On teil õdesid?

Mul on. Üks õde. Viie lapse ema ja ühe kasuema. Ja nüüdseks ka kahekordne vanaema, mis omakorda teeb minust kahekordse vanatädi (aiaaaaaa 🙂 ).
Niisiis- nagu te aru saite, on mul üks õde. Initsiaali pidi D. Minust kaks aastat noorem. Ja see tähendab seda, et kui me juba kõnevõimelisteks saime, oli meil üht koma teist omavahel rääkida- kaks aastat on väga väike vahe.
Ema teab rääkida, et ajal kui õde veel kõnevõimetu oli, võtsin mina sõna mõlema eest: kui titt voodis ringi keeras, olla mina konstateerinud ähvardaval häälel: ah sa pöördusid? ja kui õde mingi (minu arvates) nurjatusega hakkama sai, olla ma nentinud: sa igavene Jürgen. (Jürgen oli mu ema tolleaegne ülemus, mine tea, kust see laps need laulud võttis. ) 🙂
Kui mina olin 5 ja D 3, sattusime koos nakkushaiglasse, düsenteeriakahtlusega. Või mine sa tea, kui palju seal nüüd seda kahtlust oli. No igatahes olid seal Lina tänava nakkushaiglas sellised palatid ( boksid) mis omavahel pooleldi vineer; pooleldi klaasseinaga eraldet. Ja üleval oli ka õhuruumi, nii 50 cm jagu. Meie kõrvalboksis viibisid kaks venda, suht meievanused, Me siis kaubitsesime üle klaasseina. Asi hakkas nii peale, et kodanikud soovisid meilt nukku laenata (puhas plast, kiilaspea, käed kummipaelaga kinni), meie saime nende käest kollase pardi. Hiljem vahetasime ka maiustusi, üle porte meie poolt kihilist marmelaadi, nende poolt apelsini- siodrunilõigumarmelaadi. Kes mäletab, see teab, Asi läks jamaks siis, kui mänguasju tagasi vahetama hakkasime ning naabrite noorem oli laenatud nuku suutnud juppideks eraldada. Meie poolt rändas part tagasi nii nagu tuligi, nende poolt tulev plastnukk maandus osakaupa. Ja -oh häda- viimane jupp (üks kätest) maandus potis, kuhu noorem õde just oma düsenteerialimingu nähtavale toonud oli. Kohusetundlik vanem õde (mina)õngitses selle sealt välja ja pakkis öökapi sahtlisse. Mis glasuuritud plastkäest edasi sai, pole teada.
Kui me kolisime Tartus kohta, mida me siiani koduks peame, laienes nii sõprus- kui suhtlusringkond. Naabritüdrikud olid meiega sama vanad… ja ei lakanud meie hoovist luurekad, õue- etendused ega suusaretked pikki raudteed. Ja tol ajal veel remonditavas keldris asustasime eriti salajase seltskonna nimega Hõbetähe Ordu.
Muusikakoolis käisime samuti mõlemad-õde viiuli ja mina klaveri erialal. Ja kui mõlemal üle viskas, astusime sisse Tartu lastekunstikooli.
Jututunnid enne uinumist olid obligatoorsed, seda juba varakult. Fantaasiamaailm eeldas alati põgenemist kuhugi kaugemale ära. Ja vahet pole, kumb meist alustas teemat lausega : Ükskord me läksime väravast läbi ja seal oli nääripidu… (ja teine võttis siis jutujärje üles ja jätkus siis kauemaks…)
Kui meist kord pubekad said, olime üsna üksmeelsed; D kirjutas mulle päevikusse puudumistõendeid ema allkirjaga ja mina vastupidi- isa allkirjaga. Olgem ausad, neid läks vaja küll. Polnud just harvad juhud kui me D-ga koolimineku asemel hiilisime Tartu raudteejaama et sõita Valka Läti komme tooma.
Pmst, kui teil on õdesid, siis teate ise kah, millest räägin. Aga sulle , kallis D , palju õnne sünnipäevaks. Ja hea, et sa poiskene pole, muidu ma peaks ütlema: kallis Jüri 😀

