meie poliitikud on oma aja produktid, et olematul teemal 600-800 sõna ära jahuvad, pointini jõudmata?
3. Kas võib nii olla, et see, mis noorest peas süvafilosoofiana tundus, paistab kuldses keskeas iseenesestmõistetav?
Nii et nüüd ma siis istun siin ja nuputan- olen ma täiesti toores või totaalselt üleküpsenud…

Võõrsil ja kodus

Kaks päeva kultuuritarbimist Noarootsis sai otsa.
Oli tore.
Aga alustagem algusest.
Elukestva õppe raames veedan päris palju oma ajast ühe kõrgkooli studioosusena. Ja kõrgkoolis teatavasti tuleb sooritada ka eksameid. Eile ja täna siis laulu- ja hääleseade eksamid kontserdivormis. Ja sinna kõrvale ka tutvumised erinevate huviobjektidega. Seltskond: kolm õppejõudu, seitse üliõpilast (mina nende seas), üks bussijuht ja üks autojuht (meesinimese näol). Buss sõitis Haapsallu Pärnu kaudu, auto Rapla kaudu; seal siis seltskonnaga kokku saime.
Haapsalus viibitud aja sisustasime Cyrillus Kreegi kortermuuseumis, Rannarootsi muuseumis ja Tšaikovski pingi juures. Rannarootsi muuseum oli neist kõige huvitavam, arvatavasti tänu mitmekesisele ekspositsioonile ning jutukatele tädidele, kes sealsamas muuseumis asuvas toakeses näputööd teha nikerdasid. Üks neist seletas, kuidas vanasti seelikuid kurrutati: paks koduvillane riie värviti, kurrutati niidiga, keerati linasse ja pandi siis värskelt ahjust tulnud leibade vahele hauduma. Sama kurrulised kui seelikud olid ka rannarootslaste pastlad; neid olla kurrutatud kuumaksaetud tangidega või (tervemad isendid) hammastega. Pargitud nahk näriti kurruliseks, tehti siis pastlad ja tõrvati üle, et paremini vett peaksid. Kummikute leiutamiseni oli veel hulk aega jäänud. Kaljast (õigemini selle maketti) õnnestus siinkirjutajal samuti esmakordselt sealsamas näha. Ja no ajaloost huvitet persoonidele pakkusid ka erinevad stendid palju lugemismaterjali.
Edasi viis teekond Pürksi: kaks tundi proovi ja kontsert kohalikus mõisas. Publiku seas leidus üksjagu kohalikke gümnasiste, kes algul suht skeptiliselt meiesuguste (nende mõistes vaieldamatult) vanurite kampa silmitses, lõpuks aga päris heaste üles sulas ja lõpulaulu usinasti kaasa laulis. Kuuldavasti olla üks lubanud ka meie ülikooli astuda, tundnud seejuures tagasihoidlikku huvi et kas koolis ka nooremaid inimesi leidub. Eks me oma lõputus ülbuses unustanud mainida, et tegu Avatud Ülikooliga :).
Ööseks paigutati meid Roosta kämpingusse; seal maitsesid hästi nii grillitud asjad (mille valmistamise meesinimene kui tuntud tulejumal enesestmõistetavalt enda peale võttis), voolas nii juttu kui veini ja mõlemat jätkus kauemaks. Und oleks kah jätkunud… aga nad tahtsid meile hommikust sööta juba kell 8.30.
Ja siis kella 9st ekskurseerima.
Üks asi, mida ma kordamast ei väsi: mulle meeldivad targad inimesed. Giid, kes meile Noarootsi valda tutvustas, oli igatahes tasemel- nende endine vallavanem. Ja tänu tänasele 4 tundi kestnud sõidule risti-põiki läbi Noarootsi valla olen minagi targem. Olete midagi kunagi kuulnud Neugrundi meteoriidikraatrist? Ma kah ei olnud. Enne tänast. Kosmilise päritoluga kive saime päris lähedalt katsuda.
Järgmisena jäi tee peale ette Rooslepa kabel, täpsemalt selle eksterjöör ja taastamislugu. Kabeli kõrval kesk vanu riste asus maa sees auk, mis nägi välja nagu sissevarisenud kartulikelder. Meesinime tegi nalja, et see on mausoleum. Hiljem selgus, et selleks see planeeritud oligi… kuni mausoleumi ehitaja valmis ehitises kord suurt ussi kohtas. Seepeale olla ta kategooriliselt keelanud enda sinna matmise. 🙂 Igavene häda viimast soovidega- kunagi ei saa kontrollida, kas need täidetakse.
Aulepa tuulepark on tegelikult suht spuuki koht. Võib-olla seepärast, et meenutab mulle “Langoljeeride” filmi. See vuhin, mida tuulikud tekitavad, on köömes selle kõrval, mis hääl tekib siis, kui tuulik pöörab. Abiks ei tule ka teadmine, et kolakas on 100 m kõrge, ühe laba pikkus 50 m (nii et kui ülemine laba on vertikaalis, teeb see kogupikkuseks 150). Ja kogu see kaaadervärk seal posti otsas kaalub kokku 120 tonni. Mitte ei taha mõelda, mis siis saab, kui see kolakas sealt alla peaks sadama…
Järgmisena läks sõit Pürksi poole. Külastatud sai Noarootsi kirikut, selle juures asuvat pastoraati (ja isikliku mikroprojektina Juuniorvidina vanavanemate hauda sealsamas kalmistul). Lyckholmi muuseumis oli palju vahvaid asju nii sees kui väljas. Mõisamaja ees kollendas (veel mitte tärganud) muru priimulatest. Valgeid sinililli olla seal samuti leida, seekord olid nad end meie eest aga liiga hästi ära varjanud. Taas kord- tahan fotokat , nohh, kaua ma selle moblaga plõksin…
Omaette elamuse pakkus gümnaasiumi söökla. Sellist toitlustussüsteemi pole ma varem kohanud. Süsteem toimib nii: Söökla ukse ees istub laua taga tädi, valge kittel seljas. Tema kõrval on käsitsi kirjutatud leht päeva menüüga, hinnad ka. Üks praad, üks supp, magustoit, morss, piim jne. Praadi saab nii suurel kui väiksel kujul. Väike praad (täna ntx pikkpoiss) maksab 8.50, suur 17 raha. Ütled tädile, mida süüa tahab, tema kirjutab su soovid paberilipikule, teeb kiire peastarvutamise ja kasseerib raha. Siis lähed ulatad paberilipiku toidujagajale ja saad soovitu. Nii juhtuski, et meesinime ja naisinime, kes ei ole just mikroskoopilised isendid, said kõhu korralikult täis kokku 37 eesti raha eest. 🙂
Siis järgnes paar tundi puhkust Roostal ning kell 5 kontsert Rooslepa kabelis. See on üks kena koht, seda peab ütlema. Näha, et armastusega tehtud ja on olemas inimesi, kes hoolivad. Kuna kabel sisaldab ka orelit, kasutasime seda nii soolo- kui saatepillina. Seekord oli vähe kuulajaid, aga loodame, et need, kes kuulasid, oma loodetud elamuse ka said.
Nüüd oleme juba paar tundi kodus tagasi ning mina katsun peamise kirja panna, muidu on homme juba uued mõtted ja tänased peast läinud. Meesinime nohiseb magada ja mina olen kade. A no anname andeks- ega mina ei pidanud 200 kilomeetrit ebamugava auto rooli keerama. Mul isegi vedas, mina sain koju tuttu, teised hakkavad homme kell 8 arengupsühholoogia eksamit tegema. Mina arenesin kunagi ammu B-peale ära 🙂

