Üü Kaa Tee

Need kes mäletavad, teavad, et kõne all on ühiskondlikult kasulik töö. Nõukaaja lapsed pidid ühiskonna hüvanguks tööd rabama- viima vanapaberit, korjama ravimtaimi, parandama kooli raamatukogus katkiseid teoseid ning suviti tegema kooliaias aiatööd.
Meie koolis on aastaid olnud vanapaberi kogumise teema aktuaalne, aiatöö on eksisteerinud sama kaua kui aed ise… ning kui ei ole aias midagi tarka teha, siis koolimajas annab ikka midagi korrastada. Kooli palgal on ka mingi null koma x koormusega aednik, kes talveajal köögis toimetab ning kevadel-suvel-sügisel aias majandab. Ka kokatädid on aias aktiivsed, tänu millele on koolisööklas olnud palju oma aia teemasid- marjad (mahlad), supiroheline, porgandid, kaalikad, kapsad. Õunapuud on meil samuti, õunu on lubatud süüa kõigil küla lastel, tingimusel, et õunad peavad olema puult alla kukkunud ning korra hammustatud õuna lihtsalt maha vedelema ei jäeta.
Porgandid kadusid eelmisel aastal: liiga palju jama ja tüli. See aasta tarbisime külmutatud juurikaid. Täna juuriti välja osa marjapõõsaid.
Ja eks ma saan ühest küljest aru ka- palkasid vähendati, lapsed ei viitsi , lapsed ei oska, lapsed on suvel laiali. Öeldakse, et me teeme parem ise aias kiiresti ära, selle asemel et jõmpsikatega jageleda, on lihtsam. Saan aru… ja mul on kahju. Eriti kahju on sellest, et peame taimi tundma õppima pildi pealt. Et paljud lapsed (mitte kõik, osadel on ikka oma aiad ka) jäävad ilma võimalusest ise kogeda, kuidas see söögi kasvatamine siis ikkagi käib. Võimalik, et kümne aasta pärast arvavad siis juba ka maalapsed, et piim tuleb poest.
Ma olen vist loll… aga arvan, et endale eluks vajaliku iseenese kätega valmistamine peaks olema tänapäeval pigem privileeg kui tüütu kohustus, võtame paljusid asju nii iseenesestmõistetavana, et unustame ära olulise.
Ja kui ma pakun siis välja, et lapsed võiks siis vähemalt koolihoone heaks midagi korrastada, kuulen vastuseisu: nad ju ei oska värvida, teevad rohkem tüli kui kasu ja kui neid õpetama hakata, läheb liiga palju aega ja selle aja eest meile ei maksta. Jällegi surnud ring. Argument, et inimene ei kipu lõhkuma seda, mille ta oma kätega loonud on, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.(Oma eelmise klassiga remontisime ise oma klassiruumi, seda siis, kui lapsed läksid 6sse klassi; kaks aastat ei olnud remondimehel sinna asja ja kui uhked nad veel ise olid…)
Üks ÜKT on meile jäänud- kevadine rämpsukorjamine; igal klassil oma objekt. Meie puhastasine koolimajast poeni viivat teed ja loomulikult selle ümbrust. Pärast kuulutas üks poistest: kes siia veel ühe kommipaberi maha viskab, saab tappa! Loodetavasti tuleb see talle meelde, kui tal endal kiusatus tekib prahti maha loopida.
***
Lapsena ei käinud ma ise just väga hea meelega aiatööl, küll aga sain aru selle vajalikkusest. Raamatukogus raamatuid mulle suisa meeldis parandada.
Maal tädi juures korjasin suviti punaseid sõstraid ning kõplasin kartuleid; sealt saime ka oma talvekartulid. Sealtmaalt on mulle vastuvõetamatu tõsta taldrik toitu täis ning loopida minema, mida süüa ei suuda.
Ma pole suurem asi kuduja, ent neljandas klassis kootud vesti kandsin 20ndaks eluaastaks ribadeks. Teisest omakootud kampsikust sai hiljem rüiuvaip.
***
Maailmas on vist miskit väga viltu, kui saamise eest piisab vaid värviliste paberite vastu andmisest…

Advertisements

14 kommentaari to “Üü Kaa Tee”

  1. Indigoaalane Says:

    See on sul hea teema. Huvitav, et riigikorra muutusega on kadunud ka laste tööoskus- ilmselt ka vajadus. (Või siis õigupoolest vastupidi- kuna vajadust pole siis pole ka oskuseid).
    Eile vist avati malevasse registreerimine- olevat poole tunniga kohad täidetud. Samas, see raha, mida nad sealt saavad on nutmaajavalt nutune ( miinus osavõtu raha ja söök). Nii et mulle tundub, et probleem ehk polegi lastes vaid vanemates, kes ei viitsi (bürokraatiaga võidelda), ei taha (las elavad kergemat elu), ei jaksa… ?

  2. helle Says:

    Mingite seaduste ja lastekaitse tõttu on lastelt ära võetud kõik tööd ja kohustused koolis. Nii pole ammu vaja enam klassi koristada, territooriumit riisuda, aiatööl käia. Tulemuseks on see, et isegi paberitükki ei korjata üles – “mille eest siis koristajad palka saavad?”
    Ega ma arva, et peaksid remonti ja suurpuhastust tegema( nagu nõuka-ajal), aga iseenda tagant võiks küll koristada.
    Olen lastega malevas tööd teinud. Oli aeg mis oli, aga tööd ei teinud keegi särasilmselt, ikka pidi sundima.
    Aga mis siin rääki, isegi ennast pean sundima või muid meetmeid kasutama.

  3. thela Says:

    Tegelikult kahju. Ise küll kivilinna kombinaatkooli (1200 õpilast) lõpetanud, ei mäleta sellest ÜKT-st suuremat ja oskused-tööhajrumused ikka kodunt pärit, kus juba 5-aastasele plikale ei peljatud haamrit kätte anda. Oma järeletuleva põlvega samamoodi talitatud… annad haamri pihku ja lähed igaks juhuks minema, sest ei kannata seda vaatepilti välja 😀

  4. mullamaia Says:

    pakun lahenduseks, et asjale tuleb anda trendikas (vana)moodne nimi – TALGUD 🙂

    a muidugi sul on absoluutselt õigus.
    meil kehtib loosung: tarbi, tarbi, tarbi – tahad puhtust – tarbid koristajateenust, tahad kena keskkonda – tarbid aednikuteenust, tahad süüa – tarbid kokateenust jne. ainus, mis tegema pead, on sajalisi luftitama. kuldtarbija ekvivalendiks on tänapäevane mitmekordse ülikoolihaidusega spetsialist – teab palju (kust saab), aga ei oska midagi.
    ülikoolihariduse näite tõin sümbolina sisse – tegelikult on haridussüsteemil siin palju ära teha, (või untsu keerata)
    ütled küll, et alguse saab see kodudest, aga koolides saaks tänapäeva lapsi/noori kõvasti mõjutada. aegade jooksul on paljud tegijad tunnistanud, et oma matslikule päritolule vaatamata tegi KOOL neist “inimese”:)))

    juba mitmendat aastat hüüan tuult – PALUN UUT JA HEAD HARIDUSSÜSTEEMI!!!

    • sesamy Says:

      Sellega on see sant lugu, et õpilase mõjutamist nimetatakse tänapäeval õpilase ahistamiseks…

      • mullamaia Says:

        jah, vanasti oli koolmeister A ja O, autoriteet, kasvataja ja mentor. Nüüd on koolmeister klienditeenindaja 😦

        vanasti ma olin euroskeptik, nüüdseks on minust saanud tõeline europõlgur

  5. laborihiir@ Says:

    Alguse saab see asi ikka kodust. Sellest, et vana(vanemad) rabavad tööd, mitte ei kasvata kasvuhoones köögivilja. Vanemad käivad tööl ja puhkuse veedavad välismaal. Kodus toimetab pere puhkusel olles remondimees. Isetegemise rõõm on ära kadunud, sest kiire on ja oskusi napib. Need on moodsa ühiskonna mured ja rõõmud ning lapsed on ikka nende perede nägu kust nad pärinevad.

  6. maaraja perenaine Says:

    väga hea sissekanne 🙂
    olen nõus helle kommentaariga, meie tls on selline et lapsed alla 13a (kui ma nüüd õigesti mäletan, või oli see 14a) ei tohi üldse tööd teha. Siis juba nagu natuke tohib, kuid vajalik on hankida load tööinpektsioonist ja vanematelt jms. igatahes oma tööelu aegades mäletan, et oma asutuses pigem vältisime seda bürokraatiat. janoh, 13-14-st vanemad enam väga ei tahagi tööd teha, kui senini pole tohtinud ja ja raha on vanematelt taskurahana nagunii olemas. samuti riided sljas jms.

  7. anna Says:

    Mina olen küll 86. aastal sündinud, aga ÜKT oli meil olemas veel põhikooliski. Lehkavas kuumas koolisööklas tuli nõud söögijäätmetest puhtaks kaapida ja virna laduda, pessu viisid need köögitöölised. Mul oli sellest tööst täiesti ükskõik, võisin selle ära teha, ei virisenud. Aga mul oli kohutavalt kahju nendest klassikaaslastest, kelle kohta ma teadsin, et nad on kodus teise ema või isa eest väljas, sest pere on nii suurearvuline ja nemad vanimad lapsed, või ongi vanemakohustused sisuliselt nende õlul, sest vanematest pole asja. Mulle hästi see üldistamine ei istu, et noored on nii- ja naasugused, tarbijad, midagi teha ei taha. Ma ei tea, kus on selliseid koole, kus kõik noored on ühe vitsaga löödud, et nende kohta saab nii öelda. Miks peab laps, kes kodus, pärast kooli ja enne koduseid töid, peab põllutööd rabama, lisaks veel koolihoovis lehti riisuma? Tööharjumus ja -kogemus on tal sajakordselt olemas, talle ei anna see ÜKT või talgu-värk midagi juurde, pigem tähendab seda, et näe, täna jõuab kodus jälle vähem ära teha.

    Ma lähen alati väga turri, kui kuulen selliseid jutte, kuidas ise midagi ei tehta, vanemad rabavad ainult palgatööd, keegi midagi kodus ei kasvata jnejnejne. Ja kuidas lapsed seda kõike siis peegeldavad. Aga kust siis tulevad need mitmendat põlve linnainimesed, kes järsku avastavad enda jaoks leivaküpsetamise? Kes avastavad taaskasutamise, rohelise mõtlemise, oma kodus kas või maitsetaimede kasvatamise, kui muuks võimalust ei ole? Ei ole ju nii, et trend on ainult selles suunas, et võõrandutakse üha rohkem füüsilisest tööst ja lastakse kõik enda eest ja järelt ära teha. Pigem pöördutakse ju tagasi isetegemise juurde just.
    Ja kõik need, kes ise rabavad karjääriredelil ja lasevad nö musta töö enda eest ära teha – mis selleski kokkuvõttes nii üle mõistuse halba on? Nad siiski teevad ka tööd, võib-olla jah ainult oma peaga ja üleüldse mitte kätega, aga mis sellest. Praeguses olukorras täiesti tööta jäänud ja siis kellegi majapidajaks pääsenud inimesed on kindlasti rahul, et on inimesi, kes oma kodus koristada ei taha, viitsi ega oska.

    • sesamy Says:

      Jumal tänatud, et avastavad (needsinased linnainimesed), see näitab, et mõtlemine on paigas.
      Aga mulle tundub, et nad on praegu valdavalt vanuses 23 ja ülespoole, see tähendab, et nende töökasvatus on vähemalt 13 aastat vana. Ja siis oli töökasvatus veel täiesti olemas.
      Probleem on selles, mis saab praegustest 13-aastastest 10 aasta pärast.
      Ja mulle meenub, et mu klassiõde (5-lapselise pere vanim) oli esimene, kellel tööde kohustuslik osa alati tehtud. See oli tema jaoks lihtsalt nii loomulik- töö tuleb ära teha ja kui see nii on, siis milleks raisata aega vingumise peale.

