Kolm lihtsat küsimust

Seda posti võib käsitleda ka kui meemi.
Et kui tunned kaasamõtlemiskohta, vasta ka ise.
Kui oleksid veendunud, et homme saabub maailmalõpp, kellele sellest teada annaksid ja miks?
(algus sama, mis eelmisel)…mida ette võtaksid?
(algus sama, mis eelmisel)… mida kahetseksid tegematajätmiste poole pealt?
___
Ise vastan nädala pärast…
___
Aga ikkagi, mis värk on?

Keenjus ootab kõnet

Keenjus ootab tegelikult isegi mitut kõnet. Tööalast. Sest täna oli kiire päev ja neli järgmist ei anna kah mitte tempos järele. Keenjus on teatanud kõigile, et kella 15ni on ta VÄGA HÕIVATUD ja helistatagu talle peale seda.
Keenjus on samas viisakas inime. Kui on kohti, kus telefonihelin võiks kedagi segada (kino, aktus, kontsert vms), lülitab ta telefoni alati hääletule režiimile. Et noh, siis on näha, kui keegi on vahepeal taga otsinud, saab ju alati tagasi helistada.
Niisiis kella kolmest ootab Keenjus kõnet. Isegi mitut. Istub närviliselt kella vaadates- miks nad ometi ei helista? Teeme töö ära, saab asjaga ühele poole.
Kell neli on Keenjusel kannatus otsas. Hakkab ise helistama.
Ja avastab siis ekraanilt 14 (!) vastamata kõnet ja teate “Hääletu”.
Niimoodi siis võitiski Keenjus tund töövaba aega tänasesse päeva juurde 🙂
***
Muide, sääskede vastu autosugestsioon a la “mind ei sega”, “las lendavad”, “üldse ei sügele” ei aita. Proovitud.

Kuhu kadus laupäev

Olin ühes kohas.
Aga seekord eriti ei nautinud.
Mitmel põhjusel.
Esiteks olin seal juhendajana. Teiseks oli ilm jube külm (loe: tuuline). Kolmandaks oleksin tahtnud veel maale jääda. Ja (last, but not least) oli seal üksjagu asju, mille kallal ikka viriseks kah.
Hakkame peale sellest, et kaasas olid praktiliselt kõik lapsed 1-4 klassini ning 5-9 tüdrukud. No suuremad saavad valdavalt ise hakkama, väiksemaid peab vaatama ja kantseldama. Õnneks olid ikka paar kolleegi saatjaiks kaubeldud. Aga kui sõitu alustame kell 13.00 (sest kell 14.00 algavad proovid) ja tagasi jõuame 22.30, on seda algklassilaste jaoks selgelt liiga palju.
Teiseks. No supitalongid saime kohe alguses kätte. Suppi antavat 14-17. Ja juhendajal on käsk suunata lapsed sööma kohe peale oma kooriliigi proovi- see on siis vastavalt 14.30 ja 14.45. Kui supp on söödud kella 15ks, arvake ära, kas lapsel on kõht kell 19 tühi või ei? Endalgi on, eksole. Mina kui majanduslikult iseseisev tädi võin ju sellest ainsamast (!) söögikohast endale burgeri osta kui olen tund aega sabas seisnud; või näiteks 65 raha eest šašlõkki või 40 raha eest friikaid. Aga lapsed? Või oleksin pidanud koju saadetavatele