Teeme ise eesti keelt

Astun uksest välja ja tuul toob ninna mingi lõhna. Eile seda seal ei olnud. Pööran sõõrmed vastutuult ja leian üles pihlaka. Lõhnab imalalt ja veidi mõrult. Ee. Või oli mõrudalt? Lollakas, mõrult ikka. Tuleb taipamine: see, kes ei tea, kuidas on õige, ütleb: mõrkjas. Haa.
Siit saaks ju soovitada sellele tüübile kes teleturus NÜRIDAT nuga kasutab: kui sa ei tea, kuidas grammatiliselt korrektne oleks, tee ise eesti keelt ja leiuta sõna NÜRKJAS.
Sest kesse idioot ikka täiesti nüri noaga kaamera ees võimleb?
Pole terav aga hädapärast kõlbab kasutada= nürkjas.

Ei taha UFOsid!

Kell 23 õhtul üksi kodus olles ufo-muuvisid vaadata ei ole tegelikult üldse hea mõte. Eile sattus ette “The fourth kind”
Hästi huvitava ülesehitusega: näitlejate tööga paralleelselt näidati ka (nagu?) dokumentaalsalvestusi inimestest, kelle loo baasil film põhineb. Googeldasin muidugi kah, valdav arvamus on siin: seda true story’t pole olemas olnud. UFOdest rääkimata. Ufosid pole olemas seepärast, et keegi pole näinud. (siinkohal ma tahaks küsida: gravitatsiooni olete näinud muidu või?) Aga las jääda igaühele iseenda usud, veendumused ja tõekspidamised.
Kus iganes olen ma sunnitud olnud kõndima pimedas mööda inimtühja (loe: väheasustatud ümbruskonnas asuvat) teed, annan oma parima, et vilkuvaid tähti mitte märgata. No et äkki osutub mõni ufoks või midagi. Suht lapsik, kas pole. Asja ignoreerides asja nagu polekski. Samas- mine sa tea, mõttejõusse veendunud uskujana teatud asjad minu puhul igatahes toimivad. Unes on see koht, kus kontroll puudub; 4-5 korda elus olen näinud luupainajalikke UFO-unenägusid; hiljem oli mitu päeva hirm magama jääda. Une eelis ärkveloleku ees on ka olemas- unest saab üles ärgata. Nagu A. C. Clarke märgib raamatus “Linn ja tähed” “: …me vajasime varjupaika, sest meil oli kaks hirmu- hirm surma ja hirm kosmilise ruumi ees – – – me ei tahtnud universiumis mingit osa etendada, sellepärast teesklesime, et seda pole olemas”. Muide, kui ma 20 aastat tagasi seda raamatut lugesin, oleksin tahtnud elada pigem Diasparis, praegu aga, kui valima peaks, valiksin kindlasti Lysi.
Ja ma, tumeroosa taigenpea, oleksin pidanud eelpoolmainitud teose ka kindlasti pidanud ära märkima raamatumeemis. Ikka positiivse poole pealt.
Aga jah, UFOdega kohtuda ma ei taha. Liiga arg olen. Või ettevaatlik 🙂

Sääserajakad ja eliti mahlane kana

Mitte et see kellelegi üllatuseks oleks, aga mõrvarsääski on sel aastal paljuvõitu. Täna hommikul, kui taadike kanuumatka tarbeks kotti pakkis, sokutas eideke sinna salaja kõik kodus leiduvad vahendid, mis neidsinaseid eemale peaks peletama. Ise ikka vaikselt närveerides küll- kui isand homme naaseb, kas ikka mahub uksest sisse või on nii paiste nositud, et tuppa mahtumiseks tuleb uksepiidad maha lammutada.
Sääsed ise aga ei oota isegi ukse avamist, tungivad kolmanda korruse elamispinnale suvalistest pragudest. Pean vaikselt plaani noaga sõrme lõikuda, mõned piisad alustassile tibutada ning söögu siis , palju kulub. Miskipärast aga kardan , et nad eelistavad endiselt tükke mu käsivarrest ja kintsust, kakuvad tüki noka otsa ja pinisevad siis kardinapuu otsa matsutama. Samuti võiks verine alustass äratada ebasoovitavalt vampiiride tähelepanu. Ma võin muidugi alati küüslauguvaniku kaela riputada. Ega keegi ei tea, kas see sääskede vastu kah aitab?
Homseks ennustatakse jahedamat ilma. Hurraaa!!! Minu jaoks on ideaaltemperatuur 16-20 soojakraadi. Sellise kuumaga, nagu siin nädalajagu valitsenud on, ei suuda ma midagi tarka korda saata. Ja tööde tähtajad lammutavad ukse taga. Niisiis jäin ju tegelikult koju, et nädalavahetusel tööd teha. Arvake ära, palju siis tänasega tehtud on? (haa-haaaa…)
Süüagi ei viitsi teha. Meesinime ja seenior on ära, juunior hängib ringi- seega ei mingeid ühissöömisi, lao vaid külmik täis ja las võtab sealt see, kel kõht tühjaks läheb. Ise olin esimene muidugi. Loll läks taas reklaamiohvriks ning ostis kaubandusvõrgust kanakoibadele lisaks nende maitsestamiseks vajamineva Maggi Idea paki. Reklaamis oli kõik lihtne. Tegelikkuses samuti. Reklaamis tundus maitsev. Tegelikkuses oli kõik teisiti. See roog võiks kanda nime ” Mitte Eliti Maitsev Keemialind”. Mahla oli asjas täpselt nii palju, kui koivad ise küpsetuskotti jätsid. Niisiis- kui teil on variant: kas maitsestada kana eelpoolmainitud limaga või lihtsalt soola-pipra-küüslauguseguga (või mida iganes kana juurde sobivat arvate), siis valige viimane.
A ja veel üks asi: see, kes jõudis mu blogisse otsinguga “kurrutatud nahk”- mina sain selle kohta oma info rannarootsi muuseumist (Haapsalus). Minu seljas olev kurrutatud nahk on ajahammaste pikaajalise töö tulemus ja ma ei anna seda kellelegi, mis muu veel mu pekke koos hoiaks, eksole.
Ja oleks siis veel, et selle palavaga need pekid sulaks… kus sellega; see on puhas ajujahutusvedelik. Mille tõttu tekib ka ilmselge vaimne ülekuumenemine.

Saeküla mees

Saeküla mees on noor mees, pole veel kolmekümmetki täis. Aga tal on mõned omadused, mis teevad temast kordumatu eksemplari.
Saeküla mees armastab tööd. Platooniliselt. Talle meeldib tohutult vaadata, kuidas teine saeküla mees tööd teeb. Tihti jagab ta tasuta nõuandeid teemal kuidas võiks ja peaks paremini tegema. Saeküla mehe moto on: “Käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi”.
Viina Saeküla mees vihkab. See on tema vaenlane number üks ning ta hävitab seda ennastohverdavalt päevade kaupa. Ta ei anna endale aru, et tegelikult on see Sisyphose töö ning ühest elueast jääb liiga väheks.
Saeküla mees võib olla ka äkiline, eriti kui ta ootamatus kohas unest äratada. Näiteks auto tagaistmel ootamatult ärgates võib ta arvata, et ta on maha jäetud. Ta ei tule lihtsalt selle peale, et rooli taga ja kõrvalistmel olid veel kaks meest ja need on parasjagu sellessamas külapoes, mille ees auto seisab. Saeküla mees vihastab sõprade peale kohe tõsiselt, kargab ise rooli ja suundub kodu poole. Kõige mööblikoormaga tükkis, mis auto järelkärusse laotud. Tõehetk saabub tunduvalt hiljem.
Saeküla mees ei loe kirjasõna, eriti mitte instruktsioone teemal, kuidas mõned asjad töötavad. Saeküla mees teab paremini.
Saeküla mees armastab kvaliteetseid asju. Ka sääsetõrjevahend peab olema esmaklassiline. See tähendab: ostetud apteegist ja kõige kallim kraam.
Saeküla mees teeb kõik sõprade heaks, olgu siis tahtlikult või kogemata. Näiteks ostab ta õhtuseks grillimiseks tegija sääsetõrjevahendi ja kallab end sellega üle. Sõpradel tema kõrval on suurepärane olla; ükski sääsk neid ei puuduta kuna kõik väikesed vereimejad on Saeküla mehe kallal. Kui mees aru ei saa, miks see nii on, loeb ta viimases hädas sääsetõrjevahendi purgilt instruktsiooni. Siis saab ta teada, et vahendit tuleks panna väikese anumaga kuhugi nurka seisma. Vahend meelitab sääsed enda ümber ja nad jätavad inimesed puutumata. Saeküla mees on lihtsalt võtnud seekord väikese anuma rolli enda kanda.
Vot selline on Saeküla mees.

Kotihämming

Sissejuhatuseks üks väike ent ropp anekdoot.
Läind kord Noormees Ropprikka Vanamehe firmast tööd otsima. Vanamehel olnd vaid üks pakkumine: abiellugu Noormees tema tütrega. Tütar kole ja väga loll. Abielu toob kaasa kopsaka elatisraha. Noormees küsind tütre pilti näha. Olla olnd kole nagu öö, nii hull isegi, et väga suures rahahädas Noormees kõhklema löönud. Vanamees julgustanud: kui pilku peal hoida ei kannata, naisele kott pähe ja läheb loosi küll.
Mõeldud- tehtud.
Üllataval kombel asi hakanudki toimima. Hea mitu aega koos elatud. Noormees riputab pilti seinale ja kamandab: Naine, too nael. Naine läheb, ise pomiseb (et mitte tellitut unustada): Nael…nael…nael…..
Mees vajab haamrit kah. Naine läheb otsima: Haamer…haamer…haamer….
Mees hakkab siis naela seina lööma. Lööb näpu pihta. Mitte just õrnalt. Ja röögatab ropult: T***!!! P*****!!!
Naine eemaldub: Kott…kott..kott….
***
Tegelikult on nii, et mul endal kotte ei olegi, ainult valik märsse ja läpakakohver. Kõik A4-d mahuvad viimasesse ja muu träni märssi. Saan aru, et on inimesi, kelle jaoks käekott on kohutavalt oluline atribuut. Aga no koti eest mingi 2000 välja käia? Jääb ära. Aga ju leidub ostjaid kah ikka, muidu ei toodetaks ju 🙂
Pildil on mu enda kotivalvur. Üleeile lahkus ta kuhugi. Ju leidis parema jahimaa,

Posted in muig, olme. 1 Comment »

Ajujaht…

… oli kahtlemata üks põnevamaid projekte üle mitme aja. Sai kaasa mõelda ja kaasa elada.
Tuntud potitaimetapjana olen muidugi poolt, et põhinänn läks sinna, kuhu pidigi. Aga isiklik lemmikteema oli e-raamatukogu. Finaali jõudmine oli loomulikult tubli saavutus, ent nende biznizplän polnud suurem asi. Kahju, noh.
Mida oleksin ise teisiti teinud? Arvatavasti riputanud saidile üles nurga, kus lugejad saaksid nõu anda (teemal kuis sotsiaalprojekt kasumlikuks muuta). Siis oleksin ka ise oma mõtte kirjapilti riputlenud. Näiteks e-raamatukogu lugejapileti tasuliseks muutnud. Liikmemaks 25 eesti raha aastas (või ntx 2 euri kunagi tulevikus). Hetkeseisuga on lugejate arv 5579; kui iga lugeja maksaks liikmemaksu, teeks see kokku 139475 eesti raha aastas; see omakorda 11622,9 (ümmarguselt) kuus. Mitte, et seda maru palju oleks, aga siiski parem, kui mitte midagi. Saaks maksta väikest honorari autoritele, teha reklaami jne jne jne. Loomulikult tekib küsimus, miks peab (peaks) lugeja seda piskutki maksma? No esiteks ei ole raamatukogu just igaühe kõrvalmajas, 25 eeku aastas kuluks raamatukokku minemiseks juba (no transport vms), teiseks- raamatud on nupuvajutuse kaugusel (loomulikult eeldusel, et nende baasike täieneb). Ja mitte vähetähtis- toetagem head algatust. Ja kui hea algatus veel veidi ennast promob, mitmekordistub lugejate (ja lugejapiletite) arv veelgi…
Aga edu võitjaile, mida lõppviisik kahtlemata oli.

Kaitstud: Kumb on hullem?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.