Mitte, et ma teaks sõna “risotto” täpset tähendust (mulle on alati tundunud, et see on üks riisiroog igasugu lisanditega), aga sellegipoolest usun, et tänasel õhtul kokkukeedetud möginat sobib see iseloomustama ikkagi.
Ahhaa-osa: ahhaa, mida meil kõike poest saada ei ole (kui sa lähed ideega osta seeni, paprikat, porgandit, rohelist sibulat , rõõska koort ja kana… arva ära, mitu komponenti soovituist sa saad? Selle asemel ostad saadaoleva liharäbala nime all kakssada viiskend grammi seaguljašši ja tervisesalati (riivitud porgand (ahhaa, said ju oma porgandi?), kõrvits ja päevalilleseemned).
Ohhoo-osa: ohhoo, mida mul kõike kodus ära ei ole, kui hästi otsida!
Niisiis. Praed searäbalad pruuniks, lisad rammusa sibula ja kaks küüslauguküütsekest. Praed edasi. Kosutad panni eelpoolmainitet tervisesalatiga (terve karp, made in maksimarket). Soolad kogu sodi sojakastmega. Mitte palju.
Kallad juurde riisiterad, kuumutad. Kui on paras kuum siis leiad et ega küll küllale liiga tee ja paned kuuma vee manu. Umbes 10 min hiljem maitsed ja leiad, et asjast on puudu puljongikuubik. Puraviku oma. Loomulikult parandad vea. Ja et asja põnevamaks teha, lisad ka majoneesi, Silma järgi nii klaasitäie. Lased haududa.
Seni kuni valmis saab.
Sööd kausitäie.
Teise ka.
Siis lööd endale näppude pihta, et mitte kolmandat kausitäit ahnitseda.
Lähed magama, et mitte endale veel kord näppude pihta lüüa.
Head ööd.