Kuhu kadus laupäev

Olin ühes kohas.
Aga seekord eriti ei nautinud.
Mitmel põhjusel.
Esiteks olin seal juhendajana. Teiseks oli ilm jube külm (loe: tuuline). Kolmandaks oleksin tahtnud veel maale jääda. Ja (last, but not least) oli seal üksjagu asju, mille kallal ikka viriseks kah.
Hakkame peale sellest, et kaasas olid praktiliselt kõik lapsed 1-4 klassini ning 5-9 tüdrukud. No suuremad saavad valdavalt ise hakkama, väiksemaid peab vaatama ja kantseldama. Õnneks olid ikka paar kolleegi saatjaiks kaubeldud. Aga kui sõitu alustame kell 13.00 (sest kell 14.00 algavad proovid) ja tagasi jõuame 22.30, on seda algklassilaste jaoks selgelt liiga palju.
Teiseks. No supitalongid saime kohe alguses kätte. Suppi antavat 14-17. Ja juhendajal on käsk suunata lapsed sööma kohe peale oma kooriliigi proovi- see on siis vastavalt 14.30 ja 14.45. Kui supp on söödud kella 15ks, arvake ära, kas lapsel on kõht kell 19 tühi või ei? Endalgi on, eksole. Mina kui majanduslikult iseseisev tädi võin ju sellest ainsamast (!) söögikohast endale burgeri osta kui olen tund aega sabas seisnud; või näiteks 65 raha eest šašlõkki või 40 raha eest friikaid. Aga lapsed? Või oleksin pidanud koju saadetavatele teadetele (alati saadame paberid koju teemal “sõidame siis ja sinna, selga see, kaasa see ja teine, tagasi umbes kell hilja) lisama ka: pakkige kaasa paarsada krooni taskuraha ja kohvritäis võileibu? Nendel lastel, kel vanemad vaatama tulla said, vedas: lapsevanem ikka halastab võimaluse korral, kui lapsel kõht tühi on. Aga ülejäänud? Oleks võinud olla ka selline müügilett, mis inimliku raha eest kasvõi küpsiseid ja pirukaid müünud.
Ilma vastu me muidugi ei saa. Kampsunid ja vihmakeebid olid kõigil, paras riietus oleks olnud aga korralik talvejope. Saanuks pidu ilma lõdisemata nautida. Vot ei tule inime kohe selle peale
Kolmandaks :pidu ise. Rongkäigu algus kell 17, peo algus kell 18. Lõpp 21.30. Koos kummardamiste ja tänamistega kuni 22.00. Selle viimase ajal tantsulapsed seisid truult lõdisedes laval, kes tantsima ei pidanud, oli juba ammu bussi sooja roninud ja magas. Ma saan aru, et peokava on vaja siduda; seekord olid selleks valitud/kirjutatud kunstmuistendid. Need ei olnud mitte pahasti kirjutatud… küll aga võttis nende ettekandmine kogu ürituse mahust vähemalt kolmveerand tundi enda alla. Kahju oli vaadata, kuidas legendide ettelugemise ajal enamik rahvast valjuhäälselt omavahel rääkis. Ja aeg muudkui läks. Ja lapsed väsisid järjest enam.
Muide, legendide kohta: need olid kõik üha inimese kirjutatud; kavalehel seisis tema kohta märge: legendide leiutaja :). Siukest ametit tahaks isegi. 😀
Neljandaks: WC-d. Aru ma ei taipa, miks ei võiks olla palgatud inimesed, kes silma peal hoiaks, kas ka tualettpaberit jätkub ja midagi ette võtaks, kui WC-st peldik saab? Väga kurb oli vaadata kui põnnid jalalt-jalale hüpates kaeblesid: ma ei saa sinna minna, see on kõik täis pissitud. Mida tegema peab? Panna poti kohale nool ja silt: SIHI SIIA või?
Juba paar nädalat tagasi hakkas koolis see hala pihta: ma ei taha sinna, seal läheb jälle nii kaua (teadjamatega käime juba viiendat aastat). Kõik on ju nagu ilus, rahvas laulab ja tantsib, melu käib… aga kolme ja poole tunnine kontsert on liiiiga palju. Siis võib-olla ei oleks, kui lauljad saaksid teha nagu tantsijadki- käia proovis nädal enne ja saabuda kohale õigel päeval rongkäigu ajaks. Või oleks väiksematele, kes sellist kontserti nii kaua jälgida ei jaksa, mõned muud atraktsioonid välja mõeldud? Kui on huvitav olla, siis unuvad nii külm kui tühi kõht.
Peolt lahkudes peaks olema emotsioon: oh kui lahe/tore/mõnus/oli mitte (nii mõneltki poolt kuuldud) jumal tänatud, et see läbi sai/ma mõtlesin, et see ei lõpegi otsa…
Lihtsalt tahaks, et kõik saaks pidu nautida 🙂

Üks vastus to “Kuhu kadus laupäev”

  1. maaraja perenaine Says:

    ojeeh, meie lastele tuli buss hommikul 8.10 järele (hea et üldse tuli eksole). võilevad tegid lapsed kaasa, kohapeal anti ka korraik kõhutäis, olla makaronid olnud ja väga hääd. Kui ise vaatama läksin, võtsin veel pätsi saia ja vorsti kaasa ning morssi ka. otsa sai kõik. rongkäik algas pool viis, kontsert peale seda. meie tulime enda omadega enne viimaseid esinejaid ja rahet ära, millal teised jõudsid, ma ei tea. aga ma arvan et kella üheksa paiku ummes. lapsed olid küll rahul ega kurtnud ja see põhiline. minule oli ka ilus vaadata, vahepalad olid lühikesed ja armsad, ei mingit venitamist. eks kõige raskem oligi juhendajatel-klassijuhatajatel, kes kaasas olid ja terve päeva lapsi lõbustama pidid 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: