Vanza 75

Minu isa sünnipäev on igal aastal olnud 28. mail, ei olnud seegi aasta erand. Sel aastal langes kuupäev veel sobivalt reedesele päevale ka. Mitte et see midagi loeks, suuri sünnipäevi pole me kunagi viitsinud pidada, välja arvatud ehk lapseeas. Sünnipäevade tähistamine on rohkem pereringis ja paari sõbra seltsis.
Aga seekord sai suuremalt ette võetud. Kusagil aprilli lõpu poole helistab ema: Kuule, me ikka mõtlesime siin, et tähistaks Vanza (loea: minu isa) sünnipäeva seekord. Ega iga aasta 75 ei saada ju. Et rendime ruumi ja laseme söögid teha ja peame selle suure sünnipäeva siis ära.
Mõeldud- tehtud. Maakodu rahvamajas oli sobiv saal, ka kokka ei tulnud kaugelt otsida. Ema suur paanika oli vaid selles, kuidas inimesi lauda paigutada; noh et et inimesed peaksid istuma nende inimeste kõrval, kellega oleks millestki rääkida. Peaasi , et igav ei oleks. Selle mure lahendasime lauakaartide abil: Minu teha jäidki lauakaardid ja vanade fotode sisseskännimine. Õde meisterdas tordi, see polnud just väike. Kui pildid kunagi minuni jõuavad, siis näitan torti kah, saate suud vesistada :).
Reede hommikul siis startisime, missioon oli jõuda kodust läbi Tartu Elvasse ja seejärel Vastse-Kuuste. Lõunakeskus oli lillede osas abiks, nagu ikka. Meesinime, kusjuures, keeldub minuga lillepoodi tulemast: ma nimelt ahistavat lillemüüjaid. See näeb välja siis sedamoodi, et kõigepealt jõllitan ma 10 minutit pakutavat ja mõtlen. Siis näitan näpuga: see lill ja see ja see ja siia veel seda rohelist ja kipslille aiult üks oks. Ja segage need omavahel hoolega ära. Aga mis ma teha saan, kui ma tean, mida tahan. 🙂 Seekord olid kimbus tumepunased kobarroosid, valged inkaliiliad ja kreemikad levkoid.
No okei.
Lõunakeskusest Elvasse pole just raske sõita. Aga edasi pidime surfama mööda vähemtuntud maanteid. Ja ega ometi polnud kaarti vaja kaasa võtta, kus sa sellega. Õnneks oli Pangodi järve ääres püsti kena suur kaart, millelt marsruut paika panna. Üldse ei tundunud raske. Keerukaks läks asi siis, kui olime juba 5 km mööda krusateed rallinud ja korraga tee peal tupikumärk ette lõi. Eks me olime kusagil jätnud teelt ära keeramata. Ja seda, et igal teeristil viidad oleks, on vist kah liiga palju tahta. Ühe viida leidsime: tundmatu nimega asustatud punkti suunas viis 5 km pikkune teelõik. Sinnapoole suundusimegi. Oh sa poiss oli see alles tee. Iga kurv oli praktiliselt täiuslik ring künkast üles sõites ei võinud iial teada, kuhupoole alla viiv tee suundub. Peale pooletunnist sõitu juhtus teele järgmine liiklusmärk: Meesinime pidi naeru kätte nõrkema- ah et kurvid ALLES TULEVAD? Ei tulnud neid rohkem midagi, kõik jätkus vanaviisi. Lähtusime loogikast, et kõik teed viivad kuhugi ning jõudsimegi taas tsivilisatsiooni. Kohalikust kauplusest küsisime juhatust ja saime teada, et suund oli õige. Sõita jäi veel ca 15 km.
Maal saime omadega kokku ja sättisime peoruumi ilusaks. Siis tegime õe ja meie kokku 7 järeltulijaga proovi, et üllatuslaul ikka inimese moodi välja kukuks. Mina- klaver, õde-viiul, juunior- süntesaator, seenior-plokkflööt; ansamblisse kuulusid veel kaks viiulit, kaks kitarri, basskitarr ja triangel, mis iga salmi lõpus “kõll” tegi :D.
Kui inimesed õnne soovisid ja klaase kokku lõid, mängisime meie muusikat; kohustuslik pala oli “Õnne soovime sul”. Täitsa kõlbas kuulata kohe :).
Õhtu edenedes toodi kohale ka kaks akordioni. Need käisid käest kätte, kelle parasjagu lugu meenus, see mängis ja rahvas laulis. Muidugi ei saanud me mitte käsi ka muudest pillidest eemale hoitud. Tüüpiline. No ei saa ilma muusikata 🙂
Lahkuma igatahes ei kiirustanud keegi.Tagantjärele mõeldes on jube naljakas, kuidas nüüd mina olen see keskealine ja minu (ja õe) lapsed on see noorsugu, kes möllab. Aga ärge te meidki veel maha kandke, eks ole.
Kahju on vaid sellest, et ei saanud tervet nädalavahetust maal olla, laupäeval kell 13 ootas töö…

2 kommentaari to “Vanza 75”

  1. helle Says:

    Muusikainimeste peod on väga lõbusad. Mul ka venna sünnipäev 28.mail ja alati väääga vahva, sest kõik aina musitseerivad.

  2. maailmaparandaja Says:

    mina olen enamasti siis see, kes perekonnaorkestris (minu teise poole perekonna omas) seda triangli soolot etendab…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: