Kaitstud: Ma ei ole üldiselt füüsilise vägivalla poolt, aga…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in meie elu on siin ilmas..., tõestisündinud lugu, viu-viu-viu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Teeme ise eesti keelt

Astun uksest välja ja tuul toob ninna mingi lõhna. Eile seda seal ei olnud. Pööran sõõrmed vastutuult ja leian üles pihlaka. Lõhnab imalalt ja veidi mõrult. Ee. Või oli mõrudalt? Lollakas, mõrult ikka. Tuleb taipamine: see, kes ei tea, kuidas on õige, ütleb: mõrkjas. Haa.
Siit saaks ju soovitada sellele tüübile kes teleturus NÜRIDAT nuga kasutab: kui sa ei tea, kuidas grammatiliselt korrektne oleks, tee ise eesti keelt ja leiuta sõna NÜRKJAS.
Sest kesse idioot ikka täiesti nüri noaga kaamera ees võimleb?
Pole terav aga hädapärast kõlbab kasutada= nürkjas.

Ei taha UFOsid!

Kell 23 õhtul üksi kodus olles ufo-muuvisid vaadata ei ole tegelikult üldse hea mõte. Eile sattus ette “The fourth kind”
Hästi huvitava ülesehitusega: näitlejate tööga paralleelselt näidati ka (nagu?) dokumentaalsalvestusi inimestest, kelle loo baasil film põhineb. Googeldasin muidugi kah, valdav arvamus on siin: seda true story’t pole olemas olnud. UFOdest rääkimata. Ufosid pole olemas seepärast, et keegi pole näinud. (siinkohal ma tahaks küsida: gravitatsiooni olete näinud muidu või?) Aga las jääda igaühele iseenda usud, veendumused ja tõekspidamised.
Kus iganes olen ma sunnitud olnud kõndima pimedas mööda inimtühja (loe: väheasustatud ümbruskonnas asuvat) teed, annan oma parima, et vilkuvaid tähti mitte märgata. No et äkki osutub mõni ufoks või midagi. Suht lapsik, kas pole. Asja ignoreerides asja nagu polekski. Samas- mine sa tea, mõttejõusse veendunud uskujana teatud asjad minu puhul igatahes toimivad. Unes on see koht, kus kontroll puudub; 4-5 korda elus olen näinud luupainajalikke UFO-unenägusid; hiljem oli mitu päeva hirm magama jääda. Une eelis ärkveloleku ees on ka olemas- unest saab üles ärgata. Nagu A. C. Clarke märgib raamatus “Linn ja tähed” “: …me vajasime varjupaika, sest meil oli kaks hirmu- hirm surma ja hirm kosmilise ruumi ees – – – me ei tahtnud universiumis mingit osa etendada, sellepärast teesklesime, et seda pole olemas”. Muide, kui ma 20 aastat tagasi seda raamatut lugesin, oleksin tahtnud elada pigem Diasparis, praegu aga, kui valima peaks, valiksin kindlasti Lysi.
Ja ma, tumeroosa taigenpea, oleksin pidanud eelpoolmainitud teose ka kindlasti pidanud ära märkima raamatumeemis. Ikka positiivse poole pealt.
Aga jah, UFOdega kohtuda ma ei taha. Liiga arg olen. Või ettevaatlik 🙂