Repertuaarivigin

Aprilli lõpus on see aeg, kus tavaliselt laste lauluvõistlusi peetakse ja musikaõpetajad erineval põhjustel lolliks lähevad. Mõnel on liiga palju tööd, mõni poeb või nahast välja, et õpetatava laulu juurde ka lavashow komponeerida, No ikka täislaksuga; kostüümid, taustalauljad, taustatantsijad. Ja muidugi ka repertuaariprobleem: kust leida võimalikult vinged taiesed. Ea- ja jõukohasus unustatakse mugavalt ära.
Ühest küljest on ju arusaadav, et saa repertuaar aastast- aastasse tüütab är ka; ei möödu vist ühtegi aastat, kui paar korda ei kõlaks “Olematu laul” või midagi Ruja repertuaarist. Mõned aastad tagasi oli suisa kohustuslik “Kas poleks tore see”. Ja muusikaõpetajad muudkui virisevad, et nad on seda laulu juba sada korda kuulnud. Selge ju, et on, kui sa 20 aastat sama koha peal töötad. Aga lapsed ju vahelduvad. Nii et lastele õpetatav lauluvalik on ikka väggi subjektiivne.
Aga tänase päeva pärl on see, et üks sügisel kooli tulev seitsmene esitab sellekevadisel lauluvõistlusel täpselt “sobiliku” loo- “Nii vaikseks kõik on jäänud”…