Kuidas juunior esmakordselt elus lauluvõistluse žüriisse kaasati

Nädal tagasi helistas mulle Naabervalla Tegija Tädi:
Tere, kas *** kuuleb?
Ikka kuuleb.
Äkki saate meile lastelauluvõistluse žüriisse tulla, sel ja sel kuupäeval, sel ja sel kellaajal?
Ikka saab.
Äkki saate mõne noore laulja kaasa võtta?
Saame saame, miks ei saa. Juuniorvidin kohti saavutanud küll, võib hinnata kah.
Samal õhtul kandsin teema Juuniorile ette. Vidin läks ähmi täis.
Mina vää? Žüriis vää? Maioska seal ju midagi teha? Mismaselgapanen?
Üleeile õhtul kargas juunior kööki, kontsad all ja seelik seljas: Kas nii sobib?
Ikka.
Veerand tundi hiljem järgmine kostüüm: A kuidas see oleks?
Kena.
Veel veerand tundi hiljem variant 3. A niimoodi?
Kuhu sa minema hakkad?
Lauluvõistluse žüriisse ju!!!
***
Kella poole üheks täna oli juunioril riided seljas, meik näos ning küüned korras. Ja kui me kohale jõudsime, oligi žürii valmis tööks ja kaitseks.
Kuna hindamine ei ole iial kerge teema, leppisime kokku viiepallisüsteemi osas.
Et matemaatika meid avitagu.
***
Lavale tuleb 4-aastane poisslaps. Ainumas oma vanusegrupis. Laulab hästi ja on muidu kah armas. Juunior teeb kõrval kuuldavalt: awwwwww…
***
Esinejate vanuse kasvades kasvab ka kriitikameel. Kõrvale kiigates näen ka hindeid 3 ja 2. Õnneks on keegigi meist säilitanud kaine mõistuse: mina kui õps ei raatsi kuidagi lapsele kolme panna, juunior lähtub süsteemist , et kolm on siuke keskmine.
***
Lavale astub blond noor daam roosas särgis. Kui suu lahti teeb, on raske uskuda, et selline hääl võiks ühele pubekale kuuluda, kõlab nagu sulamesi. Juunior torkab mind pastakaga ja näitab oma käsivart kus viimnegi karv on turris. Heas mõttes. Hindamislehele kirjutab noor žüriiliige : kananahk 🙂 .
Seda sõna kirjutab ta hiljem kaks korda veel.
***
Võistlus saab läbi, žürii on üsna üksmeelne ja saadab vajaliku hulga laululinde edasi piirkondlikule võistlusele. Raputame laste käsi, jagame nänni, anname kaasa soove ja soovitusi. Sõidame koju, kaenlas tänuks saadud kommikarbid.
***
Juunior kommenteerib: hinnata on raskem kui ise laulda.
Eks see paistab, järgmisel kolmapäeval astub ta ise võistlustulle.
🙂