      • anna Says:

        Ega küsimus polegi selles, kas need, kes tööd harjunud tegema, teevad selle ära või ei. Küsimus on selles, miks peavad nemad veel seda va ÜKTd lisaks rabama, kui kodus nende õlul lapse kohta niigi ebanormaalselt palju kohustusi on.
        Mis puudutab praegusi 13aastasi, siis enda selle vanuse kohta ei mäleta, aga kui noorem vend oli kusagil selles vanuserühmas, siis arutleti täpselt samade probleemide üle: mis neist saab, midagi nad ei oska, tööharjumust pole jne. Nii minu noorem vend kui abikaasa noorem õde on praegu 18 ja igati tublid inimesed. Muidugi jällegi: kahe inimese põhjal ei saa üldistada, aga ma ei usu, et olukord tegelikult väga hirmus on selles suhtes ja sellepärast, et seda ÜKTd enam pole. Vähemasti linnakoolides oli see kaunis mõttetu ettevõtmine ja keeruline oli seda organiseerida ka. Aga usun, et tublid ja töökad inimesed sellepärast veel kusagile ei kao küll. Kõik asjad ei sõltu ju ka kasvatusest ja ma väga kindel ei ole, et töökkus just see on, mis on kasvatuses kinni. Tööoskus kindlasti, aga see on ka hilisemas elus õpitav.

        Ja ma vabandan kah, kui äkki veidi liiga tuliseks läksin esimeses kommentaaris. Teises üritasin nüüd tuure veits maha keerata 😀

  8. Indigoaalane Says:

    ÜKT polnud ainult töökasvatus (tegelikult mis töö see oli). Vähemalt meie koolis oli see pigem orgunniõpetus. Eesmärk oli kokku saada X tunde ÜKT-d ja kust ning kuidas, see oli juba sinu asi.
    Käisime lasteaedades end appi pakkumas, samuti algklassides- lõikasime, kleepisime, korraldasime üritusi, teritasime pliiatseid jne.
    Nii nagu praegused lapsed küsivad iga asja eest- ” a mis ma sellest saan..” nii pistsime meie iga liigutuse eest päeviku õpetajale tundide registreerimiseks ette.

    Ehk siis- ma olen Annaga nõus, et mõttetut tööd teha pole mõtet. Aga mulle väga meeldiks, kui lapsi ei õpetataks klientideks ja tarbijateks ning isetegemise -otsustamise rõõmu ja kohustust oleks rohkem. Olgu siis selle nimi ÜKT või talgud.

    Talgutest rääkides- “Teeme ära” üritusele jäi väga mitu aktiivset teismelist minemata (esimene üritus). Kuna registreerida sai vaid koos täiskasvanuga ning kuna koristamine toimus üldjuhul pärapõrgus oli vaja lisaks leida transport. (Kõik minu auto peale ka ei mahtunud). Ja sellest on/oli kahju. Kes siis veel kui mitte 11+ võiks õppida endi järelt koristama.
    (selle aasta tingimusi pole jõudnud vaadata)

  9. Mario Says:

    Kommentaar veidi teise külje pealt.

    Lapsest peale ei näinud ma oma isa õieti kordagi tegemas mingeid töid kätega, veel vähem õppisin ma ise neid tegema. Mingi kergem kodune ehitustöö, elektritööd, torutööd, kõik jäeti kas töömehele kes asja ära teeks või siis mõni asi pigem jäi tegemata.

    Iseseisvat elu alustades tundsin sellistest oskustest tõelist puudust. Nähes sõprade juurest, et seda kõike on võimalik ise teha, võtsin kätte ja hakkasin ise proovima. Pesumasina ühendamine, koos vajalike vahekraanide ise paikakruvimisega tundus täitsa keeruline ülesanne kuni ta tehtud oli. Samuti pliidiplaatide vahetamine. Või saunakerise väljavahetamine koos vooluvõrku ühendamisega. Nüüd on nii, et vanemaid külastades saab ikka hulk vastavaid majapidamise elektri/remonditöid ära tehtud.

    On kohe parem tunne ise enda asjadega hakkama saada.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: