Sõbrannad ja sõbrad

Juba pealkirja kirjutades tunnen end nagu totakas… hääldage seda (pealkirja) ise mitu korda ja te kuulete , kui idiootselt see (sõna) kõlab. Õnneks on asja sisu siiski midagi muud.
Või mine sa tea, kuidas kellelegi.
Ilmselt on täiesti palju inimesi siin ilmas, kelle elu kulgeb rahulikku rada pidi: lapsepõlvesõbr(ann)ad jäävad sinu juurde eluajaks (või no kuni surm meid… jne); turvaline , rahulik, paikne ja tüüne elu; üks mees (partner) kogu eluks jne jne,amigos para siempre, whatever. Ma ei teagi, kas kahetseda või hõisata, et mina pole selle raja jalutaja. Aga ka see pole asi, millest tegelikult jutustada tahan.
On kuidagi kujunenud nii, et pole kunagi kogenud raskusi teemal “kuidas võõras seltskonnas hakkama saada” või “kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Mitte, et ma seda jube teadlikult püüaks arendada, lihtsalt kujuneb nii. Ja kui elu keerab ette uue pöörde ja paiskab tundmatusse olukorda, saab ka seal hakkama. Ma vist isegi ei suuda kokku lugeda olukordi, kus on tulnud tutvuda uute inimestega, seltskondade ja olukordadega; väga tihti ette tulev situatsioon on see, kui keegi tänaval teretab, teretan vastu ja alles hiljem jõuab kohale kes mind siis teretas. On juhtunud, et ei jõuagi. Liikuva eluviisiga inimene, mis teha. Ju jäi kokkupuutepunkt ja ühisosa liiga põgusaks.
Siis on veel olemas inimesed, kellega kunagi ammusel ajal suheldud sai, kellega aga siiski kontakt püsima ei jäänud. Aga kui hiljem elus kohtuda, on tore küll. Kasvõi seetõttu, et meenutab kuldset noorusaega.
Veel üks samm edasi- inimesed, kes on olnud kunagi sõbrad, ent kellega eluteed nii palju lahku viisid, et kokku saades erinevad nii mõttemaailmad, tõekspidamised kui ka väärtushinnangud. Vanade aegade nimel vbl et olekski juttu… aga nagu laulusalm ütleb: aeg meid muutnud on… Tahaks aga ei saa.
Need sõbrad, kellega suhtleme tihedalt (loe: igapäevaselt) on niivõrd omad, et lausa unustad kohati, et nad ka sõbrad on; vaat et kuuluvad juba perekonda otsapidi. Ei pea vabandama, seletama ega suuri sõnu tegema;
Mitte, et nende väärtus sellest kahaneks.
Ja siis on veel eraldi kategooria: Sõber Suure Algustähega.. Sa tead, et ta on sul olemas. Sa võid kohtuda temaga kord aastas või veelgi harvem. Aga ta hingab sinuga sama õhku, mõtleb sarnaselt ja on kusagil olemas. Ja kui te kohtute, pole sõnu vajagi, piisab teadmisrõõmust, et mõned asjad pole muutunud. Ja ilmselt ei muutugi. Ja kas see pole hea? Meie muutuvas maailmas, ma mõtlen?
***
Igatahes on see jutt Õ-le, kellega me täna üle aasta taas tunniks kohtusime 🙂