Kolm lihtsat küsimust

Seda posti võib käsitleda ka kui meemi.
Et kui tunned kaasamõtlemiskohta, vasta ka ise.
Kui oleksid veendunud, et homme saabub maailmalõpp, kellele sellest teada annaksid ja miks?
(algus sama, mis eelmisel)…mida ette võtaksid?
(algus sama, mis eelmisel)… mida kahetseksid tegematajätmiste poole pealt?
___
Ise vastan nädala pärast…
___
Aga ikkagi, mis värk on?

Advertisements

Keenjus ootab kõnet

Keenjus ootab tegelikult isegi mitut kõnet. Tööalast. Sest täna oli kiire päev ja neli järgmist ei anna kah mitte tempos järele. Keenjus on teatanud kõigile, et kella 15ni on ta VÄGA HÕIVATUD ja helistatagu talle peale seda.
Keenjus on samas viisakas inime. Kui on kohti, kus telefonihelin võiks kedagi segada (kino, aktus, kontsert vms), lülitab ta telefoni alati hääletule režiimile. Et noh, siis on näha, kui keegi on vahepeal taga otsinud, saab ju alati tagasi helistada.
Niisiis kella kolmest ootab Keenjus kõnet. Isegi mitut. Istub närviliselt kella vaadates- miks nad ometi ei helista? Teeme töö ära, saab asjaga ühele poole.
Kell neli on Keenjusel kannatus otsas. Hakkab ise helistama.
Ja avastab siis ekraanilt 14 (!) vastamata kõnet ja teate “Hääletu”.
Niimoodi siis võitiski Keenjus tund töövaba aega tänasesse päeva juurde 🙂
***
Muide, sääskede vastu autosugestsioon a la “mind ei sega”, “las lendavad”, “üldse ei sügele” ei aita. Proovitud.

Kuhu kadus laupäev

Olin ühes kohas.
Aga seekord eriti ei nautinud.
Mitmel põhjusel.
Esiteks olin seal juhendajana. Teiseks oli ilm jube külm (loe: tuuline). Kolmandaks oleksin tahtnud veel maale jääda. Ja (last, but not least) oli seal üksjagu asju, mille kallal ikka viriseks kah.
Hakkame peale sellest, et kaasas olid praktiliselt kõik lapsed 1-4 klassini ning 5-9 tüdrukud. No suuremad saavad valdavalt ise hakkama, väiksemaid peab vaatama ja kantseldama. Õnneks olid ikka paar kolleegi saatjaiks kaubeldud. Aga kui sõitu alustame kell 13.00 (sest kell 14.00 algavad proovid) ja tagasi jõuame 22.30, on seda algklassilaste jaoks selgelt liiga palju.
Teiseks. No supitalongid saime kohe alguses kätte. Suppi antavat 14-17. Ja juhendajal on käsk suunata lapsed sööma kohe peale oma kooriliigi proovi- see on siis vastavalt 14.30 ja 14.45. Kui supp on söödud kella 15ks, arvake ära, kas lapsel on kõht kell 19 tühi või ei? Endalgi on, eksole. Mina kui majanduslikult iseseisev tädi võin ju sellest ainsamast (!) söögikohast endale burgeri osta kui olen tund aega sabas seisnud; või näiteks 65 raha eest šašlõkki või 40 raha eest friikaid. Aga lapsed? Või oleksin pidanud koju saadetavatele teadetele (alati saadame paberid koju teemal “sõidame siis ja sinna, selga see, kaasa see ja teine, tagasi umbes kell hilja) lisama ka: pakkige kaasa paarsada krooni taskuraha ja kohvritäis võileibu? Nendel lastel, kel vanemad vaatama tulla said, vedas: lapsevanem ikka halastab võimaluse korral, kui lapsel kõht tühi on. Aga ülejäänud? Oleks võinud olla ka selline müügilett, mis inimliku raha eest kasvõi küpsiseid ja pirukaid müünud.
Ilma vastu me muidugi ei saa. Kampsunid ja vihmakeebid olid kõigil, paras riietus oleks olnud aga korralik talvejope. Saanuks pidu ilma lõdisemata nautida. Vot ei tule inime kohe selle peale
Kolmandaks :pidu ise. Rongkäigu algus kell 17, peo algus kell 18. Lõpp 21.30. Koos kummardamiste ja tänamistega kuni 22.00. Selle viimase ajal tantsulapsed seisid truult lõdisedes laval, kes tantsima ei pidanud, oli juba ammu bussi sooja roninud ja magas. Ma saan aru, et peokava on vaja siduda; seekord olid selleks valitud/kirjutatud kunstmuistendid. Need ei olnud mitte pahasti kirjutatud… küll aga võttis nende ettekandmine kogu ürituse mahust vähemalt kolmveerand tundi enda alla. Kahju oli vaadata, kuidas legendide ettelugemise ajal enamik rahvast valjuhäälselt omavahel rääkis. Ja aeg muudkui läks. Ja lapsed väsisid järjest enam.
Muide, legendide kohta: need olid kõik üha inimese kirjutatud; kavalehel seisis tema kohta märge: legendide leiutaja :). Siukest ametit tahaks isegi. 😀
Neljandaks: WC-d. Aru ma ei taipa, miks ei võiks olla palgatud inimesed, kes silma peal hoiaks, kas ka tualettpaberit jätkub ja midagi ette võtaks, kui WC-st peldik saab? Väga kurb oli vaadata kui põnnid jalalt-jalale hüpates kaeblesid: ma ei saa sinna minna, see on kõik täis pissitud. Mida tegema peab? Panna poti kohale nool ja silt: SIHI SIIA või?
Juba paar nädalat tagasi hakkas koolis see hala pihta: ma ei taha sinna, seal läheb jälle nii kaua (teadjamatega käime juba viiendat aastat). Kõik on ju nagu ilus, rahvas laulab ja tantsib, melu käib… aga kolme ja poole tunnine kontsert on liiiiga palju. Siis võib-olla ei oleks, kui lauljad saaksid teha nagu tantsijadki- käia proovis nädal enne ja saabuda kohale õigel päeval rongkäigu ajaks. Või oleks väiksematele, kes sellist kontserti nii kaua jälgida ei jaksa, mõned muud atraktsioonid välja mõeldud? Kui on huvitav olla, siis unuvad nii külm kui tühi kõht.
Peolt lahkudes peaks olema emotsioon: oh kui lahe/tore/mõnus/oli mitte (nii mõneltki poolt kuuldud) jumal tänatud, et see läbi sai/ma mõtlesin, et see ei lõpegi otsa…
Lihtsalt tahaks, et kõik saaks pidu nautida 🙂

Kaitstud: Vanza 75 vol 2

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in meie elu on siin ilmas.... Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Vanza 75

Minu isa sünnipäev on igal aastal olnud 28. mail, ei olnud seegi aasta erand. Sel aastal langes kuupäev veel sobivalt reedesele päevale ka. Mitte et see midagi loeks, suuri sünnipäevi pole me kunagi viitsinud pidada, välja arvatud ehk lapseeas. Sünnipäevade tähistamine on rohkem pereringis ja paari sõbra seltsis.
Aga seekord sai suuremalt ette võetud. Kusagil aprilli lõpu poole helistab ema: Kuule, me ikka mõtlesime siin, et tähistaks Vanza (loea: minu isa) sünnipäeva seekord. Ega iga aasta 75 ei saada ju. Et rendime ruumi ja laseme söögid teha ja peame selle suure sünnipäeva siis ära.
Mõeldud- tehtud. Maakodu rahvamajas oli sobiv saal, ka kokka ei tulnud kaugelt otsida. Ema suur paanika oli vaid selles, kuidas inimesi lauda paigutada; noh et et inimesed peaksid istuma nende inimeste kõrval, kellega oleks millestki rääkida. Peaasi , et igav ei oleks. Selle mure lahendasime lauakaartide abil: Minu teha jäidki lauakaardid ja vanade fotode sisseskännimine. Õde meisterdas tordi, see polnud just väike. Kui pildid kunagi minuni jõuavad, siis näitan torti kah, saate suud vesistada :).
Reede hommikul siis startisime, missioon oli jõuda kodust läbi Tartu Elvasse ja seejärel Vastse-Kuuste. Lõunakeskus oli lillede osas abiks, nagu ikka. Meesinime, kusjuures, keeldub minuga lillepoodi tulemast: ma nimelt ahistavat lillemüüjaid. See näeb välja siis sedamoodi, et kõigepealt jõllitan ma 10 minutit pakutavat ja mõtlen. Siis näitan näpuga: see lill ja see ja see ja siia veel seda rohelist ja kipslille aiult üks oks. Ja segage need omavahel hoolega ära. Aga mis ma teha saan, kui ma tean, mida tahan. 🙂 Seekord olid kimbus tumepunased kobarroosid, valged inkaliiliad ja kreemikad levkoid.
No okei.
Lõunakeskusest Elvasse pole just raske sõita. Aga edasi pidime surfama mööda vähemtuntud maanteid. Ja ega ometi polnud kaarti vaja kaasa võtta, kus sa sellega. Õnneks oli Pangodi järve ääres püsti kena suur kaart, millelt marsruut paika panna. Üldse ei tundunud raske. Keerukaks läks asi siis, kui olime juba 5 km mööda krusateed rallinud ja korraga tee peal tupikumärk ette lõi. Eks me olime kusagil jätnud teelt ära keeramata. Ja seda, et igal teeristil viidad oleks, on vist kah liiga palju tahta. Ühe viida leidsime: tundmatu nimega asustatud punkti suunas viis 5 km pikkune teelõik. Sinnapoole suundusimegi. Oh sa poiss oli see alles tee. Iga kurv oli praktiliselt täiuslik ring künkast üles sõites ei võinud iial teada, kuhupoole alla viiv tee suundub. Peale pooletunnist sõitu juhtus teele järgmine liiklusmärk: Meesinime pidi naeru kätte nõrkema- ah et kurvid ALLES TULEVAD? Ei tulnud neid rohkem midagi, kõik jätkus vanaviisi. Lähtusime loogikast, et kõik teed viivad kuhugi ning jõudsimegi taas tsivilisatsiooni. Kohalikust kauplusest küsisime juhatust ja saime teada, et suund oli õige. Sõita jäi veel ca 15 km.
Maal saime omadega kokku ja sättisime peoruumi ilusaks. Siis tegime õe ja meie kokku 7 järeltulijaga proovi, et üllatuslaul ikka inimese moodi välja kukuks. Mina- klaver, õde-viiul, juunior- süntesaator, seenior-plokkflööt; ansamblisse kuulusid veel kaks viiulit, kaks kitarri, basskitarr ja triangel, mis iga salmi lõpus “kõll” tegi :D.
Kui inimesed õnne soovisid ja klaase kokku lõid, mängisime meie muusikat; kohustuslik pala oli “Õnne soovime sul”. Täitsa kõlbas kuulata kohe :).
Õhtu edenedes toodi kohale ka kaks akordioni. Need käisid käest kätte, kelle parasjagu lugu meenus, see mängis ja rahvas laulis. Muidugi ei saanud me mitte käsi ka muudest pillidest eemale hoitud. Tüüpiline. No ei saa ilma muusikata 🙂
Lahkuma igatahes ei kiirustanud keegi.Tagantjärele mõeldes on jube naljakas, kuidas nüüd mina olen see keskealine ja minu (ja õe) lapsed on see noorsugu, kes möllab. Aga ärge te meidki veel maha kandke, eks ole.
Kahju on vaid sellest, et ei saanud tervet nädalavahetust maal olla, laupäeval kell 13 ootas töö…

Päeva tsitaat :)


Päeva tsitaat tänasest Aktuaalsest Kaamerast:
“ILM ON MEIL NIRUVÕITU…AGA PAREM IKKA KUI MITTE MIDAGI. “

Kaitstud: Ma ei ole üldiselt füüsilise vägivalla poolt, aga…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in meie elu on siin ilmas..., tõestisündinud lugu, viu-viu-viu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.