Üü Kaa Tee

Need kes mäletavad, teavad, et kõne all on ühiskondlikult kasulik töö. Nõukaaja lapsed pidid ühiskonna hüvanguks tööd rabama- viima vanapaberit, korjama ravimtaimi, parandama kooli raamatukogus katkiseid teoseid ning suviti tegema kooliaias aiatööd.
Meie koolis on aastaid olnud vanapaberi kogumise teema aktuaalne, aiatöö on eksisteerinud sama kaua kui aed ise… ning kui ei ole aias midagi tarka teha, siis koolimajas annab ikka midagi korrastada. Kooli palgal on ka mingi null koma x koormusega aednik, kes talveajal köögis toimetab ning kevadel-suvel-sügisel aias majandab. Ka kokatädid on aias aktiivsed, tänu millele on koolisööklas olnud palju oma aia teemasid- marjad (mahlad), supiroheline, porgandid, kaalikad, kapsad. Õunapuud on meil samuti, õunu on lubatud süüa kõigil küla lastel, tingimusel, et õunad peavad olema puult alla kukkunud ning korra hammustatud õuna lihtsalt maha vedelema ei jäeta.
Porgandid kadusid eelmisel aastal: liiga palju jama ja tüli. See aasta tarbisime külmutatud juurikaid. Täna juuriti välja osa marjapõõsaid.
Ja eks ma saan ühest küljest aru ka- palkasid vähendati, lapsed ei viitsi , lapsed ei oska, lapsed on suvel laiali. Öeldakse, et me teeme parem ise aias kiiresti ära, selle asemel et jõmpsikatega jageleda, on lihtsam. Saan aru… ja mul on kahju. Eriti kahju on sellest, et peame taimi tundma õppima pildi pealt. Et paljud lapsed (mitte kõik, osadel on ikka oma aiad ka) jäävad ilma võimalusest ise kogeda, kuidas see söögi kasvatamine siis ikkagi käib. Võimalik, et kümne aasta pärast arvavad siis juba ka maalapsed, et piim tuleb poest.
Ma olen vist loll… aga arvan, et endale eluks vajaliku iseenese kätega valmistamine peaks olema tänapäeval pigem privileeg kui tüütu kohustus, võtame paljusid asju nii iseenesestmõistetavana, et unustame ära olulise.
Ja kui ma pakun siis välja, et lapsed võiks siis vähemalt koolihoone heaks midagi korrastada, kuulen vastuseisu: nad ju ei oska värvida, teevad rohkem tüli kui kasu ja kui neid õpetama hakata, läheb liiga palju aega ja selle aja eest meile ei maksta. Jällegi surnud ring. Argument, et inimene ei kipu lõhkuma seda, mille ta oma kätega loonud on, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.(Oma eelmise klassiga remontisime ise oma klassiruumi, seda siis, kui lapsed läksid 6sse klassi; kaks aastat ei olnud remondimehel sinna asja ja kui uhked nad veel ise olid…)
Üks ÜKT on meile jäänud- kevadine rämpsukorjamine; igal klassil oma objekt. Meie puhastasine koolimajast poeni viivat teed ja loomulikult selle ümbrust. Pärast kuulutas üks poistest: kes siia veel ühe kommipaberi maha viskab, saab tappa! Loodetavasti tuleb see talle meelde, kui tal endal kiusatus tekib prahti maha loopida.
***
Lapsena ei käinud ma ise just väga hea meelega aiatööl, küll aga sain aru selle vajalikkusest. Raamatukogus raamatuid mulle suisa meeldis parandada.
Maal tädi juures korjasin suviti punaseid sõstraid ning kõplasin kartuleid; sealt saime ka oma talvekartulid. Sealtmaalt on mulle vastuvõetamatu tõsta taldrik toitu täis ning loopida minema, mida süüa ei suuda.
Ma pole suurem asi kuduja, ent neljandas klassis kootud vesti kandsin 20ndaks eluaastaks ribadeks. Teisest omakootud kampsikust sai hiljem rüiuvaip.
***
Maailmas on vist miskit väga viltu, kui saamise eest piisab vaid värviliste paberite vastu andmisest…

Loogika

Kodanik mina ja Juunior tulevad koos koju.
Kodanik mina olin kodus viimati varahommikul, Juunior paar tundi tagasi.
Kodanik mina soovib avada postkasti- no äkki keegi kirjutab või nii. Või saadab mõne arve. Või hädapärast mõne reklaamvoldikugi.
Juunior: Seal sees pole midagi.
Mina: Kust sa tead?
Juunior: Ma võtsin juba ära.
Mina: Mis seal siis oli?
Juunior: Mitte midagi.
😀