Kirjandi küpsetamine kümnel teemal

Täna siis oli see päev, kus abituriendid pidid verbaalselt isamaale ilmutama kui küpsed nad kõik siis on Eile õhtul avaldas tavainime oma blogis üleskutse: kirjutame ära, elik siis teeme vanuigi veel katse näidata, kui küpsed me X aastat hiljem oleme. Mõnus mõte, iseenesest. Kõhkleval ja kahtleval seisukohal olin veel hommikunigi kui teemad välja kuulutati. Siis sain aru, et ei ole minust kirjutajat mette.
Teemad olid sellised:
1. Ühiskond kui noorsoo väärtuste kujundaja
2. Rahva hing ja iseloom avaldub tema kirjanduses
3. „Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt …” (Hermann Hesse)
4. Haridus – kas kohustus või võimalus?
5. „Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir.” (Konrad Adenauer)
6. Ajaloos vastutab kõige eest järelpõlv
7. Kuidas on teaduse ja tehnika areng muutnud inimeste maailmapilti?
8. Argipäev vajab muinasjutte
9. Oo sport, sa oled raha!
10. Igaühe õnn on kordumatu
Polegi nii pahad teemad iseenesest muidugi,aga oo jampsi, nende teemadega ei mahu ma mingi valemiga etteantud muude kriteeriumide raamesse. Esiteks peab kirjatükk sisaldama 600-800 sõna, mõni teema on aga selline, et 600 sõna sellele pühendada on ilmselge aja- ja ressursiraiskamine (1, 8, 10, lihtsalt väited iseenesest ütlevad ju ära, et nii see ongi). Teemad, millest tahaks kirjutada (3, 5), nõuavad temaatikatundmist ja arvatavasti ka tsiteerimist; vaevalt et ÕS Adenaueri osas siin suurt abi pakub. Ja mõnede teemade (6, 7) puhul jääks ka 6000-8000 sõna väheks kui sügavuti süüvida.
Niisiis, järele jäävad teemad minu puhul oleks 2, 4 ja 9?
Võib.
Aga ka neil teemadel kirjutamine (nimetage seda pealegi arutluseks, kui tahate) muutub (minu puhul) vist pigem targutamiseks. Oo sport, sa oled raha- no kust otsast, ei ole sa ju midagi. Sport ei ole vaid olümpiamängud ega palgaline bisnes, ka tervisesport on sport ja halli ta kelleltki erilisi väljaminekuid nõuab. Haridus on nii kohustus kui võimalus; hea mõtte oleks saanud siis, kui “hariduse” asemel “haritus” olnuks. Ja see teema, kuis rahva hing tema kirjanduses väljendub… ma alustaksin “rahva” definitsioonist. Ning see iseenesest saanuks juba nii pikk sõnavõtt, et kümmekond aa nelja ära täidaks.Et millest õieti siis jutt käib, rahvast, rahvusest või inimestest? Ja selgitamaks kolme eelnimetet mõistet oleks ma kogu mustandipaberi juba äragi raisanud. Jamade jama. Nii et andke mulle need kümme teemat, ma kirjutan nad kõik ühte patta kokku ja mahun etteantud raamidesse ja ükski kontroll ei pea end nikastama mõistatades mida nüüd täpselt öelda taheti.
***
Lugesin kirjapandu läbi ja hämmeldusin ise ka:
1. Kas ma tõesti nii mannetu kirjutaja olen, et kui ülesanne antakse, täita ei suuda?
2. Kas meie poliitikud on oma aja produktid, et olematul teemal 600-800 sõna ära jahuvad, pointini jõudmata?
3. Kas võib nii olla, et see, mis noorest peas süvafilosoofiana tundus, paistab kuldses keskeas iseenesestmõistetav?
Nii et nüüd ma siis istun siin ja nuputan- olen ma täiesti toores või totaalselt üleküpsenud…

