Kotihämming

Sissejuhatuseks üks väike ent ropp anekdoot.
Läind kord Noormees Ropprikka Vanamehe firmast tööd otsima. Vanamehel olnd vaid üks pakkumine: abiellugu Noormees tema tütrega. Tütar kole ja väga loll. Abielu toob kaasa kopsaka elatisraha. Noormees küsind tütre pilti näha. Olla olnd kole nagu öö, nii hull isegi, et väga suures rahahädas Noormees kõhklema löönud. Vanamees julgustanud: kui pilku peal hoida ei kannata, naisele kott pähe ja läheb loosi küll.
Mõeldud- tehtud.
Üllataval kombel asi hakanudki toimima. Hea mitu aega koos elatud. Noormees riputab pilti seinale ja kamandab: Naine, too nael. Naine läheb, ise pomiseb (et mitte tellitut unustada): Nael…nael…nael…..
Mees vajab haamrit kah. Naine läheb otsima: Haamer…haamer…haamer….
Mees hakkab siis naela seina lööma. Lööb näpu pihta. Mitte just õrnalt. Ja röögatab ropult: T***!!! P*****!!!
Naine eemaldub: Kott…kott..kott….
***
Tegelikult on nii, et mul endal kotte ei olegi, ainult valik märsse ja läpakakohver. Kõik A4-d mahuvad viimasesse ja muu träni märssi. Saan aru, et on inimesi, kelle jaoks käekott on kohutavalt oluline atribuut. Aga no koti eest mingi 2000 välja käia? Jääb ära. Aga ju leidub ostjaid kah ikka, muidu ei toodetaks ju 🙂
Pildil on mu enda kotivalvur. Üleeile lahkus ta kuhugi. Ju leidis parema jahimaa,

Posted in muig, olme. 1 Comment »

Ajujaht…

… oli kahtlemata üks põnevamaid projekte üle mitme aja. Sai kaasa mõelda ja kaasa elada.
Tuntud potitaimetapjana olen muidugi poolt, et põhinänn läks sinna, kuhu pidigi. Aga isiklik lemmikteema oli e-raamatukogu. Finaali jõudmine oli loomulikult tubli saavutus, ent nende biznizplän polnud suurem asi. Kahju, noh.
Mida oleksin ise teisiti teinud? Arvatavasti riputanud saidile üles nurga, kus lugejad saaksid nõu anda (teemal kuis sotsiaalprojekt kasumlikuks muuta). Siis oleksin ka ise oma mõtte kirjapilti riputlenud. Näiteks e-raamatukogu lugejapileti tasuliseks muutnud. Liikmemaks 25 eesti raha aastas (või ntx 2 euri kunagi tulevikus). Hetkeseisuga on lugejate arv 5579; kui iga lugeja maksaks liikmemaksu, teeks see kokku 139475 eesti raha aastas; see omakorda 11622,9 (ümmarguselt) kuus. Mitte, et seda maru palju oleks, aga siiski parem, kui mitte midagi. Saaks maksta väikest honorari autoritele, teha reklaami jne jne jne. Loomulikult tekib küsimus, miks peab (peaks) lugeja seda piskutki maksma? No esiteks ei ole raamatukogu just igaühe kõrvalmajas, 25 eeku aastas kuluks raamatukokku minemiseks juba (no transport vms), teiseks- raamatud on nupuvajutuse kaugusel (loomulikult eeldusel, et nende baasike täieneb). Ja mitte vähetähtis- toetagem head algatust. Ja kui hea algatus veel veidi ennast promob, mitmekordistub lugejate (ja lugejapiletite) arv veelgi…
Aga edu võitjaile, mida lõppviisik kahtlemata oli.