teadetele (alati saadame paberid koju teemal “sõidame siis ja sinna, selga see, kaasa see ja teine, tagasi umbes kell hilja) lisama ka: pakkige kaasa paarsada krooni taskuraha ja kohvritäis võileibu? Nendel lastel, kel vanemad vaatama tulla said, vedas: lapsevanem ikka halastab võimaluse korral, kui lapsel kõht tühi on. Aga ülejäänud? Oleks võinud olla ka selline müügilett, mis inimliku raha eest kasvõi küpsiseid ja pirukaid müünud.
Ilma vastu me muidugi ei saa. Kampsunid ja vihmakeebid olid kõigil, paras riietus oleks olnud aga korralik talvejope. Saanuks pidu ilma lõdisemata nautida. Vot ei tule inime kohe selle peale
Kolmandaks :pidu ise. Rongkäigu algus kell 17, peo algus kell 18. Lõpp 21.30. Koos kummardamiste ja tänamistega kuni 22.00. Selle viimase ajal tantsulapsed seisid truult lõdisedes laval, kes tantsima ei pidanud, oli juba ammu bussi sooja roninud ja magas. Ma saan aru, et peokava on vaja siduda; seekord olid selleks valitud/kirjutatud kunstmuistendid. Need ei olnud mitte pahasti kirjutatud… küll aga võttis nende ettekandmine kogu ürituse mahust vähemalt kolmveerand tundi enda alla. Kahju oli vaadata, kuidas legendide ettelugemise ajal enamik rahvast valjuhäälselt omavahel rääkis. Ja aeg muudkui läks. Ja lapsed väsisid järjest enam.
Muide, legendide kohta: need olid kõik üha inimese kirjutatud; kavalehel seisis tema kohta märge: legendide leiutaja :). Siukest ametit tahaks isegi. 😀
Neljandaks: WC-d. Aru ma ei taipa, miks ei võiks olla palgatud inimesed, kes silma peal hoiaks, kas ka tualettpaberit jätkub ja midagi ette võtaks, kui WC-st peldik saab? Väga kurb oli vaadata kui põnnid jalalt-jalale hüpates kaeblesid: ma ei saa sinna minna, see on kõik täis pissitud. Mida tegema peab? Panna poti kohale nool ja silt: SIHI SIIA või?
Juba paar nädalat tagasi hakkas koolis see hala pihta: ma ei taha sinna, seal läheb jälle nii kaua (teadjamatega käime juba viiendat aastat). Kõik on ju nagu ilus, rahvas laulab ja tantsib, melu käib… aga kolme ja poole tunnine kontsert on liiiiga palju. Siis võib-olla ei oleks, kui lauljad saaksid teha nagu tantsijadki- käia proovis nädal enne ja saabuda kohale õigel päeval rongkäigu ajaks. Või oleks väiksematele, kes sellist kontserti nii kaua jälgida ei jaksa, mõned muud atraktsioonid välja mõeldud? Kui on huvitav olla, siis unuvad nii külm kui tühi kõht.
Peolt lahkudes peaks olema emotsioon: oh kui lahe/tore/mõnus/oli mitte (nii mõneltki poolt kuuldud) jumal tänatud, et see läbi sai/ma mõtlesin, et see ei lõpegi otsa…
Lihtsalt tahaks, et kõik saaks pidu nautida 🙂

Kaitstud: Vanza 75 vol 2

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in meie elu on siin ilmas.... Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Vanza 75

Minu isa sünnipäev on igal aastal olnud 28. mail, ei olnud seegi aasta erand. Sel aastal langes kuupäev veel sobivalt reedesele päevale ka. Mitte et see midagi loeks, suuri sünnipäevi pole me kunagi viitsinud pidada, välja arvatud ehk lapseeas. Sünnipäevade tähistamine on rohkem pereringis ja paari sõbra seltsis.
Aga seekord sai suuremalt ette võetud. Kusagil aprilli lõpu poole helistab ema: Kuule, me ikka mõtlesime siin, et tähistaks Vanza (loea: minu isa) sünnipäeva seekord. Ega iga aasta 75 ei saada ju. Et rendime ruumi ja laseme söögid teha ja peame selle suure sünnipäeva siis ära.
Mõeldud- tehtud. Maakodu rahvamajas oli sobiv saal, ka kokka ei tulnud kaugelt otsida. Ema suur paanika oli vaid selles, kuidas inimesi lauda paigutada; noh et et inimesed peaksid istuma nende inimeste kõrval, kellega oleks millestki rääkida. Peaasi , et igav ei oleks. Selle mure lahendasime lauakaartide abil: Minu teha jäidki lauakaardid ja vanade fotode sisseskännimine. Õde meisterdas tordi, see polnud just väike. Kui pildid kunagi minuni jõuavad, siis näitan torti kah, saate suud vesistada :).
Reede hommikul siis startisime, missioon oli jõuda kodust läbi Tartu Elvasse ja seejärel Vastse-Kuuste. Lõunakeskus oli lillede osas abiks, nagu ikka. Meesinime, kusjuures, keeldub minuga lillepoodi tulemast: ma nimelt ahistavat lillemüüjaid. See näeb välja siis sedamoodi, et kõigepealt jõllitan ma 10 minutit pakutavat ja mõtlen. Siis näitan näpuga: see lill ja see ja see ja siia veel seda rohelist ja kipslille aiult üks oks. Ja segage need omavahel hoolega ära. Aga mis ma teha saan, kui ma tean, mida tahan. 🙂 Seekord olid kimbus tumepunased kobarroosid, valged inkaliiliad ja kreemikad levkoid.
No okei.
Lõunakeskusest Elvasse pole just raske sõita. Aga edasi pidime surfama mööda vähemtuntud maanteid. Ja ega ometi polnud kaarti vaja kaasa võtta, kus sa sellega. Õnneks oli Pangodi järve ääres püsti kena suur kaart, millelt marsruut paika panna. Üldse ei tundunud raske. Keerukaks läks asi siis, kui olime juba 5 km mööda krusateed rallinud ja korraga tee peal tupikumärk ette lõi. Eks me olime kusagil jätnud teelt ära keeramata. Ja seda, et igal teeristil viidad oleks, on vist kah liiga palju tahta. Ühe viida leidsime: tundmatu nimega asustatud punkti suunas viis 5 km pikkune teelõik. Sinnapoole suundusimegi. Oh sa poiss oli see alles tee. Iga kurv oli praktiliselt täiuslik ring künkast üles sõites ei võinud iial teada, kuhupoole alla viiv tee suundub. Peale pooletunnist sõitu juhtus teele järgmine liiklusmärk: Meesinime pidi naeru kätte nõrkema- ah et kurvid ALLES TULEVAD? Ei tulnud neid rohkem midagi, kõik jätkus vanaviisi. Lähtusime loogikast, et kõik teed viivad kuhugi ning jõudsimegi taas tsivilisatsiooni. Kohalikust kauplusest küsisime juhatust ja saime teada, et suund oli õige. Sõita jäi veel ca 15 km.
Maal saime omadega kokku ja sättisime peoruumi ilusaks. Siis tegime õe ja meie kokku 7 järeltulijaga proovi, et üllatuslaul ikka inimese moodi välja kukuks. Mina- klaver, õde-viiul, juunior- süntesaator, seenior-plokkflööt; ansamblisse kuulusid veel kaks viiulit, kaks kitarri, basskitarr ja triangel, mis iga salmi lõpus “kõll” tegi :D.
Kui inimesed õnne soovisid ja klaase kokku lõid, mängisime meie muusikat; kohustuslik pala oli “Õnne soovime sul”. Täitsa kõlbas kuulata kohe :).
Õhtu edenedes toodi kohale ka kaks akordioni. Need käisid käest kätte, kelle parasjagu lugu meenus, see mängis ja rahvas laulis. Muidugi ei saanud me mitte käsi ka muudest pillidest eemale hoitud. Tüüpiline. No ei saa ilma muusikata 🙂
Lahkuma igatahes ei kiirustanud keegi.Tagantjärele mõeldes on jube naljakas, kuidas nüüd mina olen see keskealine ja minu (ja õe) lapsed on see noorsugu, kes möllab. Aga ärge te meidki veel maha kandke, eks ole.
Kahju on vaid sellest, et ei saanud tervet nädalavahetust maal olla, laupäeval kell 13 ootas töö…

Päeva tsitaat :)


Päeva tsitaat tänasest Aktuaalsest Kaamerast:
“ILM ON MEIL NIRUVÕITU…AGA PAREM IKKA KUI MITTE MIDAGI. “

Kaitstud: Ma ei ole üldiselt füüsilise vägivalla poolt, aga…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in meie elu on siin ilmas..., tõestisündinud lugu, viu-viu-viu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Teeme ise eesti keelt

Astun uksest välja ja tuul toob ninna mingi lõhna. Eile seda seal ei olnud. Pööran sõõrmed vastutuult ja leian üles pihlaka. Lõhnab imalalt ja veidi mõrult. Ee. Või oli mõrudalt? Lollakas, mõrult ikka. Tuleb taipamine: see, kes ei tea, kuidas on õige, ütleb: mõrkjas. Haa.
Siit saaks ju soovitada sellele tüübile kes teleturus NÜRIDAT nuga kasutab: kui sa ei tea, kuidas grammatiliselt korrektne oleks, tee ise eesti keelt ja leiuta sõna NÜRKJAS.
Sest kesse idioot ikka täiesti nüri noaga kaamera ees võimleb?
Pole terav aga hädapärast kõlbab kasutada= nürkjas.

Ei taha UFOsid!

Kell 23 õhtul üksi kodus olles ufo-muuvisid vaadata ei ole tegelikult üldse hea mõte. Eile sattus ette “The fourth kind”
Hästi huvitava ülesehitusega: näitlejate tööga paralleelselt näidati ka (nagu?) dokumentaalsalvestusi inimestest, kelle loo baasil film põhineb. Googeldasin muidugi kah, valdav arvamus on siin: seda true story’t pole olemas olnud. UFOdest rääkimata. Ufosid pole olemas seepärast, et keegi pole näinud. (siinkohal ma tahaks küsida: gravitatsiooni olete näinud muidu või?) Aga las jääda igaühele iseenda usud, veendumused ja tõekspidamised.
Kus iganes olen ma sunnitud olnud kõndima pimedas mööda inimtühja (loe: väheasustatud ümbruskonnas asuvat) teed, annan oma parima, et vilkuvaid tähti mitte märgata. No et äkki osutub mõni ufoks või midagi. Suht lapsik, kas pole. Asja ignoreerides asja nagu polekski. Samas- mine sa tea, mõttejõusse veendunud uskujana teatud asjad minu puhul igatahes toimivad. Unes on see koht, kus kontroll puudub; 4-5 korda elus olen näinud luupainajalikke UFO-unenägusid; hiljem oli mitu päeva hirm magama jääda. Une eelis ärkveloleku ees on ka olemas- unest saab üles ärgata. Nagu A. C. Clarke märgib raamatus “Linn ja tähed” “: …me vajasime varjupaika, sest meil oli kaks hirmu- hirm surma ja hirm kosmilise ruumi ees – – – me ei tahtnud universiumis mingit osa etendada, sellepärast teesklesime, et seda pole olemas”. Muide, kui ma 20 aastat tagasi seda raamatut lugesin, oleksin tahtnud elada pigem Diasparis, praegu aga, kui valima peaks, valiksin kindlasti Lysi.
Ja ma, tumeroosa taigenpea, oleksin pidanud eelpoolmainitud teose ka kindlasti pidanud ära märkima raamatumeemis. Ikka positiivse poole pealt.
Aga jah, UFOdega kohtuda ma ei taha. Liiga arg olen. Või ettevaatlik 🙂

Sääserajakad ja eliti mahlane kana

Mitte et see kellelegi üllatuseks oleks, aga mõrvarsääski on sel aastal paljuvõitu. Täna hommikul, kui taadike kanuumatka tarbeks kotti pakkis, sokutas eideke sinna salaja kõik kodus leiduvad vahendid, mis neidsinaseid eemale peaks peletama. Ise ikka vaikselt närveerides küll- kui isand homme naaseb, kas ikka mahub uksest sisse või on nii paiste nositud, et tuppa mahtumiseks tuleb uksepiidad maha lammutada.
Sääsed ise aga ei oota isegi ukse avamist, tungivad kolmanda korruse elamispinnale suvalistest pragudest. Pean vaikselt plaani noaga sõrme lõikuda, mõned piisad alustassile tibutada ning söögu siis , palju kulub. Miskipärast aga kardan , et nad eelistavad endiselt tükke mu käsivarrest ja kintsust, kakuvad tüki noka otsa ja pinisevad siis kardinapuu otsa matsutama. Samuti võiks verine alustass äratada ebasoovitavalt vampiiride tähelepanu. Ma võin muidugi alati küüslauguvaniku kaela riputada. Ega keegi ei tea, kas see sääskede vastu kah aitab?
Homseks ennustatakse jahedamat ilma. Hurraaa!!! Minu jaoks on ideaaltemperatuur 16-20 soojakraadi. Sellise kuumaga, nagu siin nädalajagu valitsenud on, ei suuda ma midagi tarka korda saata. Ja tööde tähtajad lammutavad ukse taga. Niisiis jäin ju tegelikult koju, et nädalavahetusel tööd teha. Arvake ära, palju siis tänasega tehtud on? (haa-haaaa…)
Süüagi ei viitsi teha. Meesinime ja seenior on ära, juunior hängib ringi- seega ei mingeid ühissöömisi, lao vaid külmik täis ja las võtab sealt see, kel kõht tühjaks läheb. Ise olin esimene muidugi. Loll läks taas reklaamiohvriks ning ostis kaubandusvõrgust kanakoibadele lisaks nende maitsestamiseks vajamineva Maggi Idea paki. Reklaamis oli kõik lihtne. Tegelikkuses samuti. Reklaamis tundus maitsev. Tegelikkuses oli kõik teisiti. See roog võiks kanda nime ” Mitte Eliti Maitsev Keemialind”. Mahla oli asjas täpselt nii palju, kui koivad ise küpsetuskotti jätsid. Niisiis- kui teil on variant: kas maitsestada kana eelpoolmainitud limaga või lihtsalt soola-pipra-küüslauguseguga (või mida iganes kana juurde sobivat arvate), siis valige viimane.
A ja veel üks asi: see, kes jõudis mu blogisse otsinguga “kurrutatud nahk”- mina sain selle kohta oma info rannarootsi muuseumist (Haapsalus). Minu seljas olev kurrutatud nahk on ajahammaste pikaajalise töö tulemus ja ma ei anna seda kellelegi, mis muu veel mu pekke koos hoiaks, eksole.
Ja oleks siis veel, et selle palavaga need pekid sulaks… kus sellega; see on puhas ajujahutusvedelik. Mille tõttu tekib ka ilmselge vaimne ülekuumenemine.