Võõrsil ja kodus

Kaks päeva kultuuritarbimist Noarootsis sai otsa.
Oli tore.
Aga alustagem algusest.
Elukestva õppe raames veedan päris palju oma ajast ühe kõrgkooli studioosusena. Ja kõrgkoolis teatavasti tuleb sooritada ka eksameid. Eile ja täna siis laulu- ja hääleseade eksamid kontserdivormis. Ja sinna kõrvale ka tutvumised erinevate huviobjektidega. Seltskond: kolm õppejõudu, seitse üliõpilast (mina nende seas), üks bussijuht ja üks autojuht (meesinimese näol). Buss sõitis Haapsallu Pärnu kaudu, auto Rapla kaudu; seal siis seltskonnaga kokku saime.
Haapsalus viibitud aja sisustasime Cyrillus Kreegi kortermuuseumis, Rannarootsi muuseumis ja Tšaikovski pingi juures. Rannarootsi muuseum oli neist kõige huvitavam, arvatavasti tänu mitmekesisele ekspositsioonile ning jutukatele tädidele, kes sealsamas muuseumis asuvas toakeses näputööd teha nikerdasid. Üks neist seletas, kuidas vanasti seelikuid kurrutati: paks koduvillane riie värviti, kurrutati niidiga, keerati linasse ja pandi siis värskelt ahjust tulnud leibade vahele hauduma. Sama kurrulised kui seelikud olid ka rannarootslaste pastlad; neid olla kurrutatud kuumaksaetud tangidega või (tervemad isendid) hammastega. Pargitud nahk näriti kurruliseks, tehti siis pastlad ja tõrvati üle, et paremini vett peaksid. Kummikute leiutamiseni oli veel hulk aega jäänud. Kaljast (õigemini selle maketti) õnnestus siinkirjutajal samuti esmakordselt sealsamas näha. Ja no ajaloost huvitet persoonidele pakkusid ka erinevad stendid palju lugemismaterjali.
Edasi viis teekond Pürksi: kaks tundi proovi ja kontsert kohalikus mõisas. Publiku seas leidus üksjagu kohalikke gümnasiste, kes algul suht skeptiliselt meiesuguste (nende mõistes vaieldamatult) vanurite kampa silmitses, lõpuks aga päris heaste üles sulas ja lõpulaulu usinasti kaasa laulis. Kuuldavasti olla üks lubanud ka meie ülikooli astuda, tundnud seejuures tagasihoidlikku huvi et kas koolis ka nooremaid inimesi leidub. Eks me oma lõputus ülbuses unustanud mainida, et tegu Avatud Ülikooliga :).
Ööseks paigutati meid Roosta kämpingusse; seal maitsesid hästi nii grillitud asjad (mille valmistamise meesinimene kui tuntud tulejumal enesestmõistetavalt enda peale võttis), voolas nii juttu kui veini ja mõlemat jätkus kauemaks. Und oleks kah jätkunud… aga nad tahtsid meile hommikust sööta juba kell 8.30.
Ja siis kella 9st ekskurseerima.
Üks asi, mida ma kordamast ei väsi: mulle meeldivad targad inimesed. Giid, kes meile Noarootsi valda tutvustas, oli igatahes tasemel- nende endine vallavanem. Ja tänu tänasele 4 tundi kestnud sõidule risti-põiki läbi Noarootsi valla olen minagi targem. Olete midagi kunagi kuulnud Neugrundi meteoriidikraatrist? Ma kah ei olnud. Enne tänast. Kosmilise päritoluga kive saime päris lähedalt katsuda.
Järgmisena jäi tee peale ette Rooslepa kabel, täpsemalt selle eksterjöör ja taastamislugu. Kabeli kõrval kesk vanu riste asus maa sees auk, mis nägi välja nagu sissevarisenud kartulikelder. Meesinime tegi nalja, et see on mausoleum. Hiljem selgus, et selleks see planeeritud oligi… kuni mausoleumi ehitaja valmis ehitises kord suurt ussi kohtas. Seepeale olla ta kategooriliselt keelanud enda sinna matmise. 🙂 Igavene häda viimast soovidega- kunagi ei saa kontrollida, kas need täidetakse.
Aulepa tuulepark on tegelikult suht spuuki koht. Võib-olla seepärast, et meenutab mulle “Langoljeeride” filmi. See vuhin, mida tuulikud tekitavad, on köömes selle kõrval, mis hääl tekib siis, kui tuulik pöörab. Abiks ei tule ka teadmine, et kolakas on 100 m kõrge, ühe laba pikkus 50 m (nii et kui ülemine laba on vertikaalis, teeb see kogupikkuseks 150). Ja kogu see kaaadervärk seal posti otsas kaalub kokku 120 tonni. Mitte ei taha mõelda, mis siis saab, kui see kolakas sealt alla peaks sadama…
Järgmisena läks sõit Pürksi poole. Külastatud sai Noarootsi kirikut, selle juures asuvat pastoraati (ja isikliku mikroprojektina Juuniorvidina vanavanemate hauda sealsamas kalmistul). Lyckholmi muuseumis oli palju vahvaid asju nii sees kui väljas. Mõisamaja ees kollendas (veel mitte tärganud) muru priimulatest. Valgeid sinililli olla seal samuti leida, seekord olid nad end meie eest aga liiga hästi ära varjanud. Taas kord- tahan fotokat , nohh, kaua ma selle moblaga plõksin…
Omaette elamuse pakkus gümnaasiumi söökla. Sellist toitlustussüsteemi pole ma varem kohanud. Süsteem toimib nii: Söökla ukse ees istub laua taga tädi, valge kittel seljas. Tema kõrval on käsitsi kirjutatud leht päeva menüüga, hinnad ka. Üks praad, üks supp, magustoit, morss, piim jne. Praadi saab nii suurel kui väiksel kujul. Väike praad (täna ntx pikkpoiss) maksab 8.50, suur 17 raha. Ütled tädile, mida süüa tahab, tema kirjutab su soovid paberilipikule, teeb kiire peastarvutamise ja kasseerib raha. Siis lähed ulatad paberilipiku toidujagajale ja saad soovitu. Nii juhtuski, et meesinime ja naisinime, kes ei ole just mikroskoopilised isendid, said kõhu korralikult täis kokku 37 eesti raha eest. 🙂
Siis järgnes paar tundi puhkust Roostal ning kell 5 kontsert Rooslepa kabelis. See on üks kena koht, seda peab ütlema. Näha, et armastusega tehtud ja on olemas inimesi, kes hoolivad. Kuna kabel sisaldab ka orelit, kasutasime seda nii soolo- kui saatepillina. Seekord oli vähe kuulajaid, aga loodame, et need, kes kuulasid, oma loodetud elamuse ka said.
Nüüd oleme juba paar tundi kodus tagasi ning mina katsun peamise kirja panna, muidu on homme juba uued mõtted ja tänased peast läinud. Meesinime nohiseb magada ja mina olen kade. A no anname andeks- ega mina ei pidanud 200 kilomeetrit ebamugava auto rooli keerama. Mul isegi vedas, mina sain koju tuttu, teised hakkavad homme kell 8 arengupsühholoogia eksamit tegema. Mina arenesin kunagi ammu B-peale ära 🙂