Võõrsil ja kodus

Kaks päeva kultuuritarbimist Noarootsis sai otsa.
Oli tore.
Aga alustagem algusest.
Elukestva õppe raames veedan päris palju oma ajast ühe kõrgkooli studioosusena. Ja kõrgkoolis teatavasti tuleb sooritada ka eksameid. Eile ja täna siis laulu- ja hääleseade eksamid kontserdivormis. Ja sinna kõrvale ka tutvumised erinevate huviobjektidega. Seltskond: kolm õppejõudu, seitse üliõpilast (mina nende seas), üks bussijuht ja üks autojuht (meesinimese näol). Buss sõitis Haapsallu Pärnu kaudu, auto Rapla kaudu; seal siis seltskonnaga kokku saime.
Haapsalus viibitud aja sisustasime Cyrillus Kreegi kortermuuseumis, Rannarootsi muuseumis ja Tšaikovski pingi juures. Rannarootsi muuseum oli neist kõige huvitavam, arvatavasti tänu mitmekesisele ekspositsioonile ning jutukatele tädidele, kes sealsamas muuseumis asuvas toakeses näputööd teha nikerdasid. Üks neist seletas, kuidas vanasti seelikuid kurrutati: paks koduvillane riie värviti, kurrutati niidiga, keerati linasse ja pandi siis värskelt ahjust tulnud leibade vahele hauduma. Sama kurrulised kui seelikud olid ka rannarootslaste pastlad; neid olla kurrutatud kuumaksaetud tangidega või (tervemad isendid) hammastega. Pargitud nahk näriti kurruliseks, tehti siis pastlad ja tõrvati üle, et paremini vett peaksid. Kummikute leiutamiseni oli veel hulk aega jäänud. Kaljast (õigemini selle maketti) õnnestus siinkirjutajal samuti esmakordselt sealsamas näha. Ja no ajaloost huvitet persoonidele pakkusid ka erinevad stendid palju lugemismaterjali.
Edasi viis teekond Pürksi: kaks tundi proovi ja kontsert kohalikus mõisas. Publiku seas leidus üksjagu kohalikke gümnasiste, kes algul suht skeptiliselt meiesuguste (nende mõistes vaieldamatult) vanurite kampa silmitses, lõpuks aga päris heaste üles sulas ja lõpulaulu usinasti kaasa laulis. Kuuldavasti olla üks lubanud ka meie ülikooli astuda, tundnud seejuures tagasihoidlikku huvi et kas koolis ka nooremaid inimesi leidub. Eks me oma lõputus ülbuses unustanud mainida, et tegu Avatud Ülikooliga :).
Ööseks paigutati meid Roosta kämpingusse; seal maitsesid hästi nii grillitud asjad (mille valmistamise meesinimene kui tuntud tulejumal enesestmõistetavalt enda peale võttis), voolas nii juttu kui veini ja mõlemat jätkus kauemaks. Und oleks kah jätkunud… aga nad tahtsid meile hommikust sööta juba kell 8.30.
Ja siis kella 9st ekskurseerima.
Üks asi, mida ma kordamast ei väsi: mulle meeldivad targad inimesed. Giid, kes meile Noarootsi valda tutvustas, oli igatahes tasemel- nende endine vallavanem. Ja tänu tänasele 4 tundi kestnud sõidule risti-põiki läbi Noarootsi valla olen minagi targem. Olete midagi kunagi kuulnud Neugrundi meteoriidikraatrist? Ma kah ei olnud. Enne tänast. Kosmilise päritoluga kive saime päris lähedalt katsuda.
Järgmisena jäi tee peale ette Rooslepa kabel, täpsemalt selle eksterjöör ja taastamislugu. Kabeli kõrval kesk vanu riste asus maa sees auk, mis nägi välja nagu sissevarisenud kartulikelder. Meesinime tegi nalja, et see on mausoleum. Hiljem selgus, et selleks see planeeritud oligi… kuni mausoleumi ehitaja valmis ehitises kord suurt ussi kohtas. Seepeale olla ta kategooriliselt keelanud enda sinna matmise. 🙂 Igavene häda viimast soovidega- kunagi ei saa kontrollida, kas need täidetakse.
Aulepa tuulepark on tegelikult suht spuuki koht. Võib-olla seepärast, et meenutab mulle “Langoljeeride” filmi. See vuhin, mida tuulikud tekitavad, on köömes selle kõrval, mis hääl tekib siis, kui tuulik pöörab. Abiks ei tule ka teadmine, et kolakas on 100 m kõrge, ühe laba pikkus 50 m (nii et kui ülemine laba on vertikaalis, teeb see kogupikkuseks 150). Ja kogu see kaaadervärk seal posti otsas kaalub kokku 120 tonni. Mitte ei taha mõelda, mis siis saab, kui see kolakas sealt alla peaks sadama…
Järgmisena läks sõit Pürksi poole. Külastatud sai Noarootsi kirikut, selle juures asuvat pastoraati (ja isikliku mikroprojektina Juuniorvidina vanavanemate hauda sealsamas kalmistul). Lyckholmi muuseumis oli palju vahvaid asju nii sees kui väljas. Mõisamaja ees kollendas (veel mitte tärganud) muru priimulatest. Valgeid sinililli olla seal samuti leida, seekord olid nad end meie eest aga liiga hästi ära varjanud. Taas kord- tahan fotokat , nohh, kaua ma selle moblaga plõksin…
Omaette elamuse pakkus gümnaasiumi söökla. Sellist toitlustussüsteemi pole ma varem kohanud. Süsteem toimib nii: Söökla ukse ees istub laua taga tädi, valge kittel seljas. Tema kõrval on käsitsi kirjutatud leht päeva menüüga, hinnad ka. Üks praad, üks supp, magustoit, morss, piim jne. Praadi saab nii suurel kui väiksel kujul. Väike praad (täna ntx pikkpoiss) maksab 8.50, suur 17 raha. Ütled tädile, mida süüa tahab, tema kirjutab su soovid paberilipikule, teeb kiire peastarvutamise ja kasseerib raha. Siis lähed ulatad paberilipiku toidujagajale ja saad soovitu. Nii juhtuski, et meesinime ja naisinime, kes ei ole just mikroskoopilised isendid, said kõhu korralikult täis kokku 37 eesti raha eest. 🙂
Siis järgnes paar tundi puhkust Roostal ning kell 5 kontsert Rooslepa kabelis. See on üks kena koht, seda peab ütlema. Näha, et armastusega tehtud ja on olemas inimesi, kes hoolivad. Kuna kabel sisaldab ka orelit, kasutasime seda nii soolo- kui saatepillina. Seekord oli vähe kuulajaid, aga loodame, et need, kes kuulasid, oma loodetud elamuse ka said.
Nüüd oleme juba paar tundi kodus tagasi ning mina katsun peamise kirja panna, muidu on homme juba uued mõtted ja tänased peast läinud. Meesinime nohiseb magada ja mina olen kade. A no anname andeks- ega mina ei pidanud 200 kilomeetrit ebamugava auto rooli keerama. Mul isegi vedas, mina sain koju tuttu, teised hakkavad homme kell 8 arengupsühholoogia eksamit tegema. Mina arenesin kunagi ammu B-peale ära 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: